Siga lendab!

Täna on 28. detsember, mis tähendab, et on suur

nAljapäev

Kõige naljakam on see, et ma sain sellest alles mõni tund enne päeva lõppu teada ja ühtegi nalja kellelegi ei teinud ja ise kellegi ohvriks ei langenud.

Küsisin, kas 1. aprillil ka midagi on. Mind vaadati: esimene aprill? mis selle päevaga siis on?

Kõik pühad on ikka ühes puntras ja üleüldse ka töötamise poole pealt on rahval alates 24. detsembrist kuni vist 2. jaanuarini pühad. Õige kah, mis nende 5 päeva pärast ikka tilgutada.

Jõululaupäev ehk "Nochebuena" küünlavalgel

Eesti jõuluõhtu magasin ma bussis maha ning hiljem ma ka aru ei saanud, et jõulud oleks olnud. Lihtsalt üks järjekordne fiesta. Mitte, et ma tunneks, et jõulud oleks minu jaoks vahele jäänud, aga jõuludeni on lihtsalt veel aega, umbes 365 päeva.

Kui ma selle kõrvale jätan, et ma kuidagi aru ei saa, et eilne fiesta „JÕULUD“ oli, siis olid ühed suurepärased jõulud! Elekter läks ära. (Ma olen alati unistanud, et jõuluõhtuks elekter ära läheks (loomulikult olen ma selles osas alati ainuke); ükskord jõululaupäeva hilishommikul läkski, aga paari tunni pärast tuli tagasi.)

Jõululaupäev (nochebuena) meenutas väga vana-aasta õhtut. Kuna jõulud on tegelikult 25. detsembril, siis see on päev, mida hilisööni üleval olles tähistatakse ning siis pidutsetakse ja süüakse selle puhul, et jõulupüha viimaks pärale jõudis. Ma ei tea, kas see on vaid minu arusaamine olnud või on tegemist kultuurilise erinevusega, aga mina ei ole küll kunagi öösel oodanud, et ometi tuleks 25. detsember - alati on oodatud päev olnud 24. detsember.

Kell 12 (kuna tegemist on ikkagi Mehhikoga ja mu praegune perekond ei ole väga punktuaalne, siis pool tundi hiljem) kallistati ja õnnitleti ja sooviti „Häid jõule!“. Jõudsime tseremooniaga vaevu lõpule, mõned meist said laua taha istuma...  ja kõik läks pimedaks, kogu lähikond. Aknast nägime, et vaid mäe otsas on tulukesed alles. Süütasime küünlad ning ootasime. Helistati ja püüti organiseerida, et keegi tuleks ja valguse ära parandaks, aga ei. Mõne aja pärast ilmus kõrvalmajadesse valgus. Meie, ja kaks maja veel (sh minu järgmine kodu), olime ikka pimedas ja jäimegi pimedusse. Viimaks loobuti peitusemängust valgusega ja hakkasime sööma, rahulikult, küünlavalgel, hämaruses. Hästi ilus oli ja ma olin nii rahul!

Mida me siis sõime?

Osa mehhiklasi rääkis, et Mehhikos süüakse jõulude ajal spagette. Nii mulle, kui ka prantslasele (Prantsusmaal süüakse jõulude ajal mereande) tundus see erakordselt veider, kuid nagu ikka, kõik sõltub suures osas perekonnast. Oluline on ka kalkun või mingisugusel kindlal viisil küpsetatud mingisugune kindel tükike seast.

makaronisalat

(makaronid, viineriviilud, hapukoorelaadse toote ja majoneesi segu)

mingisugust laadi roosa siider

magus õunasalat

(õunatükikesed kondentspiima ja mingisuguse kreemi segus (mis lõppkokkuvõttes ikkagi vedel oli)

kalaroog

tacod,

mis ei ole Mehhiko toidulaualt kunagi puudu

küpsised

roheline salsa

(ma ei julgenud proovimisele mõeldagi, isegi mehhiklased ohkasid süües)

lihakäntsakas mole-taolise kastmega

Olime kõik kokku umbes 15 inimesega: mina, Madre II, Padre II, kaks Hermana II-st, Madre II vanemad ning 2 õde ja üks vend (ja teine vend vist kohale ei jõudnudki) ning nende 2 abikaasat ja 3 last (kokkuarvestades). Ei olnud väga palju rahvast (Mehhiko mõistes).

Ma sain jõuludeks õllekorkidest käevõru ja roosa lehviga elektripirni, millele oli joonistatud meeleolukas naerunägu ja kuklasse kirjutatud: „PARA QUE TE BRILLEN LAS IDEAS“.

Tegime naljapakke (regalo del borma), nagu mitmed Mehhiko perekonnad. Kõik kingid pandi kuuse alla ning enne sööki hakkasime mängima. Veeretasime järgemööda täringut (ikka mitu ringi) ning paaritu arvu puhul võis kuuse alt ühe paki röövida või kelleltki teiselt tema paki ära näpata. Vahepeal olin ühe pakiga, siis viimaks kolmega, kuid viimaks jagasime ikka nii, et igaüks sai ühe pakikese.

Seejärel tehti lastele veel üks mäng, „päris“ kingitustega. Mind arvati jõulude puhul laste hulka. Olid nummerdatud pakid, nummerdatud sedelid ja jällegi sõber täring. Pidime veeretama number kolme. Mina sain selle esimese korraga ning loosipaki numbri sain samuti kolme. Pakist leidsin Disney märkmiku roosi- ja kroonikujuliste tembeldamismaterjaliga.

Hiljem saime veel ühed pakikesed. Mina sain rohelise salli, millel on taskud, ning mütsi.

Üldiselt ei ole jõulud Mehhikos nii suur kingipüha, kuigi viimastel aastatel on see komme ilmselt Ameerika ühendriikidest sisserännanud. Kinke toovad kolm kuningat 6. jaanuaril, kolmekuningapäeval.

¡Feliz Navidad!

Räägitakse, et on jõulud.

Isegi Teziutlanis päike paistab ja lausa kõrvetab, T-särgiga on palav, lilled õitsevad, muru on roheline, aknad on pärani lahti ja kardinad lehvivad, tuul keerutab natuke tolmu üles ja lambad näksivad värsket heina...

seega...

HÄID JÕULE KÕIGILE!!

Foto: 22. detsember 2012

Mehhikos maailmalõppu ei tule

Tere, eestlased!

"Ma loodan, et te kõik elatee maailmalõpu üle, sest mina jään elama - Mehhikos maailmalõppu ei tule.

Siin mitte keegi ei räägi, et homme-ülehomme on maailmalõpp. Tänaval inimesed mitte midagi ei arva: küsisin nii Rotary rahvalt kui ka hambututelt tädikestelt, kes lisaks hispaania keelele ka kohalikku dialekti kõnelevad. Mitte midagi ei arvata ega tähista."

Täna keset keskpäeva tuli mulle meelde: "ahjaa, täna on ju maailma lõpp!"

Jaapanlane ja kohalik moosi müüv mehhiko üliõpilane vaatasid mind üllatunult, mõtlesid väheke... "Aa... täna on... mmm... 21 vist, jah?"

Ei, ega ei tea midagi, eile öösel 8-9, kui ma parajasti toas riideid vahetasin, kadus kogu majast elekter ära. Seejärel mingisugune generaator lõrises mu toa kõrval veidike ning poole minuti möödudes tuli valgus tagasi. Kuna hiljem sellest mingit juttu ei olnud, siis ma ei saanudki teada, mis toimus (igal juhul maailma lõpp mulle meelde ei tulud).

Kena maailmasurmajärgset elu kõigile!

Mehhiko pulm

Eile õhtul läksime tänavaile jalutama, et mina ja üks jaapani tüdrukutest, kes praeguseks USA poole teel on, näeksime rohkem Taxcot. Meie teejuhiks oli võõrustav perekond ning teine jaapani neiu, kes eelmisel aastal Taxcos ülikooli vahetusõpilasena elas.

Sõime pisikeses tänavaäärses koopakeses takosid ning tegime tiirukese kesklinnas. Taxcos, nagu ühes korralikus väikelinnas ikka, kõik teavad kõiki ja "kõik ajavad kõigi asju" nagu Mehhikost rääkides sageli mainitakse - seega tervitati ja esitleti meid pea igale teisele tänaval vastujalutavale grupile.

Teel koju möödusime ühest peost. Läksime uksele lähemale, et me kõik näeksime, milline on üks korralik mehhiko fiesta. Õhupallid rippusid punaste-valgete paeladega lae all, palju valgete linadega laudu (muuseas laudadele pannakse peaaegu alati valge lina) oli ruumi ära paigutatud ning enamik rahvast tantsis kohaliku muusika saatel kõik puntras koos. Märkasime, et peolaudade vahel õnnitletakse ülikonnas meest ja valges uhkes kleidis naist - olime sattunud pulma. Läksime ka noorpaari õnnitlema ning tegime koos pilti. Võimalik, et nad ei saagi kunagi teada, kes me olime, lihtsalt näkku vaadates võis ehk midagi aimata, sest kaks meist olid idamaiste pilusilmadega ja mina olen niisama valge nagu neegri hammas pimedas öös. Kuna me lahkuma ei kiirustanud, siis jäime ka nii mõnekski minutiks pruutpaari pulmavideole. Meie pulmakingiks oli pisut mõistatamist ja ajude ragistamist kogu nende ilusaks tulevikuks.

Mehhiko tantsude seas on huvitav komme naise seeliku alla pugeda. Mehed tantsivad käpuli, liikudes püstitantsiva naise jalgadele lähemale ning naine taganeb või n-ö tantsib eest ära. Mitte ainult pulmas ja mitte ainult pulmalised, kõikidel Mehhiko tüüpilistel pidudel. Nii palju kui mina näinud olen, alati üks paar korraga ning kõik teised vaatavad tantsides pealt ja vaevlevad naeru küüsis.

Enne koju jõudmist nägime tänaval mängimas lapsi, kes köit keerutasid ja vaatasid, kes kõige kauem üle nööri hüpates vastu peab. Lähedale jõudnuna, küsisin, kas ma võin ka proovida. Ma hüppasin ja hüppasin... ma kartsin küll, et mu jalanõud kasvatavad tiivad ja lendavad kuhugi eemale, aga lendas hoopis mu uhke ja värviline käekell. Hüppasin edasi, hüppasin ja hüppasin kuni retuuside ülessikutamine mu rütmi sassi ajas ning nöör mu jalad ahelaisse sõlmis. Ma jäin väga rahule.

Maagiline Taxco

Plaanisime siia sõita bussiga, aga jällegi vedas sedaviisi, et täiesti juhuslikult kohtasime kaubanduskeskuses McDonald'si ees Rotary rahvast, kellega vesteldes tuli välja, et ka nemad lähevad Taxcosse, kohe-kohe lähevad. Nõnda oli ka meie õnn ja võimalus autoga (bussipiletit ostmata) Taxcosse saada. Ainult meie kohvreid oli vaja. Justnagu kõik maailma telefonid olid levialast väljas ja me tegime uskumatuid imenippe, et helistada. Viimaks ometi õnnestus raadiotelefoni kontakt saada ning meie kohvrid jõudsid meieni ja meie õnn ei läinud vett vedama.

Jõudsime Taxcosse pimedas, tuledes linna ühe mäetipu nõlval. Kõik tänavad on laotud lamedatest hallidest-valgetest kivikestest ja viivad käänulise kitsa praokesena mäest üles või alla. Kõnniteesid ei ole, autod mahuvad tänavale vaevu sõitma ja inimesed kõnnivad nende kõrval nagu mööda majaseinu. Viimnegi kohalik takso on valge Volkswageni põrnikas ning kohalikud eelistavad ka enamasti seda marki. Autod on kõik muidugi vanad, sest mehhiklane on väga vanades asjades kinni ja kasutab kõike viimse hetkeni, aga kui kõik toimib ning liigub (ja liigub ka mäest üles), siis pole ju probleemi ning põhjust muretseda. Taxco on hõbeda linn, eks siin lähedal seda kaevandatakse ja toodetakse kõikvõimalikke asju ning müüakse kogu linnas mitmetes-mitmetes poekestes mõnusa hinnaga. Peatusime paljudest valgetest majadest ühe kodu ees. Sisenesime ühest elutuna näivast mustast uksest (nagu neid tänavate viisi siin on; nagu ka Euroopa kitsaste tänavatega linnades näeme) majja. Trepist üles ja üles ja üles.

Võib vaid ette kujutada, kui ma sisenen maagilises linnas majja üleval mäenõlval ja lähen treppidest üles ja üles ja üles... Mida ma siis pärast aknast näen, kui aken on suunaga mäest alla?

Hõbedakauplus

Katedraal

Parkimine

Turg

Ma nägin eestlast, kolme eestlast!!

Üheksanda septembri õhtul kirjutas mulle keegi Facebookis:

"im from Estonia too but I live in Mexico since 2002 [---]"

Eesti keeles lisas ta veel, et on sündinud Paides.

Mida ma pidin sellest ometi mõtlema, kui ma olen vahetusõpilane Mehhikos ning ühel ilusal päeval kirjutab keegi mulle põhjatus internetis inglise keeles, et ta on eestlane, kuid on elanud Mehhikos 6 aastat (sedasi ta mulle kirjutas, aasta arvuga väga hästi kokku ei läinud)? Eks ma omajagu skeptiline olin, aga huvitav oli ju ka.

Kui vahetusõpilastega SixFlags'i läksime, kuulsin Cuernavaca elanikelt samuti, et nende koolis õpivad eestlased, kes Mehhikos elavad. Ma hakkasin vaikselt veenduma, et see ongi päris, aga samas ma ei suutnud ma seda kuidagi uskuda, sest see oli lihtsalt PEAAEGU võimatu!

Sellest ajast peale mind oodati. Venetsueellane ikka küsis aegajalt, kui mind nägi: "Keily, millal sa Cuernavacasse tuled?"

Täna ma nägin neid eestlasi.

Nad kõik ei olnud ammu näinud ühtegi eestlast, niisiis olid nad minu tulekul väga põnevil, ilmselt rohkem kui mina, palju rohkem.

Tüdrukud eesti keelt ei räägi, vanem neist saab enam-vähem natuke eesti keelest aru, noorem mitte kuigi palju. Väikestena, enne Mehhikosse kolimist, olevat mõlemad rääkinud ainult eesti keelt. Küll aga kõneles eesti keelt nende isa. Ta olevat olnud Paides inglise keele õpetaja, samuti nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis; elanud Eestis, Soomes, (Rootsis või Norras) ja Taanis, praegu Mehhikos.

Esimene moment oli keeruline. Seekord, teades, et ma kohe-kohe näen eestlasi, olin ma mõtteid vähekene sättinud eesti keele lainele, aga sellegi poolest oli natuke ootamatu, kui keegi eesti keeles tervitab, kui autosse istun. Natukene aktsenti, sõnade otsimist sügavalt mälupõhjast, segatud keeli, aga see oli ikkagi eesti keel! Ma muidugi ei saa öelda, et ma niiväga ladusalt oleks rääkinud. Mõtlemine käib pigem hispaania keeles ning ei ole naljaasi eesti keeles rääkida, ikka tahab kuidagi hispaania keel esile tulla, hispaania keeles on palju lihtsam! Pealegi ei saa nõndaviisi vuristada, nagu mul vahel kombeks juhtub olema. Lõppkokkuvõttes olid vestlustes kõik keeled segamini: hispaania, inglise, eesti ja soome keel ning natuke ka saksa keelt ja õige pisut vene keelt. Kõik segamini!

Istusime aias murul ning tüdrukud meenutasid eesti toite: verivorst, hapukapsad, manna, rabarber. Need sõnad kõlasid alati eesti keeles, ükskõik miskeelses lauses neist juttu tehti.

Eesti, Venezuela, Eesti-Mehhiko...

...ja Eest-Mehhiko

Tüdrukute isal oli päev pärast minu sünnipäeva sünnipäev. Õnnitlesime teineteist, samuti ka vanemat tütart, kel oli 4. detsembril sünnipäev; ega ei saanud siis norematki ilma jätta, mis sest et tolle sünnipäev on/oli hoopiski suvel.

Igal juhul uskumatu, mis kõik võimalik on. Igatahes, kui veel eestlasi Mehhikosse tuleb, minge neile külla!

Cuernavacas koduotsinguil

Mehhikos toimuvad asjad ikka kuidagi pööraselt imelikke teid pidi.

Istun Cuernavacas hotellis ja organiseerin kuidagi-midagi pidi, et siia mõneks päevaks paigale jääda. Idee on selline, et jääda paariks päevaks siia ning siis teisipäeval-kolmapäeval Taxcosse sõita, mis on - nagu räägitakse - üks maagiline linnake, kus on palju hõbedat.

Ega mul seda Taxco mõtet esialgu niiväga peas ei olnudki.

Kõigepealt, kui ma eelmisel kolmapäeval ülepeakaela teada sain, et ma ei tohi minna reedeõhtusele kooliüritusele - miks? - sest ma pean minema Cuernavacasse au ja patriootlikusega Eestit esindama ning kui ainuke ja esimene Eesti esindaja oma riiki esitlema.

Mu linnakaaslased hakkasid rääkima, et Cuernvaca on Taxcole nii lähedal, et võib-olla tulevad kuidagi ka minuga kaasa (sest alguses oli neil plaan Taxcosse minna, aga nad loobusid, sest edasi-tagasi bussisõit on omajagu kallis).

Nõnda see ikkagi ei läinud,: Cuernavacasse tulin meie linna vahetusõpilastest ainukesena. Kuid idee sõita Cuernavacast maagilisse Taxcosse, millest kõik räägivad, kõlas hästi.

Kuna ma olen juba tükk aega lubanud, et tulen ühel ilusal päeval Cuernavacasse, siis juba siin olles võiks ju mõneks ajaks paigale jääda. Kuna nii või naa oli vähe aega, siis kõik nagu Mehhikos ikka, langeb viimasele minutile.

Eile justnagu "kõiki maailma asju organiseerides" ja samal ajal Eestit esindades, leidsin endale Taxcos kodu, aga sinna läheme alles teisipäeval. Cuernavacas mul ikkagi kodu ei olnud. Eile olin hotellis, täna ühe perekonnaga. Selle perekonna juurde ma ka ei saa jääda, sest nad sõidavad homme Columbiasse (nad on sealt pärit, kuid elavad juba ligi 10 aastat Mehhikos).

Olen istunud täna kogu hommikupooliku ühe hotelli fuajees, kuhu kõik vahetusõpilased lahkumiseks ükshaaval kokku tulevad, ja üritanud organiseerida, kuhu ma neiks paariks päevaks jääda võiksin. Lõpuks omati sain vastuse eilsele (või õigemini neljapäevaõhtusele küsimusele), et esimeseks ööks võin jääda Beleni (Venezueellanna) juurde, kes mind siia Cuernavacasse juba pikka aega kaubelnud on. Kuid seda ainult üheks ööks, sest hiljem tuleb tema kohalik isa koju ning erinevalt emast, olevat tema kuri ja range, mistõttu ei saa ma sinna sel ajal jääda. Nii palju, kui mu eelmise öö Columbia-perekond otsida aitas, ei olnud ka ühtegi teist perekonda, sest kõik sõidavad reisile. Kõik-kõik-kõik-kõik. Viimases hädas aitas mind Cuernavaca koordinaator ja ütles, et kui ma muud kodu ei leia, siis võin jääda tolleks ööks tema majja.

Kuna minu perekond (Teziutlani praegune "pärisperekond") ei olnud veel retseptsiooni saabunud, ei saanud ma varem Beleniga kaasa minna ja pidin siia maha jääma, teadmata, kuidas ma hiljem tema majja kohale saan. (Sel hetkel ei teadnud ma veel, kuhu järgmiseks ööks jääda saan.) Seesama Cuernavaca koordinaator lubas mu Beleni majja sõidutada. Tähendab - viimaks on kõik enam-vähem organiseeritud. 

Millegi päras kõik, mis ei toimi, toimib Mehhikos kuidagiviisi ikkagi.

Tengo 18 años.

Hola!

Me llamo Keily.

Tengo 18 años.

Vivo en Estonia.

14. detsember 2012

Kadri Org

"Lasteaia-ajale originaalilähedane kaart."

Vastuseid-kommentaare jagab Kata. ;)

PS! Üks 18. eluaasta sünnipäev on mul tegelikult veel. Sel päeval, kui ma Eestisse naasen, sest Rotary poolt öeldi, et nende jaoks oleme me kõik vahetusaasta lõpuni alaealised lapsed.

¡Feliz Cumpleaños! - Kaks päeva sünnipäeva

Minu sünnipöev päriselt on küll 14. detsember, kuid ajavahe on üks imelik asi ja teeb väga müstilisi asju. Aja vahe tõttu saan ma täna kell 6 (Mehhiko aja järgi) kaheksateistkümneaastaseks. Seega on mul sel aastal kaks päeva sünnipäeva!!

Sünnipäeva puhul pandi mind kenasti tööle. Eile sadas alla uudis Rotexilt, et "Keily, en el sabado vamos a Cuernavaca - tu vas a hacer presentación sobre Estonia allá."

Aga mul ei ole hispaaniakeelset presentatsiooni ega ettevalmistust.

Seega... Tuleb töötada mõlemad mu sünnipäevad.

¡Feliz Cumpleaños!

Kusjuures on üks oluline sõna, mis eesti keeles puudu on.

cumplir

See tähendab umbes nagu "sünnipäevama" või kirjakeeli öelduna siis "aasta vanemaks saama". Päris tõsiselt ka, kuidas ma eesti keeles sünnipäevadest ilma selle sõnata rääkima hakkan?? "cumplir" - praegu mulle tundub küll - on nagu üks suur auk meie ilusas eesti keeles.

12/12/12 ja Guadalupe pühapäev

Täna on Guadalupe, mehhiko pühaku sünnipäev, mis tähendab, et kooli ei pea minema. Seekord nõndaviisi, et kool toimub, võid sinna minna, aga lihtsalt ei pea. Kuna kooliminek on täielik ajaraiskamine ja enne kahtteist sealt kunagi välja ei saa (kuri tädi istub ukse peal ja ei luba) ning sees me midagi ei tee (eriti veel, kui juba selline "lonkav" päev on).

Eile alustasid külaelanikud Mexikosse, pealinna jooksmist. Iga piirkonna peale on üks bussitäis rahvast ja üks inimene jookseb tõrvikuga. Nõnda vahetusi tehes (ja ilmselt öö läbi joostes) jõutakse viimaks joostes Mexikosse, kuhu koguneb suur hulk rahvast. Kõik nad lähevad vaatama ja pühitsema Guadalupe maali, mis on nüüd 581 aastat vana. Kahe päeva vältel olevat kirikut külastanud enam kui kaks ja pool miljonit inimest. Täna naastakse tõrvikuga, samuti joostes.

Meie maja Guadalupe