Monday 26 November 2012

Natuke úlikooli



Tánaseks olen heitnud oma keskkooli taseme viimase klassi ja tulin úlikooli. Niikuinii me seal suurt midagi ei tee. Praegu on kúll alles teine tund ja ma ei ole veel suurt midagi náinudki, aga mul on veel terve tánane páev aega.

Universidad del Valle de Puebla

Kuna grupp on vága váike, kolmeliikmeline, siis on  hea rahulik ja vaikne, praegu oleme úleúldse tunnis kahe inimesega, pluss mina.

Esimeses tunnis oli loeng erinevustest naiste ja meeste vahel ning kirjeldati, mida ostavad mehged, mida naised. Meeste puhul oli esimesel kohal +lu, teisel parfúúmid, kolmandal juuksevárv.

Praegu on, st oli, tund arvuti klassis, kus tegeleti mingisuguste salapárast programmidega.

Paraku sai see tund aga lábi ja peame siit lahkuma.


Sellist lõbu siis paariks päevaks.

Tuesday 20 November 2012

Lahkumine Prantsusmaalt


Üks tund ja viisteist minutit - ning ma sain kõik oma asjad pakitud. Kohver ja veel kuus pisikest kotti pluss üks kilekott saabastega ja bleiser (mille alla ma toppisin kaks pluusi ja oma vihmamantli).

Kuna ma seni olen elanud linnaosas, mida nimetatakse Franciaks (ehk siis ma olen neli päeva vähem kui neli kuud peaaegu et Prantsusmaal elanud (mis sest, et Mehhikos)), siis nüüd lähen ma kuskile mäest alla, täpselt ei teagi kuhu. Alguses oli informatsioon, et ma lähen ühte teise perekonda, aga mõned nädalad tagasi algas jutt hoopis millestki muust ning ma ei teagi täpselt, kus see koht on, kus ma elama hakkan. Külas käisime küll, kunagi ühel teisipäeval, aga kuna ma arvasin, et ma tean, kuhu me läheme, siis ma teed väga ei jälginud, pime oli ka ning mul oli uni nagu alati.

Minu üheliikmeline pere ütles mulle, et mina hakkan mängima ema ja tema on laps, sest mina pidavat hakkama tal koolis vastas käima. Eks näis, mis sellest siis välja tuleb. ...järgmiseks kolmeks kuuks.

Todas mis cosas (falta la computadra).


Desfile - paraad Teziutlánis


Enne neljapäevast reisi Pachucasse jõudsin ma käia kaks korda kooli mariachi bändi seas proovis, et osaleda tänasel rongkäigul. Nagu Mehhikos ikka, on kõigil lõpmata palju aega ja mitte keegi mitte midagi ei tea ning kõik toimub ahorita, natukese aja pärast (mis võib venida poolest tunnist mitmete päevadeni). Kolmapäeval, mil pidin tegelikult riideid proovima, öeldi, et "teisipäeval enne rongkäiku tule kohale, siis vaatame, kas see vormiriietus, mis meil tagavarana olemas on läheb sulle selga, ning vaatame, mida Sa tegema pead". Hästi, ja kõige selle teada saamiseks pidin ma kah kõik justnagu läbi raputama ja surmakirvega ähvardades sabas käima. Eile veel ma isegi ei teadnud, mis kell ma pean kooliplatsil olema ja kas ikka on kõik ka täna nii nagu plaanitud nädal tagasi. Kas koolitunnid üleüldse on?

Nagu Mehhikos ikka, kõik on nii ülemõistuse lipa-lapa, aga miskitõttu toimib peaaegu alati nagu vaja. Riided läksid mulle ideaalselt selga, ainult valgeid tenniseid ei teadnud ma kaasa võtta (seega pigistasin oma varbad kokku ja kasutasin klassiõe jalanõusid, mis on euroopa mõõtude mõistes ligi kolm numbrit väiksemad). Ega ei ole nagu meil, et lihtsalt jalutad seitse kilomeetrit ühest linna otsast teise ja karjud ning vehid kätega. Ikka marssides või tantsides; ja kaks kilomeetrit, mis on kõigile niigi ülikurnav - vabandame siis välja sellega, et mäest alla ja mäest üles. 










Saturday 17 November 2012

Pachuca


Kuna viimase nädala jooksul on korraga nii palju asju juhtunud ja juhtumas, siis ei jõua ma praegu rohkem märkida kui selle pisikese linnukoivakese söömise.


Teadaanne: eesti keelt ma ei ole võimeline enam rääkima ja inglise keel tuleb mingisuguse uue ja tundmatu aktsendiga, sisaldades paljugi hispaania keelest.

Wednesday 7 November 2012

Maavärin 7°


Täna hommikul kella kümne paiku, kui ma koolipingis istusin ja ilmselt tundide viisi õpetajat klassi ootasin, toimus maavärin. Ma ei ole küll päris kindel, mis skaalas see oli, aga 7, ilmselt 7 magnituudi.

Mina sain sellest muidugi teada alles õhtul hilise lõunasöögi ajal.

Olin hullupööra pettunud, sest ma ei tundnud MITTE MIDAGI!

Sunday 4 November 2012

Reis isikliku fotograafiga


Nädala lõpp ehk kuu neli esimest päeva möödus Tlaxcalas, mis on Mehhiko väikseim osariik. Kooli pühade puhul muidugi ei olnud. Mind saadeti ühe tuttava perekonnaga kaasa külastama nende sünnipaika. Mehhikos on ikka nagu raamatus, et kui Su vanaisa oli pagar, siis su isa ja onud-tädid on ka pagarid - ning sinust saab ka pagar. Ma olin reisil fotograafide perega. Igaühel just ei ole kogu reisi vältel isiklikku fotograafi käe kõrval, kes ütleks, et "mine nüüd sinna ja ole nii, teeme pilti, pane vasak jalg sinna, parem sedamoodi ja keera nüüd pead natukene niimoodi, vaata sinna või seda".

La Llorona - Mehhiko valge daam
Surnute päeva aegu riietuvad tüdrukud sageli Lloronaks (tõlkes: nutja), kes kannab valget kleiti ja valget kübarat ning uitab igavikuliselt ringi mööda Mehhikot väsimata otsimast oma mõrvatud lapsi: "¡Ay, mis hijos!".


Ka surnuaia külastamine ei jäänud vahele. Kuna kõik lähevad (tõenäoliselt peaaegu üle kogu maailma) novembri alguses surnuaeda, siis on see hea võimalus äri teha, nagu mehhiklastel igal võimalikul puhul kombeks. Nõnda oligi kogu tee haudadeni nagu laat või festival.

Kohalik kakao, mis on omane vaid Tlaxcalale.
Müüja keerutab pulka pihkude vahel, et jook ikka värske püsiks.

...ja siis pannakse see ostjale kõrrega kilekotti. Tüüpiline Mehhikos.



Nagu laadalised kunagi (sel puhul siis surnuaialaadalised), läksime ka sööma.


Ilus sea pekk ja rasv... 


Söögikohas olid kanad ja sead ja koerad...




... ning kui on juba koer, pole peremeeski kaugel.


Surnuaiatoimetused muidugi... 
Kastsime hauad veega märjaks, nagu kõik teisedki (kuna surnuaiad on lageda taeva all ja päike kõrvetab maapinda, siis on kombeks saanud surnuaedu külastades alati haudasid kasta, et need lilledega mullamürakad kenamad välja näeksid. Hiljem katsime haua surnute päeva lille oranžide kroonlehtedega ning pistsime mõned taimed koos lõvikäppadega vaasi.




Maja või mitte maja -
vastavalt sellele, kuidas inimesele hauas puhata meeldib,
või vastavalt sellele, kuidas rahakott võimaldab.


Mõnelpool Mehhikos minnakse surnute päeva aegu öösel surnuaeda piknikku pidama ja vaikselt pidutsema, veetes öö maetud lähikondsetega. Minule isiklikult ei ole see komme siiani pähe mahtunud ja ma ei suuda sellest kuidagi aru saada. Igal juhul väga H.U.V.I.T.A.V. tava.


Veel jõudsime ka ühte aiandisse, kus oli palju troopilisi ja vähem troopilisi taimi.





Loomi-taimi ja puuvilju nägin ma selle nädalalõpu vältel palju. Veel mõned haned, terve hulk koeri, kitsi ja muid loomi. Puuviljade poole pealt korjasin ma külas aias puuotsast granaatõunu. Kusjuures, granaatõun on valmis siis, kui ta on pooleldi lahti murdunud ja punased graanulikesed välja punnitavad. Pärast seda ronisin ma avokaadopuu otsa ja tõin sealt mõned viljad alla. Pole probleem puu latva peenikestele oksakestele ronida, aga keeruliseks tegi asja see, et mul ei ole kuigi palju kogemust, milline on valmis avokaado ja milline on toores, sest nad kõik on ju rohelised! Mul kästi suuremaid ja priskemaid valida.

Ühe pisikese põllu pealt sain ma endale ühe maisitõlviku. Näksisin mitu tundi terakeste kaupa oma toorest tõlvikut ja kõik loomulikult vahtisid mind kahtlevalt nagu lehma, kes noa ja kahvliga sööks. Mõni võttis ka julguse kokku ning proovis samuti... ja tegi seejärel koledat nägu.

Tipphetk oli muidugi see, kui mulle spetsiaalselt üks vili puu otsast alla toodi. Redel tassiti ekstra kohale ja puha - organiseeriti naabrimehelt, kes samuti kuskiltpidi lehmalellepoeg on. Kuna vili on veel toores, pean kaheksa päeva veel ootama ja siis saan proovida, mis kahtlane asi see vili õigupoolest on. Pidavat seest valget värvi olema.


Ja see olevat veel väike...

Guanabana

Friday 2 November 2012

Día de Muertos – surnute päev



Surnute päev, mida meie Eestis tähistame pigem kui hingede päeva, on siin suur ja pidulik sündmus, mida peetakse koguni viiel päeval (alates 29. oktoobrist): esimene on pühendatud lastele, teine on õnnetusis hukkunuile, kolmas päev on pühendatud lahkunud pereliikmetele, neljas täiskasvanutele, viies üksikuna surnud inimestele, kel lähedasi pole. Majad kaunistatakse nagu Ameerika Halloween'i puhulgi ning siseruumidesse seatakse üles altareid, mis on kaunistatud suhkrust pealuude-luukeredega ning erineva toidukraamiga, mida kojunaasvatele vaimudele-hingedele pakutakse.
Altareid võib leida nii koolidest, kaubanduskeskustest, baaridest-kohvikutest, pisipoodidest ja pea kõikidest kodudest.



Día de Muertos on Mehhiko püha, aga kuna Mehhiko on mõlema riigi suurustest hoolimata Ameerika Ühendriikide naaber, on ka siia tunginud Halloween. Tänavailgi käisid lapsed ringi Halloween'i kostüümides, väike plastikkõrvitsake näpus ja küsisid kommi või paar mündikest raha. Tlaxcala õhtuseil tänavail jalutades meil midagi kaasas ei olnud ja seega polnud midagi lastele ka kõrvitsatäiteks annetada, see-eest - kui ikka kõrvits verempandud kommikestega tänaval nina alla pistetakse - tulime mõttele küsida, kas võime ühe kommi võtta. Juhtus sõbralik Halloween'i kollike olema ning andiski ühe kommi. See kollases krõbisevas paberis kommike hakkab ilutsema mu bleiseril.
Tlaxcalas nägime ka tänaval väikeste laste kogunemist. Lähemalt uurides tuli välja, et toimub kostüümide võistlus. Lisaks ilus... - see tähendab - kole olemisele tuli ka silmatorkavalt tantsida. Nõnda nad seal vehkisid teineteise võidu käte ja jalgadega, lootuses, et ehk nemadki moonakoti kingiks saavad.



Koolis kulus kogu esmaspäev altarite meisterdamisele. Toimus klassidevaheline võistlus, kelle altar on parim. Niisiis tunde ei olnud. Hiljem märkasin, et bioloogia õpetaja oli paar lausekest tahvlile kopeerimiseks püstitanud, aga ma ei kujuta kuigi palju ette, kas õpetaja oli klassis üksi või eksis sinna veel keegi ära. Teisipäeval leidis aset altarite esitlemine, kuhu kõiki õpilasi ligi ei lastud. Eks siis tuli meil akna vahelt piiluda. Jällegi ei võtnud me osa mitte ühestki tunnist.











Päeva lõpuks selgus viimaks, et me võitsime koolis altariga esimese koha. Võitsime klassiekskursiooni! Ainult, et keegi ei tea millal see toimub ja kuhu me läheme.


Esimene koht

Ma küll ei tea midagi kriteeriumitest, kuid ma usun, et üks hea asi oli see, et meie altarile puistatud lille kroonlehed viisid ühes küünaldega ukselävele. Ka tänavail võis väravate alt näha välja paistmas mahapuistatud kollaste kroonlehtede rea saba, mis viib majja ülesseatud altari juurde. Neid lilli (Xempoatlxochitl (asteegikeelne nimi), cempasuchil (hispaania keeles)) peetakse surnute päeva lilleks, sest need õitsevad justnimelt parajasti oktoobris-novembris. Teine punane lill, mis mulle väga meelis ja mida samuti palju altaritel kasutatakse, on mano de leon ehk lõvikäpp - pehme ja sametine ning lillkapsa varrega taim.
Altarid on alati kellelegi pühendatud. Meie oma oli pühendatud ühele kuulsale telenäitlejale, kes sündis Teziutlanis.

Teine koht

Kolmas koht



Hueyapan, kuhu ma ikkagi ei jõudnud, olevat üks väike linnake Mehhikos, kus on väga tugev surnute päeva traditsioon ning kõik majad olevad väga-väga kaunistatud ning tubades olevat samuti väga kenad ja hoolega üles seatud altarid.


Rohkem pilte Facebookis (mis sest, et see mulle ei meeldi).