Heitsime päästevestud seljast ja hüppasime üle parda, et ujuda delfiinide ja kilpkonnadega!

Alustasime pisikeste kilpkonnakestega, aga täna jätkasime juba suurtega ja läksime nendega lausa ujuma! Paadiga avaookeanil seilates kohtasime ka delfiine ning hüppasime nende seltsi merre.

Kihutasime mootorpaadiga sadamast merele ja hakkasime jahti pidama. Läksime nelja paadiga, igaüks oma suunas. Meie ootusärev silm oleks meres ehk isegi tiigreid ujumas näinud nagu me nägime enda arvates vaala. Paistis täpselt, nagu tema hiigelsuur saba, mis oli sirutatud taeva poole, kadus vee alla, ilmus siis jälle välja ning kadus uuesti. Hiljem osutus vaala saba hoopiski sinise riidest katusega paadikeseks, mis kahemeetri kõrguste lainete vahel kõikus. 

Üldiselt selles kandis on ka vaalasid, kuid hooaeg oli veebruaris-märtsis. Siiski ei möödunud palju aega, kui meist paremale sõitnud paat seisma jäi. Ilmselge, et nad midagi leidsid ning läksime ajsa uurima. Jõudsime delfiiniparveni. Hulk suuri musti kalu ujusid teineteise ligidal, ikka kaarega seljauim veest välja sirutatud nagu multifilmis. Meil lubati nendega ujuma minna. Mõtlesin, kas jätan päästevesti selga või võtan ära. Kuna mugavam tundus ilma ujuda, siis pigem viskasin oranži vesti istmele ning hüppasin üle parda keset lainetavat ookeani. Hakkasime delfiinidele järele ujuma. Ei tea küll, kes on kiirem... Kätte ühtegi igatahes ei saanud, aga nad olid lähedal.

Ukerdasime pea alaspidi jalad ees paati ja kihutasime avamere poole edasi. Päike lõõmas ja kuna me olime mereveest soolased, kõrvetas veel etemini, kuid me ei pööranud sellele kuigi palju tähelepanu, sest ümberringi, kus midagi tegelikult ei olnud, oli nii palju vaadata. Pealegi lained kiigutasid meid üles alla ning me pidime kilpkonnadel-delfiinidel-vaaladel silma peal hoidma. Märkasin, et me sõidame mingisuguse ovaalse hulpiva mätta suunas. Esialgu pidasin seda juhuseks, kuid lõppude lõpuks sõitsime siiski ikka otse selle asja suunas. Mees, kes paadi juhtimisega tegeles ja ühtlasi meile giidiks oli, lülitas sõnalausumata sisse turbokiiruse. Kihutasime tolle ujuva mätta suunas. Lähedale jõudnud, sain aru, et see on kilpkonn ning tema kõrval ujus suur, veel pikem, valge pirakate lõpustega kala. Muidugi nägin seda vaid silmapilguks. Kihutasime kilpkonna poole, mootor lülitati välja, hooga läksime loomast möödagi ja siis hüppas keegi otse kilpkonna juurde, õigemini temale peale. Mõtlesin, et mõni meie vahetusõpilastest läks meres kilpkonna nähes niivõrd vaimustusse ega jaksanud enam sekunditki oodata ja hüppas ootamata merre. Veidi tähelepanu kogunud, sain aru, et hüppaja oli hoopis giid. Ta püüdis kilpkonna kinni, pani köie talle loiva külge ning ujus ise paati.  (Köis loiva küljes ei pidavat loomale viga tegema.) Seejärel sikutas kilpkonna järele ja tõstis paati. Kilpkonn oli, ma ütleks, hästitoidetud mehhiko mehe kõhu suurune. Suur ja vana isend, ligi 70-aastane. Vajadusel puhastavad kilpkonnapüüdjad looma teokarpidest või merreloobitud prahist. Meie saak kandis nina otsas üht lapikut teokarpi. Jutustati, et mõnikord veetakse kilpkonn isegi kaldale, et ta kivistunud teokarpidest või muust sodist vabastada. Niisiis ei ole niisama turistide lõbustamine, asja juurde käib ka oluline töö.

Fotod kilpkonnaga tehtud, lubati meil temaga ujuma minna. Hüppasime kõik vette. Seejärel kallutas paadimees end kilpkonn süles üle parda. Mees hoidis kilpkonna kinni ja palus enda juurde ujuda ning kilpkonnast haarata. Ma ei saanud aru, kuhu ma oma käed panema pean. Lisaks sellele mõtlesin, et miks ma tast üldse kinni võtma pean. Kas ta hakkab mind siis vedama või? Olin ette kujutanud, et "läheme kilpkonnadega ujuma" näeb välja nii, et sõidame merele, leiame grupi kilpkonni, kes on aeglase ja rahuliku loomuga, ning läheme nende sekka ujuma. Vees ei ole nad midagi aeglased, rahulikud ka mitte: neil on terve hulk teravaid pisikesi hambaid suus, millega nad lisaks kalasöömisele ka hammustada võivad, kui midagi ei meeldi. Viimaks haarasin kilpkonna kilbi kahelt küljelt, nagu giid juhendas, ning sibasin tema ümber oodates, mis nüüd edasi saab. Midagi ei saanud edasi, kui aus olla. Kilpkonnadega ujuma minemine tähendas ookeanis giidiga kahepeale kilpkonnast kinni hoidmist. Sellegi poolest sain huvitava kogemuse osaliseks ja on ju uhke öelda, et ma käisin kilpkonnaga ookeanis ujumas!

Kuna üks paadimeeskondadest oma kilpkonna kätte ei saanud, tulid nad meie juurde ning andsime neile oma uhke saagi imetlemiseks üle.

Saatsime pisikilpkonnad suure ookeani poole teele

Sõitsime bussiga mahajäetud välimusega randa. Kuna tee oli pisikene, auguline ja puud ulatasid kaarega madalale, siis juhtus taaskord selline lugu, et buss edasi sõita ei saanud. Muidugi tahtsime tungivalt ikka pisikesi kilpkonnapoegi vette laskma minna. Niisiis väljusime kõik bussist ja nagu meile öeldi, jäi veel kümne minuti jagu kiirkõndi. Võib-olla olime kõndinud pool teed, kui üks džiibiga autojuht lubas meid peale võtta. Mõistagi ei mahtu kõik 43 noort ühe, isegi mitte suure, džiibi peale. Jooksime teineteise võidu. Kasti ronis hulk rahvast ning minul õnnestus end auto tagauksest sisse pressida. Kuna mu nägu jäi teise suunda ja ma ei saanud end ringi pöörata, siis ma ei näinud täpselt, aga usun, et olime tagaistmel viiekesi.

Kohale jõudnud, saime tänu autojuhi abile kaubelda kogu grupile hinna 25 peesolt 10-le ja saime igaüks endale ühe musta värvi kilpkonna pojakese.

Aastate eest oli seaduslikult lubatud kilpkonnamune välja kaevata ja müüa, kuid see keelati, sest mõistagi nõnda paljusid-paljusid mune hävitades pandi kilpkonnad peaaegu väljasuremisohtu. Muidugi leidub neid inimesi, kes seda siiski teevad. Peale selle mõningad usuvad, et just kilpkonnamune süües saavad nad suurema hormonaalse energia, kuigi tegelikult ei vasta see lugu tõele. Seetõttu korjataksegi kilpkonnamune niiöelda heade inimeste poolt, hoitakse turvaliselt, kuni pisikesed kilpkonnakesed kooruvad. Selle etapi järel oli meie kord.

Väikene olevus muudkui vehkis loibadega, kui tema kilbist kahe näpuga kinni hoidsime ja kõrgusi nautida lasime. Ma loodan, et mõni neist ei kartnud kõrgust. Läksime mere piirile, kus ligi kolmemeetrised lained murdusid, mürtsatusega ilusa ümmarguse kaare kokku pigistasid ning valgusid üksteise võidu võimalikult kaugele rannaliivale. Kõik korraga panime kilpkonnakesed liivale, kust nad omapead mere poole roomama hakkasid. Oli vapustavalt kena vaatepilt, kuidas kõik pisikesed kilpkonnalapsed liikusid tillukeste loivakeste abil ookeani poole. Üks kilpkonn muneb ligi 100 muna ja vaid 1-2 kilpkonnakest jääb nende seast ohtlikus meres ellu. Loodan siis, nagu igaüks meist, et minu kaunil ja tugeval kilpkonnal on ilus ja pikk tulevik.

Teine maailma parim surfirannik

Puerto Escondido

Kas rannas on punane, roheline või mingisuguse vahepealse värvusega lipp?

Ukse ees kasvas üks palmipuu ja upitasima ja upitasime ja tõmbasime ühe kookospähkli alla. Tegime taskunoaga augu sisse ja jõime kookospiima. Viljalihani ei jõudnud, sest väike taskunoakene oli selleks liiga taskunoakesekene.

Käisime surfamas.
Ja nüüd kiirustame kilpkonnapoegi merre laskma.

Oaxaca, Oaxaca - Oaxaca de Juáres, Oaxaca

Jõudsime kohusetundlikult kella kuueks bussiparklasse. Oli küll rangelt öeldud, et mitte keegi ei tohi hiljaks jääda, aga siiski enne meid oli kohal vaid kaks õpilast. Imekombel ei läinudki ootamiseks kaks tundi, vaid saime poole tunniga hakkama. Ilmselt tänu karmidele ähvardusele õigel ajal kohal olla.

Enne pärale jõudmist imetlesin bussiaknast teepervele paigutatud värvilisi puidust mudelautosid ja kiikhobuseid. Mujal mulle sellesarnased silma ei ole hakanud, võib-olla on see midagi Oaxacale omast. Kella kaheteistkümne paiku jõudsimegi viimaks pealinna, Oaxaca de Juárez.

Muidugi tuleb reisi esimesel päeval külastada püramiide. Mehhikos on neid tõepoolest iga nurga peal. Seekord külastasime zapoteca'de Monte Albáni nimelist asustust. Nimi tähendavat valget mäge ja seda sealkasvavate puude tõttu, millel on valged õied ning nende õitsemise ajal paistvat kogu mägi valge. Linna on veel eriline selle poolest, et  siia ei jõudnud kunagi hispaania vallutajad. Linn oli aga piiratud ning ka kaks viimast perekonda, kes püsimajäämise nimel võitlesid, surid viimaks välja.

Enne arheoloogiliste vaatamisväärsuste keskele jõudmist, kuulsin eemal puu otsas häälitsemas mingisugust valju häälega elukat. Ühest küljest meenutas veidi ritsikat, kuid oli selleks liiga kriiksuv. Hiljem lähemalt kuulates tundus häälitsus sarnanevat pigem katkise traktorga, ikka "põt-põt-põt-põt" ja siis mingisugune veider vile põdistamise vahepeal. Lõpuks tuli välja, et häälitseja on üks must ümmargune musta värvi putukas, keda kutsutakse cigarra'ks.

Ma juhtusin kokkujooksma murenukkudega. Need on pisikesed näpusuurused traditsioonilised nukukesed. Maiade legendi sõnul tuleb neile õhtul enne magamaminekut rääkida talle kõik oma mured ja pained ning panna ta seejärel padja alla. Võib-olla oli mõnituhat aastat tagasi igaühel selline padja all, aga ausaltöelda ei ole ma kuigi kindel, kas sel ajal patjasid üldse kasutati.

(Pilt: Internet)

Külastasime maailma suurimat puud. Nimelt maailma kõige jämedama tüvega, suurima diameetriga puu kasvab Oaxaca südalinnast ligi 10 km kaugusel ja kusjuures pärast paari tuhandet aastat kasvab ikka veel väga elujõuliselt. Ei paistnud kuskil kahjustusi ega mädanemist, ainult ühel küljel lebas lõvi. Nagu Mehhikos sageli räägitakse, nähti ka selle puu külge kasvanud käänulises mügarikus kellegi kuju, seekord uhke lakaga isalõvi. Tule puu, nagu seda nimetatakse. Muidugi ei ole sellel mingit pistmist lõkketule või tulemisega. "Tule" tähendab "árbol de iluminación". See puu on tõesti tõeline hiiglane! Tüve sisse mahuks terve maja ära. Kõige laiem diameeter on 14 meetrit ning kasvab veel iga aastaga. Puu on üht tüüpi küpress, mida peetakse kõige muu seas tüüpiliseks Mehhiko puuks, sellesarnaseid leiduvat siin palju.

Külastasime linna kõrval asuvat traditsiooniliste vaipade kudumise koda. Kogu vahetusõpilaste rahvusvaheline seltskond oli toimuvast väga vaimustatud ja huvitatud, minule tundus aga kõik üsna tuttav. Meie ju ka kraasime, ketrame ja värvime lõnga. Isegi kangasteljed ei ole kuigi võõrad. Muidugi taimed, mida värvimiseks kasutatakse on erinevad ning pesemismeetodid samuti. Näiteks villa puhastamiseks kasutatakse teatud taime juurikat ning hõõrutakse villa punutud korvi servade vastu. Ka vokil on teine kuju: meenutab rohkem kehalistunnis tuttavaks saanud kõhna hobust, millele on ratas ja värten lisatud. Ratast ei aeta ringi mitte jalaga vaid vändatakse parema käega. Natraalseks värvimiseks, nagu ikka, kastatakse puukoort, sammalt, seeni, taimevarsi, õisi, kreekapähkli koori ja nopaali parasiite. Kui kreekapähkli koored ütlevad "ohhoo", siis nopaali parasiidid tõmbavad veelgi rohkem tähelepanu. Taime küljes elusana on putukad valgete pallikestena, kuid kui näpu vahel pulber maha hõõruda, tuleb välja tume pallike. Kui parasiit katki pigistada, tuleb välja aroonialilla vedelik, mis ei pidavat olema mitte veri, vaid midagi nopaalist. Kui pigistada värvile sidrunit peale, muutub vedelik hetkega või oranžiks või punaseks ning kui seejärel karbonaati sekka puistata, saab lilla värvi. Kuna meile näidati seda ette peopesal, siis muuhulgas demonstreeriti ka, kui hõlpsalt saab käe sidruniga puhtaks pesta.

Lõng valmis, hakatakse töötama kangastelgedel. Vaipadel kujutati nii maiade jooniseid ja sümboleid kui ka tüüpilist Mehhiko mustrit, mis kujutavad kandilisi spiraale, kolmnurki, siksake, rombe ja nurgelisi rombe, mis paistavad nagu põhjapidi kokkupuandud püramiidid (terava tiputa püramiidid, nagu kõik Mehhikos) ning muidugi palju erinevaid värve ja mõnel puhul kui mitte värve, siis paljusid-paljusid erinevaid naturaalseid toone. Mistahes värvihulka ka ei kasutataks, miskipärast näeb ikka alati kombinatsioon ilus välja.

Sõltuvalt mustrist võtab ühe tavalise vaiba tegemine aega 1-2 kuud. Kõige suuremaga, mille mõõt ulatub umbes viie meetrini, nähtakse vaeva pool aastat või enam ning selle müügihind on 50 000 peesot.

Maiade mõtlemisjumal

(vaiba peal, ma mõtlen)

Tegime öise tiiru Oaxaca kesklinnas. Omapead tänaval tiirutamise järel istusime kõik kohvikus. Nende mõnede tunnikeste vältel taheti meie müüa küll nätsu, maiustusi, järjehoidjaid, lusikaid, kleepse, tunnike mariachi't jne. Enne söögikorra serveerimist koputas keegi mulle õlale. Üks väike poiss, kes värvilisi punutud käevõrukesi. "No, gracias." Siis võtab poiss ühe punutise, paneb mulle käe peale ja ütleb: nii ilus, see sobib sulle nii hästi. Vaene laps. See müümise tehnika tuli tal tegelikult väga hästi välja.

Lahkudes leidsime tänavalt veel teisegi rahateeniva lapse, kes võis olla ehk umbes 5aastane. Istus tänavakivil, mängis akordionit ja laulis: "...cuando me mue-ee-ro-oo!" (...kui mina suren). Kõige muu seas ta laulis seda nii naljakalt ning üleüldiselt selline laul väikese lapse suu läbi kõlab naljakalt.

India jõudis Mehhikosse välja

Eile saabus Teziutlani indialaste grupp, kes selle kuu Mehhikos rändavad veetes mõned päevad erinevates linnades, mille hulgas on nad näiteks juba külastanud Acapulcot, Taxcot, Zacatlani ja pärast Teziutlani sõidetakse Tlaxcalasse edasi.

Ka nemad esitlesid oma riiki ja kultuuri ning pidasid maha pikad kõned. Iseenesest prestentatsioon ehk ei olnudki väga pikk, aga kuna nemad rääkisid inglise keeles ja väga paljud mehhiklased inglise keelt ei mõista, siis tõlgiti kõik hispaania keelde, mis võttis mõistagi poole rohkem aega ja seega venis presentatsioon väga pikaks. Aga huvitav oli. Viiekesi tuldi India idaosast ja igaüks rääkis oma osakese riigikultuurist. Kõik rääkisid inglise keelt, omavahel suhtlesid nad hindi keeles ning lisaks sellele oskas igaüks neist veel üht kohalikku India keelt. Lapsena hakkavad nad õppima kolme keelt, mis omavahel üldse ei sarnane. Mulle ajas küll aukartusest hirmu peale. Tuleb mõni viieaastane indialane vastu ja räägib sulle kolmes erinevas keeles. Mis sa vastu paned?

Meile näidati mõningaid videosid India tantsudest. Jätsid väga omapärase mulje. Näiteks tõmmati rätik üle pea, hoiti selle kahest nurgast kinni ja tantsiti. Teises, mis mulle meelde jäi, kanti värvilisi balletiseelikuid, mille külge oli läikiv papist silinder kinnitatud. Nõnda tantsijad istusid nagu hauduvad linnukesed oma seelikuga pesa peal, liigutasid käsi ja ajasid vahepeal "pesale" jalad alla ning jalutasid teise koha peale.

Esitluses oli üks jõulupilt ka. Kirik oli taustaks ja kaameli seljas istusid kaks päkapikku, kaks punase jõulumütsi, punase kuue ja pükstega poisikest.

Täna läksin indialastega kuulama Teziutlani ajalugu, millest mul seni õrna aimugi ei olnud. Jutu juurde kingiti meile ka üks raamat (indialaste seas isegi minule; olin vahetusõpilastest ainuke) Teziutlani ajaloost. Kui ma selle kord läbi loen, eks jutustan siis lähemalt.

Hispaania keelt meie külalised ei osanud, seega suhtlesin nendega inglise keeles. Tähendab: üritasin suhelda inglise keeles, aga see ei tulnud mul kuigi hästi välja. Kui ma augustis kooli läksin, rääkisin alati oma kahe klassikaaslasega inglise keeles, prantslasega alati inglise keeles, sest hispaania keelt ma ei osanud, ei osanud jutus sõnugi eristada. Nüüd ma ei suuda enam inglise keeles rääkida. Ma saan aru kõigest, mis öeldakse, aga ma ei suuda rääkida! Tahan miodagi öelda inglise keeles, aga ikkagi tulevad hispaania keelsed sõnad. Mõnikord panen ingliskeelsete sõnade ette hispaania keele artikleid - see on veel väike asi. Kõige keerulisemaks teeb asja see, et ma tean, et ma oskan, pealegi saan kõigest aru, aga rääkides lähevad keeled segamini. Kus juures, ma mõnikord isegi ei saa aru, et rääkisin kaht keelt korraga. Tõeline Spanglish on see keel, mida ma räägin. (Kusjuures indias pidavat ka eksisteerime Hindlish.)

See, kuidas keeled segamini lähevad, on mindagi uskumatut ja midagi paratamatut. Ma olen selle vastu nii jõuetu. Ma ei taju, mis keelt ma räägin, aga ma ei saa selle vastu mitte midagi teha. Kõige mugavam on hispaania keeles rääkida ja eesti keel tuleb ka veel üsna hästi välja (kui välja arvata, et "ja" asemele langeb pidevalt "y" ning teada-tuntud "nagu" on enamasti ikka "como" ja "como"). Kui üldiselt ajan ma keeled rääkides segamini, siis mõned nädalad tagasi juhtus niisugune uskumatu asi, et ma kirjutasin puhtas eesti keeles ja ühel hetkel kirjutasin keset juttu eesti keele grammatika järgi hispaaniakeelse sõna. Mis juhtus?? Kirjutasin üle poole sõna ära ja alles siis sain aru, mida ma tegin. Ausõna, ehmatas väga ära! Rääkides - hea küll, aga kirjutades!? Kuidas see küll võimalik on?

Ja on veel see foto, mis Facebookis levis. "See hetk, kui sa hakkad mõtlema kahes keeles ühel ja samal ajal." Vaatasin teksti ja leidsin, et jah, täitsa õige, aga ei saanud aru, mis seal nii erilist on. Tundsin, et midagi on nagu imelikku ja sain aru, et see "tiempo" kõlab kuidagi naljakalt. Mõtlesin siis, kuidas see on. "At the same... tiempo." Kiskusin ennast tekstist lahti ja mõtlesin veel: "at the same..." ja "at the same TIME!" See oli selline suur avastus, et "issand jumal ma ei pannudki tähele, et see "tiempo" on hispaania keeles! Kui geniaalne!" Kuna ma sellest tekstist nii vaimustuses olin, lugesin veel korra. Ja siis lugesin veel ühe korra. Lugesin ja vaatasin: oo, siin on nii mõndagi veel hispaania keeles.

See kõlab igaühele, kes seda kogenud ei ole, ehk liialdusena ja millegi võimatuna, aga päris tõsiselt ma ei saanud aru, et see on kirjutatud kahes keeles. Lihtsalt keeled on muutunud vahendiks, et ükskõik, mis keeli ma rääkides kasutan, peaasi, et minust aru saadakse. Mõnda aega tagasi püüdsime prantslasega rääkida üle pika aja inglise keeles. Oli väga raske, sest ikka ja jälle tahtis hispaania keel esile tükkida ning mõnikord me ei pannud isegi mitte tähele, et jälle kasutasime ingliskeelses lauses mõnd hispaania keele sõna. "You are muy beautiful!" Ka praegu mitmeid kordi lugedes seda lauset, tundub see mulle väga normaalne ja kui ma ei teaks, siis ma ei panekski tähele, et tuleks öelda hoopis very. Ma isegi tunnen, et muy kõlab palju paremini, sest seda on lihtsam hääldada. Me rääkisime kaht keelt segamini, aga saime teineteisest aru. Nõnda me jõudsime järeldusele, et ei ole oluline, mis keelt me räägime ja kuidas me keeli kõnes kasutame, ikka saame me teineteisest aru. Keelte püsima jäämise poole pealt on see muidugi halb. Andke andeks, aga ma ei saa sinna tõesti midagi parata. Kuid hispaania ega inglise keel ei ole minu emakeeled ja eesti keelega on mul seni veel hästi. Niisiis: eeskätt iga rahvas enda eest!

Pärast sellist keeltesegadust istusin täna koolis tunnis ja kuulasin, mida õpetaja räägib. Kuulasin ja kuulasin ning tegin korraga suure avastuse, et ma saan KÕIGEST aru, mida ta räägib. Lugesin siis raamatut, mis mulle kingiti augustikuus Rotary üritusel, kus autor pidas ühe vapustava kõne. Ma mäletan, kuidas ma ei saanud mitte midagi aru, mida ta rääkis, aga ta jutustas nii hästi, kõndis rahva ühel ja teisel küljel, rääkis emotsionaalselt (mitte kiiresti), aitas veenvalt kätega ka veel kaasa, et isegi mina sain aru, et ta tegi ettekande, millele võrdväärset ma mitte kunagi kuulnud-näinud ei ole. Raamatu sisusse ma ei hakanud tookord üldse süvenema, aga vaatasin raamatu tagakaant. Ma tundsin sealt ära kaks sõna: izquierdo ja derecho - vasak ja parem. Nüüd lugesin kolmandiku raamatust läbi ja mõtlesin jällegi: appi, ma saan kõigest aru! Selge, et ma ei saa öelda, et tean viimsetki sõna, aga ma saan täielikult aru, mida ma loen. Siis ma olin jälle jahmunud, et kuidas see võimalik on, et ma nii hästi kõigest aru saan. Millal see juhtus? See on vist midagi sarnast kellakeeramisega.

Kuulge, millal kella keerati?

Minuga juhtus selline enneolematu asi, et ma avastasin alles täna, et vahepeal keerati kella. Möödas on kolm päeva: üks rahulik pühapäev ning kaks esimest koolipäeva pärast vaheaega.

Pühapäeval ei teadnud ma asjast midagi. Mul ei olnud õrna aimugi, et ma elan tunni võrra ajast maas.

Esmaspäeva hommikul pidin minema kooli teiseks tunniks, seega kell 8.20. Hommikul, kui ma veel pooleldi magasin, kuulsin pererahvast rääkimas. "Mis kell on?" - "Kaheks kakskümmend viis!" Mõtlesin, et kuidas nii ja vaatasin kella: 7.19. Siis ma hakkasin mõtlema, et mille kohta täpselt see kellaaeg ometi käis. Sekundiks käis peast läbi, et äkki keerati kella, aga ma ise ka ei uskunud seda rumalust. Mõtlesin. Olin veendunud, et miski pidi just sel ajal algama. Võib-olla mõne nende ürituse kohta? Äkki rääkisid minu kooliminemise ajast, mis sest, et viis minutit üle oli? Ah kes teab ja mis see minu asi üldse on!

Jõudsin kooli, täpselt kell 8.20, nagu vaja. Esimest tundi ei ole, teine tund on komputatsioon, kolmas tseremoonia, seejärel teine komputatsioon, millele järgneb vahetund ning sellega mu koolipäev lõppeb. Klassi ei tulnud üldse see õpetaja, keda ma arvasin tulevat. Mõtlesin, et komputatsiooni õpetaja võib-olla ei tulnud täna kooli ja teine kasutas võimalust tundi ette teha. Hiljem tuli välja, et meil jääb esmaspäevane tseremoonia ära, mistõttu on loogiline, et klasse ette tehakse. Üllataval kombel tuli hiljem ikkagi klassi komputatsiooni õpetaja. Ma ei tea isegi, miks ma asjast nõnda aru sain, aga mul oli tunne, et kõigepealt tegime ühe vahetunnijärgse tunni ette ning seejärel oli kaks tundi komputatsiooni.

Pärast vahetundi ootasin kannatlikult, millal kell 12 lööb ja mul kooli territooriumilt lahkuda lubatakse. Nagu enamasti, ei jaksanud ma nii kaua oodta ja lahkusin 11.45. Minu suureks üllatuseks seisid minu klassikaaslased koolimaja ees. See oli imelik, sest tavaliselt ei lasta kedagi enne kahtteist koolimaja uksest välja, vahetusõpilastena meil ehk veel kuidagi õnnestub, kuid tavaõpilasi peetakse enamasti uksel kinni, kuid vahel on ka neil õnne.

Mul oli ühe uue sõbrannaga, keda ma päriselus veel näinud ei olnud, katedraali ees kokkusaamine kell 4. Ma veel küsisin enne üle, et ikka punktuaalselt. Viimane kord, kui klassikaaslastega tahtsin kokku saada, ootasin tund aega ja siis ka ära ei jõudnud oodata, nemad olevat jõudnud veel pool tundi hiljem. Seetõttu rõhutasin, et punktuaalselt. Sain umbes 45 minutit enne aega sõnumi, et ta on juba kohal. Mitte küll nii otsesõnaliselt, et "ma olen kohal!!", aga umbes, et ta ootab mind katedraali ees jne. Mõtlesin, miks ta mulle selle sõnumi saatis, aga ei jõua mina ka kõigi mehhiklaste mõttemaailma läbinisti analüüsida. Ise jõudsin kohale peaaegu viisteist minutit enne nelja. Ma olin isegi jahmunud, et ta juba kohal oli! Muu seas vestlesime ka punktuaalsusest ja kirusime, et mehhiklased jääavad alati hiljaks, vahel isegi tundides. Tore, siis mul endal ei olnud õrna aimugi, et ma ka tund aega hiljaks jäin. Mina veel olin see, kes rõhutas, et punktuaalselt! Muidu poleks midagi.

Teisipäeval pidin kooli jõudma normaalse õpilase kombel esimeseks tunniks, kell 7.30. Jõudsin klassi kaks minutit varem. Tahvlil seisid juba bioloogiaõpetaja kirjutised ning kõrvalklassiski nägin laua taga istumas raamatupidamise õpetajat. Väga imelik! Mitte kunagi ei tule minu koolis ükski õpetaja varem klassi. Veel vähem, et midagi varakult tahvlile valmis kirjutada. See tekitas minus juba tõsisi kahtlusi. Mõtlesin, et juhul kui tõesti kella keerati, peaks praegu algama kirjandustund. Vaatasin kella ja leidsin, et tund peaks seega juba kümme minutit käima. Meie uus kirjandusõpetaja on aga selline haruldus, et tema tundi hiljaks ei jää. Võib-olla mõnikord juhtub, et 5-10 minutit, aga mitte rohkem. Alati on ta platsis! Möödunud oli juba pool tundi. Mõtlesin: järelikult ei saa ju ometi kirjandustund olla, ikka peab veel esimene tund olema. Õige pea ilmus siiski klassi kirjandusõpetaja. Uue tunni algusest puudus vaid 10-15 minutit. Ma oleksingi ehk mõelnud, et ta, näinuna, et meil klassis õpetajat ei oli, tuli varem, aga tema esimestes sõnades pärast tervitust kõlas midagi kellakeeramise ja ajavahetuse kohta. Võtsin endale hulga mõtlemisaega ning hakkasin veenduma, et tõesti keerati kella.

Kojujõudnuna, jälle täpselt kell kaksteist, küsisin: mis kell on? Oli ühe tunni ja kuue minuti võrra rohkem, kui ütles minu telefon. Kuna minu eakas nippe viskav mobiil ei ole enam niivõrd usaldusväärne, siis kahtlesin palju. Küsisin lisaks: miks? kas kella keerati või midagi? Mulle vastati "jah". Millal?? Teretulemast planeedile maa, Keily!

Punase Kristuse selja taga on üks rada

Eile võtsime ette matka üles Chignautla mäkke Teziutlanil silma peal hoidva punase Kristuse juurde. Ühe korra olen ma seal üleval juba olnud.

Sõitsime combi'ga teisele poole mäge matkaraja algusesse ning hakkasime männimetsa teerajal üles vanssima. Seekord ei olnud udu ega pilvi Teziutlani kohal ja juba poolel teel nägime vaadet üle kogu linna, kuni järgmiste küladeni, mis eemal mägede all asusid. Viimased pingutused trepil ja jõudsimegi üles üheksameetri pikkusese Kristuse juurde, mille sees on pisikene altar, ning ette on püstitatud kolm risti. Kõike seda ümbritseb vaateplatvorm. Lisaks linnale ja külakesele nägime ka pilvemerd, mis Veracruzi kohal mägede taha kinni olid jäänud. Meie kohal oli taevas selge, päike paistis peaaegu lagipähe, varjud olid nagu kääbused, kogu Teziutlan paistis selgesti, linna piiravate mäenukkide taga konutasid pilved ja paistsid tõesti nagu seebivahune meri, kuhu võiks ujuma minna.

Huvitavam osa oli aga tagasiminek, sest läksime teist teed, mitte ei pööranud samale rajale tagasi. Naasime treppide algusesse ning astusime rajale, mis viis Kristust kandva mäe tagant edasi kaarega järgmise mäe ette. Kui ühel pool mäge oli männimets, siis teisel pool mäge kasvasid hoopis teistsugused taimed, mis kandsid suuri lehti ja olid põimitud erinevate epifüütide haardesse. Kui pilved ja troopiline niiskus tulevad enamasti Veracruzi poolt, eks see mõjuta ka loodust mägede külgedel: kes saab sooja tuult ja vihma, kes peab külmema ja vähemaga leppima.

Peatusime hiljuti koristatud maisipõllul ja korjasime maisivarretokke, mis sarnanesid minu arvates veidikene bambusega, aga olid kuivadena ilmselt omajagu kergemad kui üks värske bambuskepp. Kuna kuivanud maisivarred meenutsid ideaalseid jahirelvi ning kuna need sealjuures kerged ja ohutud paistsid, hakkasime teineteist taga ajama, põgenema, kõige nõrgemat nurka suruma ja teineteisele jahti pidama. Maisitokid lendasid nina ees ja külg ees pööreldes, mullaste juurikatega ja ilma. Kõrvalasuvale mustale põllule, mida ilmselt hiljuti hobusega künti, oli hea hädaolukorras põgeneda, sest ei olnud uusi lahingurelvi kusagilt võtta. Aga mis sellel mustal maal ikka kaua konutada, pigem ikka jooksuga rünnakule! Nõnda sai mägipõllul päris pikk sõda maha peetud. Teineteise võidu joostes, põgenedes, taga ajades, maisipulki loopides jõudsime viimaks tillukesse õunaaeda, kus kasvasid neli vana õunapuud, mis uhkelt rohelisi lehti kandsid, aga ma ei näinud ainsatki õit. Selline roheline värske muruga lapikene kuivade põldude vahel mõjus väga armsa ja lummavana.

Kõndisime mööda rada edasi ja lamedaid mäekupleid silmitsedes sain ma viimaks aru, et olen justnimelt selles kohas, mida ma pidevalt kesklinnas jalutades imetlen ning unistan sinna üles jalutama minna. Just nende kuplite vahel ma nüüd matkasingi. Kuulsime kellade elegantset kolinat ja inimhääli. Puude taga oli väikene lambakari, kelle eest kandsid hoolt üks pisikene poiss ja temast noorem tüdruk. Tolmuse kleidiga plika piiras ühest äärest ning poiss ajas parajasti joostes hajali läinud lambaid kokku. Loomad jälle ühes pundis, torkas poiss kaika enda ette maasse, toetas käed risti sellele, pani pea veel kõige otsa ning jälgis hoolega lambaid ja meid kui tundmatuid möödujaid. Sealsamas töötas kõplaga põllul üks mees ning hobune oli jäetud lähedale metsaserva puhkama.

Veidi edasi jõudsime pisikesse külakesse, kus oli imekombel isegi kaks luugiaugupoodi. Kusjuures külakesse ei viinud ükski autotee, ilmelt pidid nad kaupa tooma hobuse või eesliga. Kuna mõlemad poed olid tõesti väikesed, müüsid vaid esmatarbeid ja mõistagi ka ostjaskond ei olnud kuigi suur, on ka võimalik, et kaup tassiti üles jala seljas rätiku sees kandes. Ühtegi meest ma ei näinud, aga kõik naised, kes jala rändasid, olid selga sidunud räti, mille seljal asuvas pambus paistis midagi olevat. Linnas kantakse nii ka lapsi ja eks kantaks siingi. Ühe majapidamise juures oli pesupäev. Pika halli patsiga naine küürutas kivi kohal, nühkis hilpe ja jõllitas meid. Mina jõllitasin uudishimulikult vastu. Kaks suuremat sorti kivi olid pandud kõrvuti ning nende peal kolmas lamedam, mille vastu naine pesu hõõrus. Ilmselt ei ole neis majades-poekestes elektritki, aga nõnda sealsed inimesed elavad, töötavad mõtlemata sellele, et meil teevad nende raske töö ilma suurema vaevata ära masinad.

Enne kui mäest alla ronima hakkasime peatusime veel ühe põllu serval. Põld oli haritud ja kümnesendimeetrised maisitaimedki olid end mullast välja ajanud. Ühel pool keset põldu kasvas gladiooli meenutav punaste õitega taimekene ning teisel pool üksik puu, mille lähedale oli ehitatud neljal palgil seisev katusealune. Varju all oli konksu otsa oli riputatud mehhiklase kaabu. Vaatepilt oli nii mõjuv, et mul jooksis silm eest mööda pealkiri: "Tööpäev on lõppenud." Oli juba hilja küll, meil tuli veel matkata mäest alla kirikuni, kuhu sõidavad combi'd ja ulatuvad elektrijuhtmed. Seekord tuldi meile autoga vastu ja sõidutati lausa koduukse ette. 

Tööpäevadest rääkides, pärast kahenädalast vaheaega peab esmaspäeval jälle kooli minema.