Mesikäpp

Esmaspäeval ma suisa vihastasin, kui igav see koolipäev oli. Meil pidi olema seitse tundi ja vaheaeg, kuid toimus vaid kolm viimast. Ülejäänud aeg tuli lihtsalt kuidagi kooli territooriumil mööda saata. Kuna on niikuinii nädala esimene päev, siis on õpetajad lihtsalt laisad - nii mulle seletati. Tunde jääb sageli ära, aga õpilased kunagi ei tea ärajäämise täpset põhjust. Igal esmaspäeval on tseremoonia. Näiteks seekord tegime inimtunneli meie kooli printsessile ja tänavusele linna printsessile. Sellised sündmused õpilasi üldiselt kuigivõrd ei huvita - igaüks tegeleb oma asjadega. Siiski oli see minu jaoks kogu päeva peale ainuke asi, mis koolis üldse toimus. 

Kui ma olen valmis iga hetk koolitunnis tähelepanema ja pool päeva järjest ei tule ja ei tule ühtegi tundi, ilma et seda ette teaks, aimakski, siis on see ju lihtsalt ajaraiskamine. Kui oleks teadnud, siis oleks võtnud selle aja jooksul vähemalt midagi ettegi. Nõnda ma olingi koolipäeva lõpus üsna tige.

Teisipäev oli kohe tunduvalt parem.

Koolipäeva lõpus kutsus direktriss mind endaga vestlema. See sõnum jõudis minuni klassivenna kaudu, kui ma hakkasin kooli territooriumilt juba lahkuma. Direktor oli samuti kunagi vahetusõpilane, nimelt Saksamaal. Pakkus mulle, kas ma eelistan vestelda hispaania või saksa keeles. Mul on oma viis keelt niigi sassis ja neist kahest kumbagi ma ei oska, aga valisin siiski hispaania keele. Direktor küsis niisama tüüpilisi küsimusi, kuidas mul läheb ja kas mulle meeldib Mehhiko, Teziutlan ning kool. Ta jutustas mulle mõnest eelmisest vahetusõpilasest ning niisama üht-teist siit ja sealt, et näha, mis inimene ma sihuke olen.

Õhtupoolikul käisin klassiõel koos kahe kaaslasega külas. Vaatasime õudusfilmi Mustast Daamist. Jutt oli inglise keeles, subtiitrid hispaania keeles. Mina muidugi puhtalt instinktist ja harjumusest lugesin subtiitreid - kokkuvõttes oli see minu jaoks täielik Spanglish, aga ma sain enam-vähem aru, mis toimus.

Võtsin kaasa ka ühe Mesikäpa šokolaadi. See oli nii kuum kaup, et pildistati sellest seitsteteistkümnest küljest pilte ja uudistati igati. Eks ikka uus ja huvitav asi.

Kolmapäeval liitus meie klassiga prantsuse neiu - veel üks vahetusõpilane. Imelik on see, et ta käib minu klassis. Mulle räägiti küll, et see kohe kindlasti ei ole nii. Nõnda me siis oleme kogu kooli peale üks blond (kuigi ta tegelikult väga blond ei olegi) ja teine siniste silmadega. Õigupoolest tuleb veel üks brasiillane, kuid ma usun, et ta näeb välja nagu brasiillane ikka, kuigi ma olen nende puhul üllatunud, et nad siiski nii heledad on, mehhiklased on märksa tõmmumad.

Vaatasime kooliski filmi, peaaegu kogu päeva erinevate tundide ajal kirjandustunni nimel. See rääkis Trooja sõjast; mäletan, et esimesel koolipäeval õpetaja tutvustas sellega seotud raamatut ja rääkis tast midagi. Jällegi kedagi enamasti ei huvitanud, mis teleekraanil toimub. Nii on täiesti normaalne. Nagu ka mina teen aegajalt tüdrukutele soengut, samal ajal kui bioloogia õpetaja (kes näeb välja nagu kõige ehtsam professor) joonistab tahvlile, puid, lillekesi, vilju ja lehti.

Reedel oli üks erakordne imepäev, mil toimus midagi kehalise kasvatuse laadset. Kogu kool tuli jällegi platsile kokku ning valju muusika saatel näidati üleval rõdul harjutusi ette, mida kõik järgi pidid tegema, vähemasti teoreetiliselt. Palju oli viilimist, kuid kohati ehk igaüks natuke liigutas ennast. Tõttöelda nägi see välja pigem nagu mõne vahva suvelaagri hommikuvõimlemine.
Sel päeval sain ma ka oma esimese hinde. Nimelt statistika tunnis hinnati üht ülesannet. Ma sain kolme - enam parem ei või ollagi, sest hindamine on vaid kolme palli süsteemis.

Estacas - troopiline paradiis Mehhikos

Me veetsime nädalalõpu Estacases.


Esimene kokkusaamine selle piirkonna vahetusõpilastega, nende hulgas ka suve- või laagrivahetuse õpilased, kes on siin vaid ühe kuu. Ligi 70 inimest maailma erinevatest nurkadest: Prantsusmaalt, Belgiast, Venezuelast, Ungarist, Rootsist, Koreast, Taist, USAst, Slavakkiast, Soomest, Ecuadorist, Taiwanist, Eestist, Brasiiliast ja muidugi Saksamaalt.


Ühe ameeriklase arvates meenutan ma krimisarja "Kondid" naispeategelast.

See on üks Puebla tegelane majas, kus on linna vanim raamatukogu.

Teel paradiisi

Seal lendasid ringi varblase suurused liblikad ümmarguste valgete või kollaste tiibadega.

Seal olid palmid ja nende suured lehed, mis ükshaaval puudelt langesid, nagu meil sügiseti.

See oli nagu park-vihmamets, kus elas palju oravaid.

Inimolendi areng (Desarrollo Humanos)

See on üks vahva tund. Igatahes esimene kodune ülesanne näib tore. Koolis üritati mulle natuke seletada. Ühest punktist sain ma nii aru, et inimese siluetil tuleb suu peale kirjutada sõnad, mida Sa sageli ütled: ma pakkusin siis "Entiendo. No entiendo. Me gusta." Minu põhisõnavara. Nalja oli palju. Minulgi oli naljakas, sest neid sõnu ilmselt keegi teine ei kirjuta. Kodus sain aru, et see punkt tähendas, et sõnad, mida sa kahetsed. Väikesed erinevused...

Ajaloo tunnis seletasin ma õpetajale, kust pärit olen ja kus Eesti asub. Ma ei tea, kas ta tegi seda seetõttu, et ma eurooplane olen või pidigi see esimene teema olema, aga ta rääkis Euroopast: Berliini müürist (et oli kaks Saksamaad - sellest sain ma aru), nimetas mõne tuttavliku ajalootegelase nime; ning küsis mult, kas ma Külma sõda tean. Vastasin jaatavalt, kuid kui mul paluti sellest midagi rääkida, siis oli mu pea küll tühi. Ta rääkis siis ise. Ma ei saanud suurt midagi aru ja enamasti peaaegu ei kuulanudki teda ning olin oma mõtetes. Ühtäkki näksas mu kõrva õpetaja hääl: "UFO". Ta küsis, kas ma saan sellest aru ja tean, mis see tähendab. Ma ei tea, kas see on üks väheseid väljendeid, mida ta inglise keeles teadis või oli sel küsimusel ka mõni muu põhjus, sest kontekstist polnud mul ainugi... Igal juhul oli naljakas, meil mõlemal, ja esimest korda sain ma olla ainuke klassis, kes naljast aru saab; tavaliselt on vastupidi. Ma pidasin UFO-t väga rahvusvaheliseks sõnaks, kuidas siinsed siis ei tea, mis see on. Lisaks kõigele meenud mulle viimaks fraas "väljas on UFO!" ja see oli mitmekordselt naljakas.

Teisipäeval sain ma ette näidata oma esimese koduse töö ning sain kirjandusõpetaja allkirja keset oma töölehte. Olin ülirahul. Samuti suutsin ma loogilise mõtlemise tunnis (tunniajal!) ühe ülesande lahendada. See oli grupi töö. Üheskoos aidati mul tekstist aru saada ning ma hakkasin siis suure hooga lahendama (keegi midagi muidugi aru ei saanud, mida ma teen - nii on see ju alati olnud); küll veidi kilplaslikult, aga kui ma oma kilplastööga valmis sain, siis mõistsin ülesannet ja seda, mis tund see loogiline mõtlemine õigupoolest on. Kuulub kahtlemata minu lemmiktundide hulka.

Kehalise kasvatuse tundidest niipalju, et meil on selleks vastav koolivorm, mida me peame kandma kolmapäeviti ja reedeti, aga vastavat tundi olemas ei ole. Teisisõnu ei ole sel riietusel muud mõtet kui lihtsalt mingit reeglit täita - nõnda seletas mu klassiõde ja seda, et tundi pole, nägin ma isegi.

Kool üldiselt meenutab pigem katusealust, millel on küll neli seina ümber ja uks, aga õhkkond on nagu õues õpiks. Üldiselt ei ole külm, aga toolid on külmad, väga külmad. Alati üritan ma otsida midagi sinna alla, võtaks või padja kooli kaasa ja paneks istuks selle peale.

Kõige muu seas mainin ka selle ära, et vastupidiselt meie koolidele on meesõpetajaid märgatavalt rohkem kui naisõpetajaid. Seni on olnud naisõpetaja ainult raamatupidamistunnis ja statistikas. Kaks sarnast asja, aga õpetajad vist olid ikka erinevad...

Ma saan üha enam kinnitust sellele, kui ma ütlen oma päritolu "Estonia", siis kuuldakse "Espania" või muud taolist ja ma hispaania keelt ei oskagi... Ah et Estonia!? - mis koht see on???

Olen kolm päeva koolis käinud ja nüüd ma saan kaks päeva viilida. Täna seetõttu, et ma ei olnud jõudnud eile oma asju pakkida (teised vahetusõpilased läksid vist kooli) ja õhtupoolikul me sõidame üldse nädalalõpuks reisile. Minu ja mu kooliskäimise pärast üldiselt väga ei pabistata, sest mulle meeldib seal koolis. Ja mulle meeldivad isegi kodused ülesanded (mina ei pannud seda hetke tähele, kui ma suure puuga pähe sain).

Exchange Student in Mexico

Väga vahva, et minust sai päriselt ÕPILANE, vahetusõpilane päeval, kui Eestis on püha ja inimesed tööl ei käi. Kena puhkepäeva kõigile, kuigi koolilastel on nii või naa ikka veel suvevaheaeg.

Centro Escolar Presidente Manuel Avila Camacho

3° "C"

Ma ärkasin hommikul kell 5 üles, et kõigi oma toimetustega valmis saada. Edaspidi ärkan kell kuus. Küll koolis oli huvitav. Kõigepealt meil paluti... mis paluti - meid vilistati ja hüüti gruppide kaupa kooli esimesele platsile klasside kaupa kolonnidesse, kust pärast pisikest loengut, millest ma aru ei saanud, meid klassidesse saadeti. Koolikella asemel on ka vastav inimene, kes õpilased õigel ajal lihtsalt klassidesse kupatab; kusjuures neid näib olevat võimalik veenda (nagu Mehhikos on kõike võimalik muuta) aega veidi pikendama. Olgu mainitud, et õpetajatel on viled paelaga kaelas.

Jah, meil ei ole toolid ja lauad, meil on ainult toolid ja tooli all on koht, kuhu ilmselt saab oma koolikoti toppida. Nagu näha on tahvlile midagi kirjutatud, seal seisis:

Ma sain täiesti piisavalt aru, mis seal kirjas oli...

Seda nimetakse raamatupidamiseks. Kui nüüd tagant poolt ette minna, siis mul oli veel kaks tundi: kriitiline mõtlemine ja loovus ning kirjandus. Ülejäänud aeg kulus vahetundide laadsete pauside peale, kuigi tunniplaani kohaselt vahetunde justnagu ei olekski. Ega ma kogu tunniplaani veel siiski ei tea, sest iga õpetaja loeb esimesel korral ette, millal tema aine tunnid toimuvad.

Kõik, mis ma homseks teha mõistan, on vastata kümnele kirjandustunni küsimusele, mida ma hoolega vehkisin kaaslastelt maha kirjutada.

Üleüldse ma võtan kõike puust ja punaselt: kui õpetaja vehib tahvlimarkeriga, mis tal parajasti käes on, siis järelikult räägib ta markerist. Mõne aja pärast tuli see žest kuidagi tuttavlik ette (nagu ka ülipisike käekiri, mida tahvlilt maha lugeda ei näe) ja ma mõtlesin ümber.

Söökla nägi välja nagu rannakohvik - nii süsteemilt kui olemuselt ja välimuselt -, kus müüakse letitäie viisi maiustusi ning teise leti ulatuses takosid ja muud mehhikolikku toitu.

Enne kojumikekut algas muidugi sadama, müristama ja välku lööma. Minu esimesed tulevad siin kõik pauguga! Naljakas oli kuulata, kuidas terve platsitäis rahvast kiljus äkilise paukumise peale. Kuna mul ka kuhugi kiiret ei olnud, külastasime koolimaja erinevaid hooneid ning lippasime korraks ka üle tee ühte poodi sisse, kus kardina tagant jalutas mulle vastu selline mõmmi (kusjuures ta nimi oligi Oso, mis tähendab karu).

Mehhiko 3. eluaasta sünnipäev

Laupäeval sai keegi tuttav või sugulane kolme aastaseks, mis on siin väga oluline sünnipäev.

Algas kõik kirikus missaga. Mulle tundus, et ma olin seal umbes sama tark nagu sünnipäevalapski. Tema ei saanud aru, miks ta peab istuma üksinda seal keskel toolikese peal ja mina ei saanud aru, miks ja mis juttu nad talle räägivad.

Kõigepealt kirikuõpetaja katoliku rüüs võttis oma peekri ja tõstis sealt näpuga kahest pisikesest türgi kohvi kannu meenutavast anumast mõned tilgad vedelikku suurde peekrisse. Seejärel ta rääkis tükk aega, tõusti mitu korda püsti, löödi risti ette, lauldi - ikka "halleluuja", nagu igal pool mujal, ainult et H-d ei hääldatud, sest see on hispaania keeles tumm. Viimaks tõsteti kulbilaadse ümmarguse vahendiga poisile vett pähe nagu ristimiselgi. Selleks vastava anuma tõi õigel hetkel kirikuõpetaja naine kõrvalruumist. Siis pühitses mees peekrit, kuhu varem vedelikke tõstis; ja võttis altari pildi tagant seifist välja teise peekri (siis läksid need kaks peekrit mul segamini). Ta leidis kusagilt ühe peopesa suuruse valge ketta, mis nägi välja nagu tükk paberit ja meenutas ühtlasi natuke vahvlit ka - ma ei tea, mis see oli -, aga igatahes ta murdis selle jutu ja seletuse saatel neljaks tükiks ning sõi ära, rüüpas peekrist lonksu pealegi. Õige pea tõstis mees peekri seifi tagasi. Loeti jällegi mingisugust palvet ning siis võtsid inimesed altari ette järjekorda ning ka nemad said pühamehe näppude vahelt tükikese, ainult et väiksema ringi, seda valget paberi-vahvli-laadset asja.

Ma tundsin ennast nagu kirikurott nurgas, sest ma ei saanud siili sabaotsa täitki aru ei sõnadest ega kommetest. Igal juhul mulle meeldib katoliku kiriku tegelase rüü rohkem, sest minu meelest oli nii vahva, kui ta käed laiali sirutas ja siis ta rüü tiivad moodustas - nägi hea välja.

Ma arvasin, et kirikus laps pühitsetud - kõik läbi -, aga kus sa sellega - järgnes uhke pidu. Minu jaoks kohe eriti huvitav, sest ma ei ole varem olnud ühelgi sünnipäeval, kus on kloun. Ta tegi õhupallidest kujukesi ning mina aina vaatasin ja vaatasin, nagu ei oleks elus varem klouni näinud. Ma vaatasin, kuidas ta neid õhupalle voldib; ning ta tegi seda väga osavalt. Lõpuks lasti tal mulle ka natuke õpetada. Ma oskan nüüd koera ja karu õhupallist voltida, ainus mure on see, et õhupalli ma täis puhuda ei oska... Ausõna, temal tuli see nii lihtsasti ja muu seas, aga tegelikult on see üliraske; õigemini seal on mingi nipp millest ma aru ei saanud ei hispaania ega kehakeeles. Olgu mainitud, et peo jooksul pika pusimise peale ja natuke "sohki tehes" (ma võtsin pliiatsi appi ja hakkasin õhupalli sisse vägisi õhku suruma, natukese kaupa juurde ja juurde) sain õhupalli täis. Voltida ma ei saanud, sest see läks juba teise keerutamise peale katki.

Veel sain ma toikaga taguda seda "ameerika filmidest pärit" asja, kust kommid välja kukuvad, kui see katki läheb. PINATA! Mina arvasin, et sel puhul seotakse silmad kinni, aga ei olnudki nii. Üks ettekandjaist kõigutas meie Miki Hiirt üles-alla, et oleks raskem pihta saada. Eks ole erinevaid võimalusi, aga see on üks vahva asi.

Kogu sünnipäev oligi Miki Hiire teemaline. Sünnipäevalapski oli Miki Hiire kostüümis ja minu meelest eriti vahvad olid tema kollased jalanõud.

No inmigrante

Ma võin nüüd rahulikult maailma lõpuni viisaga Mehhikos elada ning varsti pärast seda on mul võimalus pool aastat mehhiklane olla, nagu nad ise mulle ütlevad.

Igal juhul ma olin päev otsa istunud. Kui ma viimaks autost välja sain, ei kavatsenud ma minna istuma juuksuri järjekorra toolile, et oodata, millal hermano soeng valmis saab. Ma kõndisin mööda tänavat edasi-tagasi. Inimesed vaatasid mind juba kolmanda pika tiiruga imelikult. Kümnenda ringi paiku hakkas mul endal ka vaikselt imelik, sest mõned seisvad inimesed ja nende pilgud hakkasid korduma liiga sageli.

Viimaks kõnetas mind üks mees hispaania keeles. Ma ei teagi, mis ta täpselt ütles. Mina aga puterdasin vastu, et ma ei oska kuigi palju hispaania keelt. Seejärel hakkas ta inglise keeles rääkima. Vastasin, et olen pärit Eestist ja kukkusin siis vastama, et olen vahetusõpilane ja lähen Centro Escolar'isse, kolmandasse klassi... Seejärel ta lisas, et oskab ainult natukene inglise keelt. Ma siis puterdasin sama loo hispaania keeles - aru ta igatahes sai. Veel tutvustas ta mulle oma last ning loomulikult tuli mul põhjendada, miks ma mööda tänavat edasi-tagasi marsin: sest mulle meeldib jalutada. Tema arvas, et ma otsin midagi või ootan kedagi. Eks see viimane põhimõtteliselt õige oligi, aga ta ei saa seda ilmselt kunagi teada, sest siis pidin ma lahkuma. Ütlesin "it was nice to meet you, adios" ja lippasin; pika mõtlemise peale õnnestus tal vastata "you too" ning viimaks ka lehvitada kui me neist autoga möödusime.

Jalutuskäik hermano'ga

Täna ma käisin oma hermano'ga jalutamas. Vaene laps! Ma tahtsin niisama uusi tänavaid läbi käia ja neid tuttavate sümbolitega seostada. Viimaks me võtsime suuna madre töökoha juurde, haiglasse, mis kannab sama olulise mehe nime nagu mu koolgi: Manuel Avila Camacho. Mind tutvustati vist pea kõigile haigla kontoritöötajatele. Eriti kohane oli vastata küsimusele, kui kaua mu lend kestis, et ma olen seitseteist aastat vana.

Tagasi tulima combi'ga, sest hermano oli nii väsinud. Minul oli muidugi naljakas.

Ma tegin combi's ühe pildi ka - nagu näha; ja see parempoolne mees vist vaatas, mis seal taga siis nii huvitavat on, et ma pilti teen. Ma arvan, et ta ei saanudki teada, sest üks combi-laadne buss on ju täiesti tavaline asi. See siin oli täitsa korralik; mõned näevad üsnagi räpased välja ning istmedki on rebenenud.

Pärast me istusime veel koduvärava taga, sest majapidajanna oli sisseoste tegema läinud. Vaene hermano! Palun vabandus, aga nii naljakas on vaadata, kui inimene väsinud on, ja siis ka igasugused tõkked teele ette tulevad. Mulle tundub, et tal oli väga raske päev.

Koppadi-koppadi!

Käisime jällegi festivalil, mis juba peaaegu neljandat nädalat kestab. See hakkab peagi lõpusirgele jõudma, sest septembris algab juba uus, Mehhiko iseseisvumise aastapäevaga seotud festival. Käisin läbi kõik pöörasemad atraktsioonid - Saksamaa elamusele jäävad ikka kõik alla. Kõige suurema emotsiooni sain ma fotost. Nõnda siis...

koppadi-koppadi!

...ja see elukas on päris ja elus ning enne minu selgaronimist tegi tänavale ühe ilusa pannkoogi, kus mõni juhuslik mööduja võiks jalga soojendada.

Sel aastal õpin... mänge

Paar päeva tagasi istusime õhtupoolikul kohvikus. Ma jõin mingisugust kaneelimaitselist kookose vett (nii nad seda nimetasid, kuigi vett see küll ei meenutanud). Viimaks hakkas mul igav, aga mu näppu sattus salvrätik, millel oli joonis, millest ma üritasin kuidagiviisi aru saada. Viimaks ma tegin salvrätist soolatopsi, siis varese ning viimaks laevukese. Viimase lihvi andis minu kolmeliikmeline meeskond. Tähelapanu pälvis mu kätetöö küll.

/kahjuks mul endal ei ole praegu seda pilti.../

Kui ma esmaspäeval tahtsin jalutama minna, siis saadeti minuga sekretär kaasa, sest äkki ma eksin linnas ära. Harjumatu ja naljakas oli saatjaga jalutamas käia. Tegelikult Teziutlan ei ole üldse keeruline, jala liikmeliseks, sest autod sõidavad küll väga imelikke radu pidi, mis on ka loogiline, sest paljud tänavad on ühesuunalised, sest teed on kitsad ja mägised.

Üleeile, kui ma oma hermana parima sõbrannaga jalutamas käisin ja me tänaval ühe tema tuttava perekonna juures hetkeks peatusime, palus üks nende seast, et ma näitaksin oma silmi lähemalt. Ja siis ta vaatas tükk aega... ja ütles, et väga ilusad. Ma ei tea, kas ta oli kunagi värvilisi silmi näinud või mitte; aga ma tean, et minu madre vanaemal olid sinised silmad (ilmselt seetõttu, et tema ema oli prantslane).

Mida vahetusõpilane oma erilise aasta jooksul õpib? Ta saab selgeks uue keele, mõistab teistsugust kultuuri ja vaatab maailma ja inimesi hoopis teistsuguse pilguga. Eile jõudsime järeldusele, mida mina oma vahetusaastal õpin: kaardimänge! ja teisi lauamänge. Meie mängisime ühes otsas kaarte, teised teises laua otsas lauamängu... See oli nagu kasiino, ainult et ilma rahata. Niisiis, tasub kõvasti harjutada, sest järgmisel sügisel olen ma Eestis mängude kuninganna. 

PS! Ma ei läinudki esmaspäeval kooli. Kuigi osad koolid on juba õppetööga alustanud, algavad minu koolis tunnid järgmisel esmaspäeval.

mõned tunnid hiljem...

Kui õnnelik võib olla üks inimene,

kui ta saab tulla

jala

üksinda

linnast koju

!!!

Sidrunid!

Ei, ma ei ole kunagi näinud kana.

Ilusad lilled...

Lamp lambist NÕIUTUD

Ma ei taha rääkida džinni lampidest või muust taolisest müstilisest lambist, millega saab kolm soovi soovida või midagi erilist korda saata. Ma pole sellist elusuuruses näinudki.

Ma tahan lihtsalt kurta oma suhet lampidega, lampidega, mis lambist teevad lambikaid asju. Nimelt mu kirjutuslaua lamp läks just läbi. Mitte et see mingisugune ime oleks, aga see on paari päeva jooksul juba kolmas lambitrikk. Kõigepealt kukkus lamp alla ja lagunes natuke - see sai jälle püsti seatud. Täna hommikul - tegelikult märkasin seda öösel Mexico Cityst naasnuna - avastasin ma, et mu laelamp ei põle enam. Sai pirn ära vahetatud, aga tuli välja, et lamp oli hoopis nöörlülitist välja lülitatud, mis tähendab, et ka seinalüliti ei süüta tuld. Kõik oli korras. Nüüd läks kirjutuslaua lamp läbi. See läks päriselt, sest ma panin selle põlema, korraks vilksatas, ja enam see valgust ei näita. Siin on täiesti tavaline pirn, seega ma näen ja oskan vaadata, et see on tõesti, päris päriselt ka, läbi põlenud. Praegu keegi ei tea, sest kedagi pole kodus (isegi koera mitte), aga ma kujutan ette, milliseks naerualuseks ma hommikul saan... Jälle.

Praegu ma naeran siin siis üksi.

(Selle pildi tegemiseks pidin ma oma voodi madratsid (mida on palju) paigast nihutama, voodi alla roomama, oma tillukese fotoaparaadi tillukese objektiivi (kui seda ninalaadset aparaadi külge kinnitatud jupatsit tohib üldse nõnda nimetada) läbi võre pistma ja siis viimaks jäi üle vaid nuppu vajutada.)



PS! Mu kohalik padre tuli just koju, kui olin postituse salvestanud, küsisin, kas ta tahab nalja näha. Vajutasun lambi nuppu, tahtsin seda kinni ka klikata, aga lamp läks põlema. (Ma parem ei mainigi, et üks lamp mu toas käib tööle, pooltööle ja kustu puudutusega...) Mu toas on nõiutud lambid!

Üksinda kehakeele, sõnastike ja Google translatega

See oli see päev kui minu kohalik hermana Taisse lendas.

Varahommikul kuulsin läbi une läbipaistmatule klaaskatusele langevaid vihmapiisku nagu ka ülesärganuna kella kümne paiku. Nagu alati, ei teadnud ma täpselt, mis täna toimuma hakkab.

Õige pea hakkas tulema külalisi; ja nad tulid ja tulid, tulid ja tulid; kuni viimaks oli meid nii palju, et võisime teele asuda. Toppisime täis ühe seitsmekohalise auto, kus oli viimaks 9 või 10 inimest ning teise viiekohalise, kuhu istusime kuuekesi. Sõitsime läbi tiheda vihma linnast välja. Ma imetlesin neidsamu mägesid, mida nägin tulles, kaktuste-palmide hõredat metsa ja mägesid suuremate puudega, mis näevad ülalt vaadates välja nagu televiisorist näidatakse helikopterilt filmitud kaadreid vihmametsade kohal. Ometi ei ole need minu meelest päris need vihmametsad... Viimaks sai vihmast piim ja me ujusime seal sees ning vaevu nägi nina allagi. Ma ei näinud enam mägesid, puid ja põldusid, kus askeldavad käsitsi või hobusega rantšo pidajad, kel pontšod seljas.

Peatusime kusagil bensiinijaama poe juures. Seisime seal veidi. Viimaks jõudis ka minuni arusaamine, et midagi on valesti. Midagi oli maha ununenud. Ma vist isegi mõistsin oma mõistusega ka, aga kuna igasugune arusaamine võtab väga palju aega, siis ma siiski küsisin üle. Ma ei eksinud. Krediitkaardid. Seisime veidi veel ning kunagi-millalgi hakkasime ühe autoga tagasi kihutama. Sõitsime taas paksus piimas ja vihmas käänulisel mägisel kiirteed meenutaval maanteel. Telefonikõnest selgus, et see, kes pidi hakkama ammuilma vastu tulema, ei olnud veel linnast väljunudki. Mehhikolik. Ma arvasin, et mehhiklased ise on sellise asjaga harjunud, aga seekord see küll ärritas ja me kihutasime veelgi enam. Sõitsime mööda suurematest ja väiksematest sõidukitest üle ühekordse ja kahekordse kollase joone, kuni peatusime viimaks ühel ristmikul, kus vähemalt üks tee viis Pueblasse. Saime õnnelikult kõik olulised kiibistatud plastmassitükikesed kätte ja põrutasime nõndasamuti taas Mexico City poole.

Külastasime toda kirikut, kus ma nägin jällegi toda pühakut: Guadalupe. See oli nüüd neljas kord. 

Ärasaatmine oli dramaatiline ja ladinaameerikalik.

Seal ma mõtlesin, et minu äraminek oli võrdlemisi rahulik. Ma ei murdnud poolteist nädalat enne lendu kukkudes oma esihambaid, mul ei olnud käsipagasis dušigeeli, mis annaks põhjust kotti läbi otsida, ja ma ei sõitnud ühegi kahtlase lennufirmaga, mis pärast Lufthansat pahandab jällegi käsipagasi üle ja võtab sülearvuti ära ega luba seda lennukisse.

Selle päevaga hakkas sügis.

Pasado mañana me caso

Uku õpetas mulle selle väljendi...

Ma mõtlesin kaks nädalat, miks kõik mind enda pulma kutsuvad ja imestasin, kuidas see võimalik on. Kõige selle juures lärmi üldse ei olnud ja mujal ei räägitud kordagi kellegi pulmadest. Kahe nädala jooksul kutsuti mind kolm korda pulma, aga mitte midagi ei juhtunud. Mõtlesin, kas see on siin siis nii tavaline? 

Viimasel korral ma sain lõpuks ka aru (sest mu sõnavara oli täienenud), et casa tähendab kodu - mind kutsuti lihtsalt külla.

Üleüldse on palju asju, mis on hoopis teisiti kui mina aru sain.

* Tegelikult mu hermana ei sõitnudki eile Tai suunas, läheb hoopis neljapäeval.

* Tegelikult me ei lähegi igal pühapäeval kirikusse (aga mida siis veel arvata, kui ma tean, et ma tulen küllaltki religioossesse riiki ning kodudeski on palju ristikesi ja pühakute kujukesi jms, ja mulle näidatakse käega kiriku poole ja öeldakse "pühapäev").

* Tegelikult meie maja on täpselt kiriku kõrval, mitte grammigi selle kohal (kuigi pühapäevahommikused jutlused ja laulud kostavad hästi ning mu pühapäevane äratus on kirikukell, mis teeb koll-koll-koll, mitte kill-kill-kill).

* Tegelikult pole keegi perekonnast käinud ega käi selles koolis, kuhu mina lähen.

* Tšilliga jäätis oli ka mahlajäätis, mitte koorejäätis, nagu mina arvasin.

Jäätis tšilliga

Mehhiklased armastavad vürtsikat toitu ja üle kõige armastavad nad tšillit. Ma olin lugenud selle kohta et isegi jäätist süüakse tšilliga, nüüd ma proovisin selle asjanduse ise ka ära.

Ma nägin mõni päev varem ka, kuidas inimesed kõnnivad mahlapulk käes ja all kausike maasikamoosiga. Nüüd ma sain siis teada, et see "maasikamoos" on hoopis tšilli. Eks ta oli kuidagiviisi lahjendatud, sest see oli ikkagi vedel, ega olnud kuigi vürtsikas.

Suhkruvatimüüja
Selliste oradega jalutatakse rahva vahel ringi.

Ma lisan paar sõna veel šokolaadist ka, sest šokolaad on üks osa elust, eks ole?

Mulle meeldivad väga ühed kivikesed, mida tohib süüa, sest nad on šokolaadist, ning rannast neid ilmselt ei leia (ma arvan, et seetõttu, et nad on seal ära sulanud) ja saab vaid poest. Nendel on kergelt Nestle nutellalik maitse.

Teistlaadi šokolaad, mida ma proovinud olen, on nagu suhkur jahvatatud kakaoubadega, mis on mingil moel kokku pressitud. Otseses mõttes on suhkrukristallid sees näha ja hammustades pudeneb natuke, on kõva ja maitseb mõrkjalt. On hea küll, aga mulle meeldivad need kivikesed rohkem.

Mariachi

Eile õnnestus mul sõita ühistranspordiga. Busse on kahte sorti: ühtedel on istmed teineteise taga reas, teised on aga limusiini stiilis - ütleme nii; kuigi limusiiniga pole seal kaugeltki midagi pistmist - , neid nimetatakse combi'deks.

Käisime vaatamas mariachi't. Kui meil istutakse toolidele või ka seistakse ja mängitakse erinevaid puhkpille ja trumme, siis siin on see suur šõu, tants, trall ja isegi tagaajamine.

Kuna pildid ei ütle kuigi palju, üritasin oma seebikarbikesega natuke filmida. Lapitehnikas ja ei ole ehk hea kvaliteet, aga annab parema ettekujutuse kui pelgalt pilt. Perdon. 

Kuna äri on äri ja seda asja on vaja koguaeg ajada, siis pidevalt käidi rahva vahel midagi pakkumas; eriti neil hetkil, mil mina olin just filmimist alustanud.

Mulle meeldisid kõige enam need kõige suuremad (helikon? - ma ei oska sellele nime anda); justnimelt siis, kui neid on palju ja üleühe mängijad kallutavad ette või taha. See on vapustav vaatepilt.