Saturday 29 September 2012

SIXFLAGS


Enne lõbustusparki oli eelmisel päeval Pueblas soojendus. Käisime turistibussiga mööda kultuurilinna (või siis kirikute linna) sõitmas ning loomulikult ronisime 100% kõik üles teisele korrusele ja seisime püsti, mitte ei istunud, nagu joonissildi peal rahvusvahelises keeles seletatud oli. Hea vabandus on see, et meil kõigil on kõik keeled sassis.

Vahetult enne bussijaama jõudmist tuli mulle meelde, et kirjutasin e-mailitsi, et saabume kell 3, kuigi jõudsime suurlinna umbes kell 4.15. Ma ausõna üldse ei arvanudki, et sõidame vaid tund aega, aga ilmselt ma lihtsalt ei mõelnud, üldse ei mõelnud. Sellegi poolest kõik oli hästi ja kohtusime teiste vahetusõpilastega ning sõitsime kõik koos järgmisesse peatuspunkti, kuhu asjad jätta ning kus hiljem õhtusöök isevalmistatud hotdog'i-laadsete saiakeste näol oli. 
Läksime toaletti ja jäime sinna rootslase ja venezueellasega juttu ajama. Kõigepealt teemal, kuidas oleks võimalik vett saada ning niisama tühjast-tähjast. Kui me toalettruumist viimaks välja astusime, ei näinud me kedagi. ...esmapilgul. Kõik olid pakitud pisikesse hipilikku autobussi ja muruga kaetud hoovi teisest otsast värava tagant sõideti minema. Meie seisime katuse all, vahtisime ammulisui värava poole ja mõtlesime: mis nüüd? Mis seal siis ikka - jooksime tänavale! Seisin keset teed ja vehkisin oma ruudulise salliga, lootuses, et ehk pannakse mölluhoos ikka meid ka tähele. Kui buss aga ikka edasi sõitis, hakkasime sellele keset tänavat järele jooksma. Õnneks ei ole Mehhiko liiklus kuigi kiire ning peagi märgati, et midagi oleks justnagu maha jäänud. Viimaks jäädi ikka seisma ning meiegi surusime end niigi rahvast pungil täis topitud väikesõidukisse - meid oli kokku 19.

Silmapaaride järgi: Rootsi, Venezuela, Türgi, Türgi, Brasiilia ja veel keegi

Puebla keskväljakul kohtusime kõigi vahetusõpilastega, kes sellest reisist osa võtsid. Kõik koos läksime turistibussile. Iseenesest mõistetavalt oli kõik ülihuvitav ja kõike-kõike oli vaja lähedalt vaadata ja püstiseistes vaadata ja riigilipuga vehkida. Brasiillased eesotsas (ja neid on ka kõige rohkem), kõik lärmasid, lehvitasid rahvale ning rahvas lehvitas vastu ja vaatas huviga seda imelikku rahvusvahelist seltskonda: brasiilia lipp, Venezuela... aga miks ühel on selline riidetükike käes, kus on kokkuõmmeldud sinine, must ja valge värv? Oleks ka imelik, kui tüüpiline mehhiklane tunneks ära Eesti lipu, aga Brasiilia lippu poleks nagu elu sees näinudki. Nõnda ma olin tundmatu lipuga tüdruk.
Nagu ma juba mainisin, oli see sõit lisaks turismile ka eelsoojendus lõbustuspargiks. Praktiseerisime hoolega limbot: nii istudes kui ka püstiseistes. Kõigepealt okstega, siis üle tänava tõmmatud kaunistustega, mis meie kaelade ümber muidugi katki läksid, järgmiseks olid mõned liiklusmärgid ja üksik raudpost üle tänava paigaldatud ning siis algas mäng elektrijuhtmetega ja neid oli tõeliselt palju ning madalal. Esimese lataka, ja päris tugeva, sai üks uljalt keset bussi püstiseisnud brasiillane. Ülejäänud olid väiksemad ja eks me püüdsime oma kalli peakese ikka õigel ajal pingi alla peita. Lõpuks sain minagi tänavalaternates säravat parki vahtides juhtmetega vastu nägu. Haiget ei saanud, aga ära ehmatas, mis asi see nüüd oli - elektrijuhtmed või?


Sõidu vältel meie Käsnakallest seltsiline otsustas emigreeruda vahetusõpilaseks kosmosesse.




Lõbustuspark oli nagu üks õige lõbustuspark ikka. Hingamistpeatavad ameerikamäed, palju väntsutamist, peapealekallutamist, kiirust, pimedust, ehmatamist, ootamatusi ja palju-palju vett seal, kus seda üldse olema ei peaks - nimelt tossides.

Mul ei olnud üldse plaanis märjaks saada, vähemasti jalgade poole pealt mitte. Langesime laevukesega kõrgete veepritsmete ja kiljumise saatel ning ma tundsin, kuidas kõigepealt kõik eest märjaks sai ning hiljem vesi seljalgi nirises. Jalad olid kuivad. Astusime laevukesest välja - jah tõesti kõigepealt õnnestus mul kuidagiviisi nii paadist kui ka kaldast kaldast mööda astuda ja nende vahele kukkuda - ning kiirustasime üle silla, sest kõik aeglased saavad veelgi hullema dušši osaliseks. Ma jõudsin sellest üle, aga trepist alla minna ei saanud, sest tagasijooksvad hullukesed lükkasid mind tagasi. Ja siis sõitis rööbasteil alla uus laevuke, sõitis, sõitis kiiresti ja pritsis kõik-kõik veel meile kaela. Ma olin pealaest jalatallani läbimärg.



Kõige suurepärasem asi oli õudustemaja, või kuidas seda nimetadagi, sest ma ei olnud kunagi ühes õiges sellises käinud. Kollide-vampiiride puhul oli tegemist päris maskeeritud inimestega (aga nad nägid ikka väga väsinud ja tüdinenud välja, väga-väga, väga.) Ausaltöelda, ega kuigi hirmuäratav ei olnud, kui mõni äkilise liigutuse peale ehmatamine välja arvata. Ma pigem naersin. Pidime minema hanereas ning ma olin kõige ees. Kui mõni koll-vampiir vahepeal ette sosistas, kas ma pean minema paremale, vasakule või otse, siis aru ma ei saanud. Paar sõna inglise keelt tuli mõne eluka suust küll, aga kui öeldi "left", siis vahel vasakul ühtegi käiku ei olnud ja kätega suunati hoopis paremale poole. Nojah, aga kõik lapsedki ei tea, kumb on parem ja kumb vasak käsi, mis siis veel ühest kollist rääkida, kes peaks siis seda teadma võõrkeeles..


Kõige väsinum koll-vampiir.

Minu meelest Brita võiks ka endale sellised läätsed muretseda. ;)


Sunday 23 September 2012

Tajín


Selle nädalavahetuse veetsime Veracruzi osaiigis. Külastasime Tajini ehk palju püramiide. 


Kalenderpüramiid: iga auguke on üks päev.


Kogu Tajín vanaaegses hiilguses, tervises ja ehk veidi vanades värvideski,
sest kõik püramiidis olid värvitud.



Need tegelased on siin, et iidset energiat ammutada.
Kindlatel aegadel aastas on see võimalik, see oli üks selline päev.



Mänguväljak. Ikka seesama vana mäng, mida mängiti põlvede, puusade, õlgade ja küünarnukkidega. Mängijaid oli meeskonnas kolm. Punktid tulid pallimahakukkumisest. Võitjameeskond ohverdati jumalale. Parimate valimine jumalale ohverdamiseks leidis aset kaks korda aastas.



Ilmselt kõige tüüpilisem pilt üldse sellest paigast, aga ise tegin.


Viimaks ootasid meid äritädikesed, keda köiest kaugemale ei lubatud ja kes seetõttu trügisid ja ronisid teineteise otsas, et võidelda, kes oma kauba müüdud saab. Kõige paremini edened ilmselt sellel naisel puuvõra vahel.



Puutumata ei jätnud me ka merd, Mehhiko lahte, mis lähedal oli.

Loomulikult ei olnud mul ujumisriideid kaasas, sest ma isegi ei teadnud täpselt kuhu me läheme. Teadsin, et mingid püramiidid, aga neid on siin ju igal pool. Ma mõtlesin, et me sõidame hoopis teisele poole. Muidugi oli õnneks võimalus endale ühed saja peeso eest kaubelda.



Palmipuud jäetakse metsa kasvama, nagu meil jäetakse raiesmikule püsti üksikud männid.


Saturday 22 September 2012

Tuletõrjealarm ja puudelt langevad sügisesed OKSAD



Kogu koolinädala kroonsündmus oli neljapäeval, kui meil oli tuletõrjeõppus ja me sel puhul evakueerimist pidime katsetama. ...kooli sisehoovi.
Meil oli parajasti üks rahulikemaid tunde. Ühel hetkel kargas pool klassi püsti. "Evacuación!" Aknaribast välja vaadates nägin minagi, et vähemasti teisel korrusel on klassidest väljunud inimmass kuhugi liikumas. Meie klassis rahustati aga õpilased maha ja õpetaja tahtis tundi jätkata. Küsin klassiõelt, mis märguande peale kõik püsti kargasid. "See oli alarm." Jajah, aga mina ei kuulnud küll mitte midagi.
Natukese aja pärast väljusime meiegi siiski klassist. Väljas ma juba kuulsin mingisugust pininat ning õige pea nägingi kirjandusõpetajat valjuhääldiga, mida ta kohvimasina otsa toetas. Tõesti, nagu sääsk oleks ruuporisse kinni jäänud.
Me kogunesime kooli sisehoovi (kolmest küljest ümbritsetud koolimajaga, neljandal küljel spordinurgake ja direktori elumaja). Seejärel liikusime LÄBI KOOLIMAJA teise sisehoovi, kus oli katus peakohal, kolmes küljes koolimaja ning neljandas lasteaed, mis on osa meie koolist. Seal oli püsti pandud kõlarisüsteem ja meile loeti ette kõik reeglid, mida keegi muidugi kuulata ei viitsinud.
See päev ei olnud juhuslik, nimelt kunagi 19. septembril raputas maavärin Mexico City peaaegu et maatasa.


Täna käisime metsapargis jalutamas. Tähendab mina jalutasin koeraga, teised mängisid jalgpalli. Seisime ja tegime väiksemaid plaane, kui ma kuulsin valju raginat. Vaatasin üles ja nägin, kuidas oksad liiguvad. See juhtus tõesti aeglaselt, selline tunne nagu oks oleks enne üles hüpanud ja alles siis hakanud maakülgetõmbejõu tõttu allapoole liikuma. Jõudsin selle ajaga rahulikult mõelda, et see oks mulle pähe ei kuku ja jäin paigale huviga vaatama, mis edasi saab. Oks muudkui langes ja langes ning prantsatas vastu vihmast peegelkõvaks surutud mulda. Mädanenud puupilpad lendasid erinevates suundades, mõni tugevam oks jäi maapinda püsti, nagu üritaks ikka veel puud mängida. 


* Mulle tuli ükspäev seoses Koeru mõisapargiga meelde, et mul ei olegi siin värvilisi lehti!

Sunday 16 September 2012

Viva Mexico!


President hüüab ees kiidusõnu Mehhiko vabadusele ja kangelastele
ning kokkukogunenud rahvas kordab:
 VIVA! 





Mehhiko olulisemad kangelased:
Miguel Hidalgo
Josefa Ortiz de Dominguez
José María Morelos



Enamik inimesi läheb ikka tööle, aga samas peaks justnagu olema esmaspäeval vaba päev. Kooli igatahes ei ole.

Saturday 15 September 2012

Banaanipalmi metsade vahelt troopikasse


Ainult üks tund autoga Teziutlanist Eesti poole ehk siis mäest alla ookeani suunas ning tee vaid autoaken lahti ja lase sooja sisse! Seda sooja asja, milles hapnikku küll õieti polnud.





Nõnda jõudsime me viimaks Martinezi. Tüüpiline temperatuur päeval 40 kraadi, öösel kolmekümne ligi. Kui mõtlema hakata, et meie maksame talvel küttekulusid, siis ega ööpäevaringselt töötavad tuhanded ventilaatorid ka just õhust ja armastusest ringi ei käi.
Päris tõsiselt ka: riided olid seal seljas koguaeg õhuniiskusest märjad.

Vannitoa põrandal nägin üht prussakat sibamas (mis sest, et ma ei tea, milline prussakas välja näeb) ja on ju täiesti tavaline, et ülesärganuna silmad avades näed magamistoa seinal parajalt pirakat sisalikku jooksmas. Teziutlani inimestele on see samuti üllatus, üks neist oli samuti sisalikuga elutoas kohtunud ja imestusega selle kohta aru pärinud. Kohalik olevat vastanud, et "ah, jaa, sisalik..". Sisalik eluruumides on täpselt sama tavaline kui suvaline toas ringilendav porikärbes.




Banaane muuseas korjatakse ka siin rohelisena ära. Esiteks seetõttu, et nõnda säilivad paremini, ning samuti siinsest piirkonnast transporditakse neid Mehhiko teistesse paikadesse, sest suur banaanikasvatus on vaid siin, ning kolmandaks seetõttu, et teisiti võivad karud banaanikobarad ise ära korjata, süüa, lõhkuda.

Friday 14 September 2012

Koolivabad päevad


Kolmapäeval koolist koju jalutades peatusin ristmikul autosid suunava politseiniku kõrval (sest päevasel ajal keegi valgusfooridest kinni ei pea - ikka on vaja vilistavat ja kätega vehkivat politseinikku). Politseinik heidab liikluselt korra pilgu minule ja küsib-ütleb:
"Cento Escolar?"
"Si."
"Intercambista?"
"Si."
"[---]"
"Ultimo clase."
"Estados Unidos?"
"No. Estonia."
"Estonia? Ahah." (##.-# Mis koht see veel on??? #-.##)
Sellise jutu peale saatis ta mu peatunud autode eest üle tee. Estonia??


Neljapäeval oli kangelaslaste päev ning selle puhul meil tunde ei olnud. Meie koolis. Mõnes teises toimus tavapärane õppetöö, ning mõnes kolmandas pole tunde neljapäeval, reedel ega esmaspäeval. Esmaspäev on meil ka vaba.


On lihtsalt nii naljakalt naljakas, kui lõunamaine siin kõik on. Tänavad on kitsad, autod on mõlgitud ja signaalitavad pidevalt. Mõned intelligentsemad oskavat ka paremat häält välja ajada. Näiteks veemüügi buss laulab: "Agua! Agua!"  (kuigi see kõlab pigem: "Abvuaaaa! abvuaaaa! abvuaaa tšempion!" Niisamuti müüakse ka gaasiballoone. Ma üle kuu aja arvasin, et keegi kutsub või otsib nõnda oma koera ja muudkui imestasin, et kuidas ta oma koera või lapse nii sageli ära kaotab. Ennäe: müüb hoopis gaasi.


Kohalik tänavapilt










Tänaste pidustuste puhul
olid koolis ukselävele uhkelt valvesse pandud nooremad õpilased.



Monday 10 September 2012

Mõni sajand tagasi... ja Tlaxcala


Reedel ma jõudsin koolist koju vaevalt enne südaööd, sest me läksime uut müüritagust maailma avastama. Küll otse koolist, aga ikkagi jäi aega väheks ja basseini ujuma me ei jõudnudki, erinevalt esialgsetest plaanidest. See-eest sai palju muud korda saadetud.

Tuhlasime lossi erinevates soppides. Loopisime nuge seina (mis mul isegi peaaegu välja tuli), ronisime sisse riidekapi põhjas avanevast luugist, mis viis veelgi suuremasse garderoobi, riietasime end Metsiku Lääne kauboideks, näppisime erinevaid vanaaegseid püstoleid ja mõõku ja raudrüü kiivrit (et ma välja näeksin, pidin oma õlad kõrvadeni üles venitama). Põnev oli, ülimalt põnev. Kahju oli mul ainult sellest, et selle maja kohta pole ühtegi kummituslugu.


Loomulikult lisaks igasuguse huvitava kola näppimisele, ronisime sinna, kuhu vähegi võimalik ronida on. Igaühel külas käies just sellise näituse osaliseks ei saa.













Nädalavahetus möödus Tlaxcalas. Kuna ühte autosse on niikuinii vaja pakkida päris mitu inimest, siis sain minagi koos ühe kohaliku lehmalellepojaga linnas auto pagasnikus sõita, ise õnnelik. Samuti sain ma ööisel linnatänaval sõites pea autoluugist välja pista, ringi vahtida ja pilti klõpsutada.

Kõik tänavad on kaunistatud rohelise-valge-punase värvides, sest kogu september on Mehhiko iseseisvuspäeva kuu ning ühtlasi ka patriootlikuse ja lipu kuu. 












Selline on päevane Tlaxcala.





Nõnda tehakse reklaami tsirkusele või kohalikule loomaaiale.
Laupäeval nägin neid sõidutamas ahvi, pühapäev oli pühendatud kiskjatele.


Thursday 6 September 2012

Küünelaki kontroll!


Kolmapäeva ja neljapäeva hommikul oli meil kooliväravass küünelaki kontroll. Lakitud küüntega klassiruumide piirkonda kedagi ei lubatud. Kõik lakitud küüntega tüdrukud korjati värava taha oma küünevärvi maha nühkima. Poisid lubati - erinevalt tavalisest - enne sisse, kuid nende näppe ei vaadanud keegi üle. Ma tean, et ühel mu klassivennal oli küüs värvitud (ma ei tea miks, aga ilmselt oli ta seda teinud niisama lõbu või kiusu pärast).
Klassiruumides hakati kohe küüsi uuesti maalima ja korrastama nõnda et küünekosmeetika haisu olid kõik kohad täis. Ma ei saa aru, mis mõte sellel kontrollil ja reeglil siis õigupoolest on.
Küünte korrastamise taustal toimus bioloogia tund, kus õpetaja joonistas tahvlile õuna ehitust. Kõik õpilased, kes selle endale vihikusse kopeeritud said, võisid joonise ette näidata, lasta õpetajal allkirja alla maalida (ja see on tõesti maalitud ja kena) ning klassist lahkuda.


Monday 3 September 2012

Tseremoonia vahetusõpilastele


Sellest nädalast alates peab kõigil koolivorm korras olema. Sellest nädalast alates peavad meil õpikud olema. Sellest nädalast alates hakkame vist tõsisemalt tööle. Sellest nädalast alates on koolitöö saanud suurema hoo sisse. Varasem oleks justnagu niisama soojendus olnud.

Tänasel tseremoonial pühendati meile eraldi seda väärtuslikku aega. Koolirahvas kogunes platsile, vanuse järgi kahele poole servadesse nagu alati.



Mind ja Lead (prantsuse vahetusõpilane) juhatati istuma rahva ette, kolmandale "VIP" küljele direktsiooni kõrvale.
Keegi tähtis kuju pidas kõne ning seejärel marssisid kollased ruuduliste seelikutega tibud kandilist sik-saki tehes üle platsi ja tagasi, kooli lipp uhkelt püsti. Kõike tehti täpsete, kangete ja raskete liigutustega, alustades liikumist alati põhjakorealiku sammuga, üheksakümnekraadine nurk ettesirutatud ja mahatoetuva jala vahel.

Seejärel oli meie kord kõnet pidada.

Buenos dias.
Yo soy intercambista en Mexico, en Teziutlan.
Yo vivo en Estonia.
Me llamo Keily.
Me gusta estudiar en esta escuela con ustedes.
Gracias.




Lõpuks lauldi meie kooli hümni. Tuleb seista küünarnukk püsti, pöial südamel ja laulda. Paraku laulavad ainult pisikesed, sest nagu ikka vanemad õpilased sellistest asjadest enamasti suurt ei hooli. Ma ise tean ka peast vaid kahte esimest sõna ja platsil sõnadest aru ei saa. 



Himno Al

Vive juventud, lucha soberbia
Que tu futuro brilla como el sol
Vive juventud, ama y trabaja
Que la vida es gloria y esplendor

Vive juventud, sueña y estudia 
Con firmeza, con valor
Haz de tu conciencia
El bastión de la virtud
Sé Feliz, fuerte y leal, Juventud

La gloria de la patria
Tus ansias recogerá
Haciendo florecer con gran amor
Tu fuerza es triunfal

 
Enciende tus ensueños 
Estudia y se tenaz
Que el mundo espera ansioso
De tu fuerza y tu virtud
La lealtad, el honor… Juventud



Saturday 1 September 2012

Tere, kool!


Olenemata sellest, et ma olen juba kaks nädalat külma koolipinki nühkinud, arvan, et esimesel septembril on kohane oma kooli kohta kõik ausalt ära rääkida. Ma mõtlesin selle all kaht tüüpilist asja: tunniplaan ja sisekorraeeskirjad ehk koolivorm.


Ametlikult peab koolis kohal olema 7.15, aga samas mõned õpilased saabuvad tundide alguse ajaks või veel hiljem. Koolipäeva vältel ma kella enamasti ei vaata; ei kuula ka. Ühel päeval pärast vahetundi ma siiski kuulsin midagi, mida võiks pidada koolikellaks, kuid üldiselt sellist asja meil ei eksisteeri; nagu ka ei ole pisikesi vahetunde, kui neid just tundide arvelt ei teki või seda ise ei tekita - st tundi lihtsalt kohale ei lähe.


Tunniplaan:

Esmaspäev
1) 07.30 – 08.20 Biologia - bioloogia
2) 08.20 – 09.10 Literatura - kirjandus
3) 09.10 – 10.00 Ceremonia - tseremoonia (kogunemine hoovis)
4) 10.00 – 10.50 Pensamiento Critico - kriitiline mõtlemine
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 Estadistica - statistika
7) 12.10 – 13.00 Contabilidad - raamatupidamine
8) 13.00 – 13.50 Estadistica - statistika

Teisipäev

1) 07.30 – 08.20 Desarrollo Humano - inimolendi areng
2) 08.20 – 09.10 Informatica - informaatika
3) 09.10 – 10.00 Pensamiento Critico - kriitiline mõtlemine
4) 10.00 – 10.50 Informatica - informaatika
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 Optativa: Comunicacion  - valikaine: kommunikatsioon
7) 12.10 – 13.00 Literatura - kirjandus
8) 13.00 – 13.50 Contabilidad - raamatupidamine


Kolmapäev

1) 07.30 – 08.20 Contabilidad - raamatupidamine
2) 08.20 – 09.10 Literatura - kirjandus
3) 09.10 – 10.00 Orientation - nõustamine
4) 10.00 – 10.50 Historia - ajalugu
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 Optativa: Comunicacion - valikaine: kommunikatsioon
7) 12.10 – 13.00 Estadistica - statistika
8) 13.00 – 13.50 Derecho - õigusteadus


Neljapäev

1) 07.30 – 08.20 Desarrollo Humano - inimolendi areng
2) 08.20 – 09.10 Pensamiento Critico - kriitiline mõtlemine
3) 09.10 – 10.00 Historia - ajalugu
4) 10.00 – 10.50 Biologia - bioloogia
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 Optativa: Comunicacion - valikaine: kommunikatsioon


Reede

1) 07.30 – 08.20 Orientación - nõustamine
2) 08.20 – 09.10 Pensamiento Critico - kriitiline mõtlemine
3) 09.10 – 10.00 Historia - ajalugu
4) 10.00 – 10.50 Estadistica - statistika
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 Biologia - bioloogia
7) 12.10 – 13.00 Derecho - õigusteadus


Valikaineteks oli kokku neli õppeainet:
exactas - matemaarika/arvutamine;
sociales - sotsiaalained;
comunicacion - kommunikatsioon;
experimentales - katsed (füsiokeemia, biokeemia)

Õpikud on meil ainult neljas aines: ajalugu, kirjandus, kriitiline mõtlemine ja inimolengi areng. Õigupoolest on need ühtlasi ka töövihikud ja ostetakse päriseks - ei mingit laenutamissüsteemi. Ilmselt oleks see ka üsna võimatu, sest miskipärast on mul kahtlus, et pärast üht aastat ei ole õpikustest enamikel juhtudel suurt midagi järel. Siiski, nagu ma aru sain, tulevad ühel päeval eelmiste aastate õpilased oma raamatuid müüma.




Koolivorm on omaette tsirkus:

Esmaspäeviti pidi olema eraldi koolivorm. Tumesinine kollaste triipudega. Koolinädalate jooksul on aga ilmnenud, et mitte keegi (peale minu) seda tegelikult ei kanna.
Igapäevase rõivastuse hulka kuuluvad tumesinine põlvedeni ulatuv seelik, valge pluus, villane V-kaelusega vest ning eest nööbitav kampsun.
Meie peame spordirõvaid kandma kolmapäeviti ja reedeti. Tumedad dressipüksid kollaste joontega ning paksemat sorti T-särk, peal tumesinine lukuga dressipluus, millel samuti ei puudu kaks kollast joont.
Spordirõivastega tuleb jalga panna valged tossud või tennised ja valged sokid; ning tavarõivaste puhul tumesinised põlvikus ja mustad kingad. Poistel ei tohi olla pikad juuksed, need lõigatakse kas või kohapeal maha - selleks on söökla kõrval eraldi salong.




Mäletan õudusega seda päeva, kui ma esimest korda poes neid rõivad selga proovisin. Esmaspäevased rõivad ja igapäevane vorm olid seljas veel hästi, kuid spordirõivastes tundsin ma ennast kohutavalt. Paksemast materjalist kooli logo ja triipudega T-särk, peal dressipluus (mille lukk jääb paremale poole, mitte vasakule, nagu me harjunud oleme) ning see, mis jalga tuleb toppida, oli õudus. Kõigepealt paksust tihkest dresside materjalist lotendavad lühikesed püksid ning nende peale samasugused pikad - kui tuleb kehalise kasvatuse tund, siis võtad pikemad pealt ära. Tunne oli, nagu mähkmed oleksid jalas. See oli õudne! Reaalselt koolis keegi nii ei käi (tegelikult pole meil kehalise kasvatuse tundegi), kuid siis mulle nõnda seletati.

Õpetajatel küll mingisugust vormi pole...