Thursday 31 January 2013

¿¡Que paso!? - suurte punaste käppadega


¿¡Que paso!?



Me oleme üksteist vedanud vaba aja veetmise raames igasugustesse paikadesse. Oleme käinud jõusaalis, zumbat ja arabet tantsimas, niisama jalutamas, täna lõpetasin ma boksi trennis.


Kõigepealt punuti mu käed sidemetesse, et need boksikinnaste all ikka turvalised oleksid. Esialgu saadeti mind niisama platsi peale vehkima, alles siis pandi mulle kindad kätte ning pidin juhendaja käte küljes olevaid matikesi taguma, ikka kolm korda vasaku ja üks kord parema käega. Edasi lubati ähvardavale punasele rippuvale boksikotile ka ligi, selle juures hakkasin juurdlema, miks see just punane on, ja kas peaksin end tundma härjana areenil. Järgmiseks saadeti mind "pirnide" juurde, esimene nii lae kui ka põranda küljes kinni, teine ainult ülevalt kinni. Ma saan aru, et selle juures ei ole mitte midagi naljakat, täiesti tõsiseltvõetav asi, aga mul oli nii naljakas, et viska või selili põrandale ja naera vahetpidamata, kui vaid vastavat seltskonda oleks olnud. Päris viimakseks pandi mind hüppenööriga hüppama - midagi tuttavat.











Sunday 27 January 2013

Öö läbi Tlaxcalas kokanuna: mole, tortillas, tamales


Jõudsime Tlaxcalasse laupäeva õhtul. Nagu kord augustis toimus Teziutlani feria, leidis nüüd aset samalaadne pidustus Tlaxcalas. Üles olid seatud lihtsamad ja rohkem peadpööritamapanevad atraktsioonid ja karussellid, mehaanilised mängud, nagu neid siin nimetada armastatakse. Ka kirik oli eriliselt kaunistatud, nii seest kui väljast lilledekoratsioonidega kaetud, pühakute siledad näokesed ja maaniulatavad ürbid paistsid siiski veel välja. Buketid olid uhkete ja värviliste taimede ja orhideedega - lõunamaa troopika ei jää ju kaugele, kõigest paar osariiki lõuna pool.







Festivali puhul korraldati igas majas pidu, milleks oli vaja eelnevalt muidugi söök valmistada. Kokkamisega alustati juba laupäeva hommikul. Esmalt oli tapetud ligi 70 kana (ja ma ei liialda!). Küsisin, kuidas seda tehti, ja mulle seletati: võtad kana kaela kahe käega ja... krõks! Seejärel kasteti linnud üksteise järel kuuma vette, et suled maha langeksid, ülejäänud nääpsukesed tuli näppusega välja kiskuda. Ühe kintsu peal sain minagi kanakitkumist proovida. Sel ajal kui mina esimesega enam-vähem ühele poole sain, jõudis kogenum inimene ligi viis kintsu puhtaks kitkuda. Ilmselt kulub vilunuks saamiseks aega. Viimaks pandi kanad suurde, ligi meetrise diameetriga savikaussi lõkke kohale keema. Nõnda kanakesed siis haudusid kogu öö, jalad, sabad ja kukeharjadega pead segamini.

Nagu nõiad paja ääres.



See ei olnud kana. See oli kalkun.


Kah kalkun.


Aga see on kana. Kanad õigemini.
Kukeharja ka süüakse, murdub hamba all nagu seakõrv.


Naasime kirikust pärast keskööd ning jäime kanapoti äärde istuma ja jutustama. Ma ei olnud ammu lõket näinud, kuigi ka see oli vaid tilluke tulease, ning ma ei tahtnudki enam magama minna, isegi und ei olnud. Poole kuue paiku kupatati mind sellegi poolest magama. Veetsin tunnikese tegevustotsides aega magamistoas, kuni uni must viimaks võitu sai. Nõnda ma tukkusin voodil käele toetudes pool tundi, sest kella seitsme paiku päike jälle paistis ja kanu, kellel pead ja varbad veel otsas on, oli märksa huvitavam keeta kui magada

Varahommikul lisati supileeme hulka ka mole. Mole'ks nimetatakse üht tüüpi salsa, mil on ühtaegu magus ning samas ka tšilli maitse. Mole't valmistatakse erinevatel viisidel. See oli tehtud banaani, punase tomati, tšilli, sibula ja kaneeliga (kui ma ei eksi). Aga näiteks, Mole de olla.


Poti-Mole
100-le inimesele
20 kg liha puchero'ks (ühepajatoit lihast ja aedviljast)
4 kg türgiube
5 kg kõrvitsat
4 kg porgandit
20 xoconostle't (tuna-sarnane kaktusevili)
10 oksakest epazote't (=Mexican tea)
20 värsket tükeldatud maisitõlvikut
2 kg Guajillo tšilli (röstitud ja leotatud)
30 l vett
maitse järgi soola
1 küüslaugupea
2 keskmise suurusega sibulat

Aga ma ütlen ausalt, et mina ei tea, millega asendada neid asju, mida Eestist kätte ei saa.

Pane liha keema vee, soola ja maisitõlvikutega. Samal ajal murra ära türgiubade otsad ja lõika pooleks porgandid, lõika ribad nagu ka kõrvitsast. Keeda kõik aedviljad ja xoconostle vees, lisa soola.
Sega sisse tšillid, küüslauguküüned, sibulad, kurna segu ja vala leeme sisse. Lisa epazote oksad ja keedetud aedviljad.
Retsetiraamatus seda küll kirjas ei olnud, aga kuna mole on kõigest hoolimata ikkagi midagi kastmelaadset, siis tuleb kogu see kupatus ka purustada.


Hiljem küpsetasime ka tortilla'sid (ja see hääldatakse umbes [tortijja]). Tortilla'de tegemiseks ei ole muud vaja kui 1 kg maisijahu (mitte nagu manna, ikka pulbriline) ja selle koguse peale pool liitrit vett. Küpsetamiseks tuleb võtta tainast väike pätsike, laiaks pigistada ning rasvalapiga üle tõmmatud plaadil kõvaks ja kohati kuldpruuniks küpsetada.






Keetsime veel maisitõlviku lehti, mille sees on tainas - tamales. Neid valmistatakse ka banaanilehtedes, mis annab head lisamaitset juurde. Õigemini neid vette ei kasteta, vaid aurutatakse, umbes poolteist tundi.




Tamales
0,5 kg rasva
4 kg maisijahu
2 kg kanasupi leeme
u 2 spl soola
Tainas tõstetakse maisitõlviku lehtedesse või banaanipuu lehe tükile, lisatakse kas tükike sealiha, rohelist või punast salsat kanalihaga (või ilma), mole't. Samas võib ka teha magusaid, lisades tainasse soola asemel suhkurt ja hiljem sisse näiteks tükike ananassi või mõnda moosi või marmelaadi või muud magusat.


Kõiki ikka ja jälle huvitab, mida ma siin söön. Igatahes mitte ube, hoolimata, et kõigis majades on alati olemas savipotike ubadega. Mehhikos süüakse palju muudki kui ube.
Sel nädalavahetusel mina sõin...

Ka Mehhikos järatakse seajalga, aga ka kanavarbaid. Seajalgadega mul kunagi sellist tunnet ei tule, aga kanavarbaid lutsutades vilkus mul küll silme ees, kuidas kanad aedikus jooksevad ja liivas kraabivad.




Mind ajas lausa hulluks üks supp. Kanasüdamete ja muude kana sisetükkidega.




La primera comunión - leeri lõpetamine Mehhikos



Õigupoolest ma ei ole päris kindel, kas seda võib leeri lõpetamiseks nimetada, sõnastik tõlgib kui "la primera comunión - esimene armulaud". Kusjuures armulaud kujutab endast valge ringikujulise vahvlilaadse toote söömist, mille on kirikuõpetaja jutluse käigus või lõpus pühitsenud ja paneb selle igaühele suhu, enne lööb inimene käega näo ees risti ja ütleb pobisedes midagi, millest ma veel aru pole saanud. Nõnda siis katoliku kirikus.

Enne lõppüritust käivad umbes 12aastased lapsed 3-4 kuud kirikukoolis ning õpivad vajalikke jutlusi ja teadmisi. Viimaks toimub spetsiaalne missa, mida peab iga kirik kord aastas erinevatel aegadel, tavaliselt mõne pühaku sünnipäeval. Seks puhuks riietuvad tüdrukud valgesse kleiti nagu abielluv pruut ning poisid valgesse ülikonda. Lõpetajaga on kaasas ka madrina - ristiema, mõnedel juhtudel on lapsega kaasas ka mees st ristiisa, kuid see ei paista nii levinud olevat.


Kuna see on nii oluline sündmus, siis oli kohal palju fotograafe, kes laste olulisi hetki jäädvustasid. Kui lapsed ei ole oma leeri lõpetanud, siis saa nad hiljem tulevikus ka abielluda, mis on Mehhikos olulisel kohal. Kusjuures kõik laulatused on alati kirikus, aga ka kirikuid on igal tänaval vähemalt üks - seega palju rohkem kui meil.

Laps paneb rohelises kuues kirikuõpetaja ette astudes peopesad rinnal kokku. Kirikuõpetaja loeb vastava palve ning "virutab" lapsele kõrvakiilu.


Igale lapsele kingitakse komplekt piibli ja küünlaga ning eraldi ka pühitsetud rist kaelariputamiseks.



Kõigele sellele eelneb ühe-kahe tunnine tseremoonia, kus loetakse erinevaid palveid, võtavad sõna tähtsamad kirikutegelased, loetakse ette piiblist vastavaid lõike ning lauldakse religioosseid laule.



Kohale on tulnud ka külalised: kirikukogukondade esindajad lähemalt ja kaugemalt, kel igaühel on kaasas omapärane sau värviliste lintidega. Mõningail on ka suurem silt, millel on kujutatud pühak, kellesse ses kirikus kõige enam usutakse. Üleüldsiselt igal mehhiklasel on oma pühak, kellesse tema usub ja kelle poole palvetades alati pöördub. Antud primera comunión oli pühendatud pühakule Inesita.

 


Saturday 26 January 2013

Mulle visati autoaknast kleit


"¡Oye, muchacha!"

Kõndisin tänaval ning olin parajasti koju suundumas, kui mulle sõitis tänaval vastu igavene käsa ja lärm. Signaalitavad autod värviliste õhupallidega ning neil järel tunglev rahvahulk. Mis toimub?

Üks naine sirutas käe autoaknast välja ning ulatas mulle pulgakomme. Kõndisin edasi. Nägin, kuidas rahvale autoaknast igasugust kraami visatakse: komme, jogurtit (pakendatult muidugi), nätsu ja isegi riideesemeid. Jõllitasin huviga. Minust mööduvast autost hüüti: "¡Oye, muchacha!" Pöörasin oma pea sinna. Mulle visati üks kleit.

Mulle visatud kleit on valdavalt valge, sinise-lilla-rohelise siksakiline. Hinnasilt oli ka veel küljes. Vaatasin: originaalhind oli 199 peesot, see oli aga alla hinnatud 149 peeso peale. Minule visati täiesti tasuta.

Tegemist oli ühe kohaliku supermarketi kampaaniaga.
Sellega seoses tuleb mulle meelde, et ka apteegid teevad kampaaniaid. Poe eest tantsivad ja suhtlevad inimestega valge pluusiga värvilised maskotid ning keegi räägib valjult mikrofoni või lastakse muusikat, mis minu meelest apteegile kuigi omane ei ole, nagu kogu kampaania olemus. Võõrastav ja mind see küll sellesse apteeki ei meelita, kui aus olla.

Friday 25 January 2013

Isemeisterdatud laternad saadeti koolis taeva poole


Kuna meil tunniplaan hiljuti muutus, siis ei olnud meil jällegi just kõige produktiivsem koolipäev.
Järgmise nädala lõpus on kooli sünnipäev - 70 aastat (cumplir!!). Ilmselt seks puhuks oli õpilaste ülesandeks valmistada iga klassi peale üks latern, selline, mis tulukese ja sooja õhuga taevasse lennutatakse. Mitmed tüdisid kiiresti ning jätsid pooleli, nii mõnigi latern põles maha (ohtlik värk). Kõikide klasside peale üks ja kõige suurem lendas tõepoolest pilvede poole, mõneks ajaks... Igal juhul lendas mõnda aega ning maandus oletatavasti koolimaja taga rohetavas rohus.


Alles alguses. Esiplaanil olev latern läks lendu.


Meie klassi latern
(nagu näha, väga palju rahvast, kes asjast huvitatud olid)


Mis seal sees on?


Ja läkski lendu!
...mõneks ajaks...





Uus tunniplaan:

Esmaspäev
1) 07.30 – 08.20   --
2) 08.20 – 09.10 computación - arvutiõpetus
3) 09.10 – 10.00 ceremonia - tseremoonia (kogunemine hoovis)
4) 10.00 – 10.50 computación - arvutiõpetus
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 derecho - õigusteadus
7) 12.10 – 13.00 razonamiento matematico -matemaatiline arutlus
8) 13.00 – 13.50 ecologia - ökoloogia


Teisipäev

1) 07.30 – 08.20 biologia - bioloogia
2) 08.20 – 09.10 literatura - kirjandus
3) 09.10 – 10.00 biologia - bioloogia
4) 10.00 – 10.50 razonamiento verbal - verbaalne arutlus
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 optativa: comunicacion  - valikaine: kommunikatsioon
7) 12.10 – 13.00 derecho - õigusteadus
8) 13.00 – 13.50 historia - ajalugu


Kolmapäev

1) 07.30 – 08.20 contabilidad - raamatupidamine
2) 08.20 – 09.10 historia - ajalugu
3) 09.10 – 10.00 literatura - kirjandus
4) 10.00 – 10.50 razonamiento verbal - verbaalne arutlus
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 optativa: comunicacion - valikaine: kommunikatsioon
7) 12.10 – 13.00 ecologia - ökoloogia


Neljapäev

1) 07.30 – 08.20 biologia - bioloogia
2) 08.20 – 09.10 historia - ajalugu
3) 09.10 – 10.00 contabilidad - raamatupidamine
4) 10.00 – 10.50 contabilidad - raamatupidamine
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 optativa: comunicacion - valikaine: kommunikatsioon
7) 12.10 – 13.00 razonamiento matematico - matemaatiline arutlus
8) 13.00 – 13.50 derecho - õigusteadus
9) 13.50 – 14.40 filosofia - filosoofia



Reede

1) 07.30 – 08.20 filosofia - filosoofia
2) 08.20 – 09.10    --
3) 09.10 – 10.00 filosofia - filosoofia
4) 10.00 – 10.50 literatura - kirjandus
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 razonamiento verbal - verbaalne arutlus
7) 12.10 – 13.00 razonamiento matematico - matemaatiline arutlus
8) 13.00 – 13.50 ecologia - ökoloogia


Ma lihtsalt pean ära märkima meie uue kirjandusõpetaja. Esimest korda Mehhikos ma näen, et tund näeb tunni moodi välja. Meie eelmine õpetaja (nüüd õigusteaduse-filosoofia-ökoloogia-õpetaja...) tuli klassi, heal juhul kontrollis õpilaste kohalolekut ja istus telefoni sorkides oma laua taga. Õigel ajal kohal olemisest, kui üldse välja ilmuda, me ei räägi - ja see käib kõikide õpetajate (ja õpilaste) kohta.


Minu iseseisev koolitöö.

Kududa igaüks ei oska. Koolis ei õpita, aga vanemad tavaliselt teavad üht-teist. Eriline ilmaime on viie vadraga kudumine, millest isegi kuuldud ei ole. Kohalikes imelistes käsitööpoodides, kus müüakse kuhjade viisi kangast ja kõiksugu vajalikke asju, sukavardaid ei müüda (on küll tavalised vardad ja ringvardad).




Sedasi palus üks klassiõde oma lapse
(täiesti tavaline asi minu koolis, ta ei ole üldse ainuke)
isalt vabandust. Too ütles "ei". Kõik õpilased olid seepeale nii kurvad.

Pool aastat vahetusõpilase karjääri



Saigi täis pool aastat vahetusõpilase karjääri, Mehhikos olin ma küll kolm päeva enne seda, mis oli pigem reis ja tutvumine, peredega läksime 25. juulil.

Nostalgitseme siis.

Huvitav küll, et minus ei tekkinud korrakski küsimust, kuidas ma ära tunnen, et minu võõrustav perekond mulle järele tuli. Nad pidid tulema kell 11.00 hommikul hotelli fuajeesse. Lennukiga kaugematesse paikadesse lendajad lahkusid hotellist koos meie koordinaatoriga kell kümme. Ma tundsin end tol hommikul väga halvasti, neelasin söetableti alla ning pakkisin kohvrit kokku. Pool tundi enne ühtteist korjasin oma viimased asjad kokku ning sõitsin liftiga alla. Mõtlesin, et saan enne veel natukene internetis istuda. Lifti uksed avanesid. Otse mu ees oli üks punt inimesi, või mis punt see ka oli, neli inimest. Nad lihtsalt vaatasid mind sellise näoga, et nad on mu perekond. Ma ei mäleta, mida nad mulle tol korral ütlesid, ilmselgelt ei saanud ma arugi, ning ma ei tea, kes mind esimesena mehhikopäraselt tervitas. Ma arvan, et see oli mu Hermana I, sest tema rääkis kaks-kolm sõna inglise keelt ning tema ülitoreda „süü“ tõttu ma just nende perre läksin. Lisaks oli minu saabumiskuupäeval, 22. juulil Madre I sünnipäev ning seal (kolm päeva hiljem) andsin ma talle ka kingituse üle (juhul kui ka mind ennast kui elamuse-kogemusepakkujat just selle kingituse osaks pidada ei saa...) ja ütlesin selle imekeerulise väljendi, mida ma nii püüdsin pähe õppida „¡Feliz cumpleaños!“ (ma olin seda kogu aja peas korrutanud), aga ma ütlesin seda valesti, ma ei mäleta täpselt kuidas, aga mõned tähed vaheldusid selles ülikeerulises fraasis, lisaks muule ka keel ei paindunud nii palju kui vaja. Võib-olla pika mõtlemise peale oleks aru saanud, aga paljukest seda mõtlemisaega oli, ma ütlesin igaks juhuks ka abiotsivalt inglise keeles.

Igal juhul nendega ma kaasa läksingi. Kui ma olin Mehhikost arvanud – idülliliselt kõneldes – ikka umbes nii, et kõik on kõrb (kuigi mina lähen mägedesse, eks see ole veidi teistsugune) ja ma hakkan elama kõikidest linnadest kaugel ja lähen kooli igal hommikul hobusega, siis mida ma pidin arvama suurest valgest läikivast autost, mille pagasiruumi mu kohver tõsteti? Pettunud ma ei olnud, aga üllatunud siiski (mitte et ma oleksin lootnud hotelli ees seisvat hobuvankrit kohata). Ma vaatasin autot hindava pilguga, et „vot selle pean ma meelde jätma ja teiste seast alati ära tundma“ (siis ma veel ei teadnud, et peres on autosid 5 (või rohkem??)). Olin lugenud, et Mehhikos ei kasutata turvavöösid, eriti veel tagaistmel. Leidsin üles turvavöö ja otsisin kohta, kuhu seda kinni panna. Tundsin, kuidas nad minu suunas vaatavad ja küsisin: „It’s not common, wright?“ Esimene asi, mis ma küsisin – nad ei saanud minust aru... Vastati hoopis millegi muu kohta. Olgu.

Linnas sõites, valgusfoori ees peatununa nägime maalitud klouninägudega lõbusaid kerjajaid, kes autojuhtide meelelahutuseks kurikaid loopisid. Minult küsiti, kas mulle meeldib. „Sí!” (ka see lihtne sõna oli mulle külge jäänud alles Mehhikos, enne lihtsalt ei jäänud ja ei jäänud meelde – nüüd tuleb see eelisjärjekorras kõikide „jah“-ide, „jaa“-de, „yes“-ide ja „da“-de ees). Seega sai maanteeklounidele paar mündikest kingitud. Külastasime ka Tlaxcalat, külastasime üht tädi, kes sealses kaubanduskeskuses töötas. Kui ma juba teadsin, et me enam-vähem Teziultanis oleme, nägin enda ümber mägesid-mägesid-mägesid ning nendevahelisi orgusid, mis olid täistopitud lopsakat metsa; ülevalpool kasvasid madalate palmide moodi puud ja kaktused. Ma teadsin, et hakkan kuskil siinsamas elama ja nii ilus oli, et hakka või nutma. Nutta ma muidugi ei julgenud: ma olin täiesti kindel, et siis hakatakse mõtlema, et ma olen niihirmus kurb, kodust kaugel, võõras kohas, võõraste inimeste keskel ja nii üksi – katsu siis seletada, et oled õnnelik ja nutad, pealegi hispaania keeles, mida ise üldse ei tunne või inglise keelest, millest keegi aru ei saa. Ma nii tahtsin perekonda, kes inglise keelt ei räägi ja ma teadsin, et Mehhikos on sellist rahvast palju, aga e-mailide põhjal oli mul põhjust arvata, et nad ikkagi kõnelevad inglise keelt. Aga see ei olnud nii! Nõnda ma olin õnnelikult üksinda hispaania keele keskel, mida ma ei osanud ja kunagi varem õppinud polnud.

Saabusimegi Teziutlani. Minu meelest me ei sõitnud otse majja, vaid tegime autoga linnakese peal väikese tiiru. Tänavad tundusid viivat mitte kõigest mäest üles, vaid suisa otse taevasse – olid niivõrd järsud. Viimaks jõudsime kodumaja juurde. Ma olin väga põnevil, kui me sisenesime (puldiga avanevast väravast) lõunamaalikult kitsal tänaval ühte neist hoovidest, kuhu turismireisil kunagi sisse ei näe. Astu aga julgelt edasi – aitäh-aitäh, aga kui ma kõige ees olen, siis ma ju ei näe, kas te TÕESTI ei võta jalanõusid jalast ära, kui majja sisenete.

Saabastega toaskäimise osas harjusin ma uskumatult kiiresti. Selline oli minu põnev algus ja veel huvitavam jätk. Esialgu ikka: istuda, vaikida, naeratada, noogutada ja süüa. Nüüd rääkides ma peaaegu raban kahe käega (=suuga?) inimesi jalust.

Friday 18 January 2013

Jääaeg


Teziutlani on ka jõudnud jääaeg, ainult et ilma jääta. Siiski päris kindel olla ei saa, sest hommikul vara tänaval jalutades libisesin ma kaks korda: esimesel korral "lihvitud munakiviteel" ja teist korda kõnnitee kallaku osal ja kukkusin puhta selili. Jääd ega niiskust ega midagi näha ei ole, kuid ausõna, libe oli!

Eile, neljapäeval, 17. jaanuaril oli keskpäeval ainult ÜKS kraad sooja. Mehhikos! Nõnda siis, ei tähenda, et Mehhiko-Mehhiko - kui parajasti päikest ei ole, siis on külm! Takkaotsa majadel korstent ka ei ole - ei ole ahjusid. Siiski võin ma uhkustada, et majas, kus ma praegu elan, on kamin. Ainult et me pole seda kordagi kasutanud. Alguses oli jõulualtar liiga lähedal; nüüd on ainult juttu on olnud, et "täna" või "homme". Nõnda siis oleme seni piirdunud ainult elektriliste seadmetega. Loodetavasti jõuame me kunagi kaminani ka... või tasub pigem loota, et mitte: ehk loota, et ilmad lähevad ometi taas soojemaks!

Eksamite puhul (toimusid vabatahtlikud konsultatsioonid) sel nädalal kooli ei olnud. Õnneks säästeti meid külmast!

Sunday 13 January 2013

Reyes de Rotary


Käisime Rotaryga väikeses külakeses lastele kingitusi jagamas.



Sõitsin mänguasjakoormaga autokastis. Kõik lapsed ja rahvas, kellest me mööda sõitsime, vaatasid pika kaelaga järele. Laste puhul oli küll selline tunne, et hakkavad või autol järel jooksma.



Uskumatult palju lapsi vooris igast kandist kohale.


Meile oli kokku pandud kogu kava ja esineti erinevate tantsudega.






Lapsed ootasid õhinal kingitusi.




Saturday 12 January 2013

Imedemaa siinsamas Teziutlani külje all


Kord detsembris läksin jalutama. Pärast pikki tiire, naasmist, taaslahkumist lõpetasin ühes imelises paigas. Paitasin sel päeval lambatallesid, kes sündisid sama päeva hommikul. Nüüd läksin sinna imedemaale tagasi.


Tee viib otse katedraali eest Miguel Hidalgo tänavast alla kuni Teziutlan viimaks päris läbi saab. Üks kivitee viib vasakule orgu. All on oja.




Täpselt niisamuti läksin ma ka esimesel korral. Üle silla, mille alt ojakene läbi voolab, viib tee taas mäest üles. Tänav, mis viib majade vahelt kiriku ja kooli küljele. Risti üle tänava voolab veenire.



Selja tagant kostab tilisevat muusikat. Tuleb üks auto, buss õigemini. Jäätiseauto.
Muuseas jäätis on siin seitsesada korda maitsvam, sest see on seitsesada korda värskem ja kui on vanilje jäätis, siis on sellel tõeline vanilje maitse, kui on sidrunijäätis, siis sidrunimaitset ikka jagub. Või mango, õuna, guajaava, pistaatsia, kreekapähkli, kohvi, tequila, avokado, juustu, kolme piima maitseline... kõikvõimalike asju võib leida. (Kui Helsingist olen ma Viljandisse jäätist, lagritsajäätist, jala-laeva-bussiga vedanud, siis Mehhikost Eestisse ma hoolimata oma toredatest kogemustest proovima ei hakka...)




Linnake koosneb praktiliselt kolmest puuduliku trips-traps-trullina seisvast tänavast.
Hoovides elavad kanad, haned ja kalkunid; ning pilpad on risti-rästi laiali.




Tehes pöörde nurgal vasakule, koolikesest ja kirikust mööda ning pöörates kohe järgmisel nurgal paremale, jõuab... ma-ei-tea-kuhu, aga see on ilus. Kui ma esimest korda sinna jõudsin, ma jõllitasin sõna otseses mõttes suu ammuli. Sissetallutud rahakese ääres vulises veenire, vasakul karjatati lambaid, paremal tehti heina ja paigutati seda parajasti hobuse selga.









Laiema oja kõrva on kõikjal selliseid pisitillukesi
ja niisama tillukesi ojahakatisi peaaegu tuhat ja igal pool.


Kohalikud lapsed, kes alati seitsmekesi koos mängivad (võib-olla on nad üks perekond), korraldasid veesõda. See oli alles algus ja vee kogumine. Veesõjaks on see paik tõeliselt ideaalne. Mõtlesin, et ehk peaks isegi siin samuti ühe korraliku veesõja korraldama.


Akvedukt. Lagunemata funktsioneeriv akvedukt, kus vesi päriselt voolab. Ei ole mingisugune kultuurimälestis või sildiga ehitis arheoloogiliselt olulisel muuseumiterritooriumil või pilt kunstiajaloo raamatus. Päris akvedukt, millel voolab vesi. Ma ei ole mitte kunagi näinud.


Põlluharimine. Hobusega.
Ma pidin suurest imestusest krambid saama, kui ma seda nägin. See selleks, et ma olen juba esimestest Mehhiko-päevadest saati bussiaknast tähele pannud, et vahel põllul käsitsi töötatakse, aga sellegi poolest pidi too vaatepilt mu jalust maha niitma.
Haritakse põldu hobusega ja jala. Hobusega! (Nojah, härjaga põlluharimine oleks mu ehk tõsimeeli minestama pannud.) Mul oli tõemeeli tunne, et ma olen ajast teab kui kaua tagasi rännanud.