Ühe jalaga Guatemalas

Guatemalasse läheme pühapäeval, kuid juba täna lasti meil varbad üle piiri sirutada. Kõige pealt tegime tiiru viiest nööriga kokku punutud palgist parvekesega järvel, millel on helesinine türkiisne värv. Siinkandis olevat värvilisi järvi päris mitu. Parvekesele tassiti kolm kandilist palki ning saadeti meid nendele kahe-kolme kaupa istuma. Sirutasime käed tasakaalu hoidmiseks laiali ning astusime teineteise järel parvele. Hoolimata mõnedest palkisest, mis nööride vahel keerlesid, ja veest, mis raskuse all vajuvate palkide vahelt jalgadeni jõudis, keegi meist vette ei kukkunud. Veel... Kamba peale anti meile kolm aeru näppu, aga kuna üht ettearvamatute vahetusõpilaste gruppi ei saa ometi üksinda järve peale lasta, saadeti iga parve etteotsa sõudja-tüürija-giidi ametit pidav mees, kes külalistel silma peal hoiab, sõudmisel aitab ja räägib paari pankranniku ja selle veealuste koobaste kohta. Jah, kõige kaugemas laguuni sopis veel all seina sisse on uuristunud koopad, kuhu juttude kohaselt sukeldujad ka siseneda saavad. Vee pealt oli näha, kuidas tilgakujuliste kivide all, millega looduslik müür lõppes, oli mingisugune tumesinine ebamäärase kujuga auk.

Edasi tuli vettekukkumise koht, aga pettumuseks keegi tegelikult vette ei kukkunud. Lõpetuseks võisime värvilisse vette ujuma minna, aga kui keegi hüppas, siis lisaks pritsmetele oli küll selline tunne, et kallutab ja kallutab ja parepoolsed palgid on juba kakskümmend sendimeetrit vee all ning vasak külg kerkib vaikselt üles poole ja viimaks jääb parv lokksuma: vasak, parem, vasak, parem. Katsu siis ära tunda, kuhu poole parajasti vaja kallutada on. Ega me rahva pärast ei muretsenud, ikka fotoaparaatide ja muude digitaalsete vidinate pärast, mis meil käe- või kottidega järve peal kaasas olid. Päästeveste meile kohustuslikult kaela ei riputatud (sest krokodille ei olnud) ega fotoaparaatide pärast eraldi ei hoiatatud – seega usaldasime, et viie palgi parv ümber ei lähe.

Elusalt ja tervelt randunud, pakuti meile autosõitu mäest üles bussini. Ronisime kõik džiibi tagakasti ja kiutasime üles. Milline üllatus, et autosõit ei olnudki parvesõidu sees ja selle eest pidi eraldi kümme peesot maksma. Natukese aja pärast tuli välja, et hoopis viis peesot. Viisakas oleks enne teenuse pakkumist teatada, aga mis sest annetusest ikka. Hiljem kui giidid omavahel rääkisid, tuli välja, et meie maksime parvesõidu eest iga inimese pealt 50 peesot, üks eraldiseisev Brasiilia pensionäride grupp aga 150 peesot. See ei ole veel kõik! Olevat tulnud veel üks paar, kes maksis viiesajalise rahatähega ning nendele vastati lihtsalt „asi esta bien“, nii on hästi. Kliendid olevat kommenteerinud, et ei ole ju hästi, nad tahavad raha tagasi ka, aga parveomanik ei andnud. Nagu mina jutust aru sain, olevat viimaks politsei asja klaarima kutsutud. Tihtipeale on mehhiklaste äriga ikka väga keerulised lood. Niisiis sellised asjad ei juhtu mitte ainult turistidega vaid ka mehhiklaste endiga.

Lõppude lõpuks jõudsime ikkagi bussile ja sõitsime järgmise helesinise järvekese juurde, millest pool asus Mehhikos ja teine pool kuulus Guatemalale. Kõndisime ümber järve valge ümmarguse tähisega postini. See oli piiripost, mille juurest jooksis punaste poide nöör teisele poole kallast sarnase valge posti juurde. Seisime riigipiiri taga Guatemalaga silmitsi, klõpsutasime piiripostiga igas asendis pilte ja jalutasime ilma igasuguse mureta Guatemala pinnal edasi. Kuigi kaugele muidugi minna ei olnud, ainult paarkümmend meetrit katuse alla paigutatud laadapoekesteni, kus müüdi tüüpilist Guatemala kaupa, mille erinevus Mehhiko omast oli see, et nahksiltidele oli graveeritud „Chiapas“ või „Mehhiko“ asemel „Guatemala“. Teiste sõnadega ikka müüdi värvilisi triibulisi rahakotte, nahast võtmehoidjaid, punutud käepaelu, T-särke, riidest kaantega märkmikke, punutud ümbrisega pastapliiatseid ja muud pudi-padi. Bussi juures askeldasid pisikesed lapsed. Ma olen tähele pannud, et Chiapases turismibussid lausa tõmbavad neid ligi, mujal kerjavad lapsed bussini saatma ei tule. Nemad muudkui uudistasid, vaatasid ja askelasid meie vahel. Ühed pisikesed küsisid mu nime. Mõtlesin, et niisama uudishimust pärivad ja pahaaimamatult ütlesingi. Mu nime selgeks saanud, kukkusid kõik kambaga salmikest laulma, umbes, et „Keily bonita, eres hermosa, ¿por que eres tan hermosa?, come un chilli, porque eres bonita...“ Ega mul nende laulu vastu midagi ei olnudki, aga mulle ei meeldi, kui mult vägisi hakatakse raha kerjama. Niisiis ütlesin aitäh ja üritasin kiiresti jalga lasta. Kõik lapsed tulid mulle järele ja tunglesid lauldes mu ümber. „Compermiso,“ ja lõpuks ma lihtsalt jooksin ülejäänud grupile järele. Ma kujutan ette, et sealsamas suveniire müünud laste vanemad küll vaatasid muiates, et „jookseb laste eest ära“. Naljaks küll, aga mis mul siis üle jäi?

Käisime küll enneaegselt Guatemalast läbi, kuid siinset riigipiiri mööda sõitmine ei ole niisama. Õige pea pidas tolliamet meid kinni ja kõigil kästi bussist väljuda. Väljas oli huvitav. Kitsas katkine teekene oli meid saatnud tõeliselt metsa, troopilisse metsa. Otsisin kotist fotoaparaadi üles ja hakkasin fotosid klõpsutama. Relvastatud roheliselapiliste meeste puhul ma juba eeldasin, et neid ma parem ei torgi, aga ikka suutsin ma oma kaamera vales suunas sihtida. Üks piirivalve meestest tuli mulle ütlema, et ma fotosid teises suunas teeksin. Hea küll, kuidas nad soovivad, aga ma ei saanud aru, mis seal pool siis niiväga eripärast on, et puidki pildistada ei või. Arvasin, et kellegi erilise inimese eraelamu. Pidin peaaegu küsima, aga otsustasin roheliselapilised sõdurid igaks juhuks pigem rahule jätta ning pärisin bussis omainimestelt. Taolisi kontrollpunkte olevat sel teel palju, sest see kulgeb piki riigipiiri. Sõidukeid kontrollitakse lisaks näkkuvaatamisele ka narkootikumide otsimiseks ning pildistada ei või, sest aia taga on Guatemala. 

Vestlus papagoiga

Kui me Acapulcosse jõudsime, seisid esimese asjana vastas kõrged valged majad palmide vahel. Ilmselgelt olid need hotellid. Kakskümmend-kolmkümmend aastat tagasi ei rääkinud keegi veel Cancunist, mis on populaarseim suvituskoht Mehhikos ja ilmselt üks tuntumatest maailmas. Tol ajal oli oluline Acapulco, kuhu nii Mehhikost kui väljaspoolt suvitama sõideti. Acapulcos on alati ilus ilm, mistõttu on hotelle, kus öö on tasuta, kui on vihmane ilm (või oli see nii ka pilves ilma puhul...). Korralduse poole pealt ei tea ma midagi, sest olenemata päikesepaistelisest ilmast meie midagi maksma ei pidanud, aga hotell, kus me need neli konverentsi päeva veedame, on uskumatu. 

Näed suurt ilusat värvilist lindu, tunned ära - papagoi. Muidugi lähed lähedale uudistama. Aga kui see ilus multifilmi-papagoi teeb noka lahti ja ütleb "¡Hola!", siis paneb ikka imestama küll. Ma ei ole varem ühtegi papagoid rääkimas kuulnud ja hakkasin juba vaikselt kahtlema, kas selline asi ikka tõepoolest-tõepoolest olemas on. Aga on! Ja üks papagoi võib rääkida nii selge häälega, et ei tee vahetki, kas ütles inimene või lind. Papagoi, kelle nimi on Lola, tervitas meid mitmel korral. Ikka "hola" ja "hola". Võib-olla mõnel neist kordadest ütles ta ka "Lola" - viisakas lind, tutvustab end. Kuna "hola" peale me ainult imestasime ja jõllitasime suud lahti või kordasime ise ka "hola! hola!" nagu suured sulgedeta papagoid, arvas intelligentne lind, et ehk meiesugused valged turistid ei saa hispaania keelest ja näitas seega oma keelteoskust ja ütles inglise keeles: "Hello!" Me kõik olime nii vaimustuses ja ikka imestasime ja vaatasime ja rääkisime papagoiga. "Lola. ¡Hola!" Papagoi oli tähelepanuga väga rahul ning ronis küüniste ja noka abil madalamale oksale. Karjus: "¡Hola!". Jättis väikse hingetõmbepausi ja hüüdis teist korda veel ning tõstis parema jalatervituseks üles. See oli nii ehtne! Ega ta ei seisnud ühe jala peal nagu toonekurg, vaid tõstis selle üles nagu käe ja ajas küünised laiali. "¡Hola!" Lola pani käpa maha ja ütles veel: "¡Hola! ¿Como estas?" Papagoi huvi minu meeleolu kohta oli küll üllatus. Võttis tummaks, ausõna. Papagoi küsib minult, "kuidas läheb" - see on midagi erakordset! Kuna ma suurest imestusest aga midagi vastata ei osanud ja ainult naersin, siis papagoi ei saanud omav viisakale küsimusele vastust. "WHAAAT?" karjus ta oma käheda häälega ja astus paar sammu eemale. Pärast seda sai ära lepitud ja veel kord tervitatud hispaania ja inglise keeles, aga "¿como estas?" ta enam ei küsinud. Vestluse lõpuks ütles lind vaikselt noka alla "nada" (ei mindagi) ja komberdas külg ees teisele poole puud ning ronis oma kõrgema oksa peale tagasi.

Tähtis päev – hispaania keele eksam

Anton Hansen Tammsaare novellist „Tähtis päev“ ma muidugi kõneleda ei tahtnud. Tänane päev on tähtis õppimise poolest, sest lisaks kultuurile, kommetele, mõistmisele, suhtlemisele, enesekontrollimisele, avastamisele oleme õppinud ka hispaania keelt. Tänasel tähtsal päeval näitasime ette, mida me oskame. Tegime B1 taseme eksamit, kõrgema saab soovi korral kirjutada pärast reisi, milleks mul paraku aega ei jää.

Minu arvates ei olnud väga keeruline: kohati oli liiga lihtne, samas mõne teise punkti juures ajas miski mind segadusse. Kõik küsimused olid vastusevariantidega. Kõigepealt lahendasime kirjalikke lugemisülesandeid, millest üks oli pikem tekst, mille kohta küsiti kolm küsimust, teine osa koosnes mitmetest lühikestest teadetest, millest iga ühe kohta oli küsitud õige-vale küsimus ning viimane osa sisaldas väikesi tekstikesi koolide kohta ning anti ette võrdlus või asjaolu ning pidime märkima, milline on õige. Järgnes kuulamisülesanne, kuhu oli tekste peale loetud nii Hispaania kui ka Tšiili aktsendiga, ning taheti, et täidame poolikud dialoogid, ja sõnavarakontrollimiseks pidime kolmest pildist õige välja valima. Viimaseks oli grammatika osa, mis puudutas rohkem verbe ja kardetud eessõnu ja artikleid ei olnudki ning kõige lõpuks pidime kirjutama sajasõnalise kirja emale, et läheme metsa telkima, kellega, mida kaasa võtame ning mida tal poest tuua palume või organiseerima kontserdile minekuks öömaja mõnes perekonnas, sest hotellid olevat kõik täis.

Kõige keerulisem oli ilmselt Tai ja Taiwani tüdrukutel ning Korea poisil, kes isegi inglise keelt õppinud ei ole. Hiina, tai ja korea keele kõrval on hispaania keel neile omakorda üks hiina keel. Venetsueellased aga olid eksamist vabastatud, sest nad oleksid ilmselt suurest igavusest eksamist läbi kukkunud. Mõned küsivad, miks nad tulevad just Mehhikosse, kui siin on ikka see sama hispaania keel. Tõttöelda, päris sama ei ole, mõned sõnad ja aktsent on erinev, aga siiski üks ja sama Ladina-Ameerika hispaania keel. Üks asi on see, et Mehhiko oli nende viimane ja ainuke võimalus. Peale selle keel on üks väheseid asjaolusid õpilasvahetuse juures. Suurem kaal on hoopiski teistsugusel kultuuril, uskumatul vahetusõpilaste seltskonnal ning reisikogemusel. Nii kirjeldavad nad ise, kuigi vaieldamatult on omaette elamus jõuda keelekeskkonda, kus ei saa esialgu jutust aru niipaljugi, et sõnu eristada ja see tunne hiljem selles samas keeles kõneldes pärast mõnesid lühikesi kuid.

La Ruta Maya

Nagu ühe korraliku vahetusõpilase viimased kuud ikka, lähevad need nii kiiresti, et ei jõua silmigi pilgutada. Järele on jäänud ainult natukene ja sellest ka pool on üks pikk-pikk reis. Kõigepealt sõitsime Pueblasse, siit enam tagasi ei lähegi, sõidame Acapulcosse konverentsile, pärast seda naaseme Pueblasse, aga koju ikka ei lähe, järgmise päeva varahommikul läheme hoopis Cancuni ja Guatemala poole teele ning selle otsa veel kord Oaxaca ja Veracruz. Kokku üle kuu aja!

Mehhikos õppivate vahetusõpilaste kõige suurema ja oodatuma reisi tänavune marsruut näeb iseenesest välja selline.

Hommik

Mind saadeti täna hommikul  poodi ostma panela’t, kilo mune, banaane, tortilla'sid, piima, saiakesi. Meil on külas kolumblased, kes eile jutustasid, et sealmail juuakse iga päev panela jooki kaneeliga. Muidugi järgmine mõte oli kohe seda magusat šokolaadi värvi imejooki valmistada.

Tänavanurgal müüakse maisi, ube, teraviljasegusid ja jahu. Sealt küsisin panela’t: kaks lõigatud tipuga koonuse kujulist pruuni mürakat. Need paneme hiljem kuuma kaneelivette lahustuma ning ongi valmis magus jook, millele võib soovi korral piima lisada.

Panela

(Pilt: Internet)

Läksin tortillería'sse ja küsisin kilo tortilla'sid (Hääldus on [tortija] (!)). Müüa sobras leti taga kastis, tõstis ühe riide üles ja selle all teise üles ning pani virna tortilla'sid kaalule. 985 grammi. Kogenud käega tädi. Seal ei ole ka midagi imestada, sest ilmseltgelt küsitakse mitu-mitu korda päevas „üks kilo tortillasid, palun“ ja nagu igaüks enamasti oma äri kallal töötab (pood või kontor on all ja eluruumid üleval), on temagi sama tööd teinud ligi 20 aastat. Tasusin 8 peesot ning võtsin pruuni paberisse pakitud tortilla'd kaenlasse.

Astusin sisse järgmisesse poodi. „¿Tienen huevos? ¿Cuanto es el kilo?“ Mune oli ja kilo maksis 36 peesot, üks muna 2.50 peesot. Mees tõstis leti all kastist kilekotti valged munad, tegi sõlme peale ja ulatas mulle. Minu järel tuli üks naine, keda hetk tagasi teraviljakaupluse nurgal nägin, kandis kaenlas kah üht pruuni paberisse mässitud nutsu – ilmselgelt ostis äsja samuti kilo tortillasid. Tuli minu järel ka kolmandasse poodi ja küsis samuti ühe kilogrammi mune. Tüüpiline Mehhiko hommikusöök.

Mehhikos on poed väga spetsialiseerunud. Enamasti on need pisikesed, iga lühikese maa taga mõni ja müüakse vaid teatud kaupa. Saia ostetakse panadería’st, liha carnicería’st, torte pastelería’st jne.

Edasi läksin teisele poole tänavat puuvilja poodi, kus lisaks müüakse ka mõningaid esmatarbekaupu, aga tõepoolest väga-väga vähe. Seisin silmitsi nelja erinevat sorti banaanidega. Ühed on pisikesed, dominikaani banaanid, meie mõistes mini- või beebibanaanid, teises äärmuses leidub 20 sendimeetrist pikemaid banaane, mida enamasti kasutatakse praadimiseks. On ka nn normaalmõõdus banaane: ühed punakat-lillakat tooni ja viimaks need teised, meie meelest kõige tavalisemad kollased banaanid. Need viimased ma ostsingi, 10 peesot kahe kilogrammi banaanide eest. Mul paluti tuua üks kilo banaane ja nõnda ma astusin vastu suurtele banaanikobaratele. Tortilla’d ja munad näpu otsas sain kuidagiviisi välja sorteeritud enam-vähem sobiva suurusega pundi. Katkestasin müügimehe hommikuse Skype’i vestluse tütrega ja palusin tal banaane kaaluda. Kobar kaalus veidi üle pooleteise kilo. Mees otsustas selle mulle kaheksa peeso eest maha müüa.

Eraldi saadeti mind veel lähimasse panadería’sse ostma magusiad värskeid saiakesi. Kuna kojujõudnuna selgus, et ka piima ei ole, läksin selleks veel omakorda eraldi poodi. Kokku käisin läbi viis poodi, kõik lähemal kui 100 meetrit. Muidugi ei ole need ainukesed 100 meetri raadiuses asuvad poed. On veel lihakauplus ja juustupood ning mõned rõivaärid. Kõik on käe-jala juures!

Nii palju tantsu, et külalised tulevad lausa Columbiast ja Poolast

Vähem kui paari nädala pärast ootab meid ees konverents Acapulcos, kus lisaks muule trallile ja tööle esitavad iga linna vahetusõpilased mehhikopärase tantsupala. Meiegi oleme juba harjutamist alustanud: meil on olnud lausa kolm tantsutundi ja üks on veel ees. Kokku lausa neli tundi! Mõistagi on see vähe, väga vähe.

Mehhikos lihtsalt käivad asjad väga kummalisel moel, enamasti viimasel hetkel. Meiega juhtus nii, et pärast kahte-kolme kuud rääkimist teemal, et me hakkame tantsu õppima, jõudis viimaks jutt tegudeni. Saime tantsuõpetajaga kokku. Konverentsini oli tol päeval aega kolmkümmend päeva. Meil oli esimene tund. Kõigepealt vestlesime ja seejärel kohe alustasime. Kaks meie seast hilinesid tunni või poolteist ja üks ei jõudnudki kohale. Järgmisel nädalal me harjutada ei saanud, sest sõitsime nädalaks Oaxacasse. Viimasel kahel nädalal toimub aga Teziutlanis tantsufestival, mistõttu juhendajad on väga hõivatud ega saa meid õpetada. Festival lõppeb 15. mail, täpselt sellel päeval kui meil juba kohvrid pakitud on ja Puebla poole sõidame. Laupäeval pidi meil järjekordne tund olema. Jõudsime kell neli kohale, nagu vaja, ja ootasime. Ootasime pool tundi, siis läksime jäätist ostma. Ootasime veel, tund sai täis. Telefoni keegi vastu ei võtnud. Tundi ei toimunudki (hiljem tuli välja, et õpetajal oli hoopis noorte grupiga kesklinnas esinemine olnud). Niisiis mingisugusel kummalisel moel sai meile sellesse nädalasse kaks paaritunnist tantsukoolitust pigistatud. Sellaga saime kolme ja poole minutilise tantsu liikumise selgeks. Homseks kingitakse meile pool tundi, et kogu lugu veelkord läbi mängida. Järgmiseks - kohtume laval! Küll me peame ikka tublid lapsed olema.

"Toro Mambo" - muusika on Mazatlani karnevali lugu Sinalo-nimelisest Mehhiko osariigist. Videol on muusika, ja kultuurile omane tants, aga see, mida meie tantsime, on mõistagi midagi muud, milleks ei pea varem olema harjutanud viis või kümme aastat.

Ma juba muu jutu sees mainisin, et Teziutlanis on neil kahel nädalal tantsufestival. Lisaks kohalikele tullakse tantsima veel Columbiast, Rumeeniast, Poolast.  Seega saan ma ennast tunda 24h päevas väga rahvusvahelises seltskonnas. Meie majja jäävad neiks kaheks nädalaks kaks Columbia tüdrukut ja nende õpetaja. Tüdrukud on 8-9 aastased ning nemad on õppinud juba 5 aastat. Nagu nende saatjagi kommenteeris, et lapsed õppisid ilmselt enne tantsima kui kirjutama ja lugema.

Columbialastega elan ühe katuse all, üht rumeenlast juba nägin, ilmselt olid veel mõned riigid, aga poolakaid tahan ma küll näha. Tulevad peaaegu Eestist ju!

Meil on kirev elu.

Mehhikos on ka värvilisi mune ja... värvilisi tibusid

Kõndisin ma täna öösel, just mõni hetk tagasi vana koduteed. Ikka mööda kitsast tänavat, käänakul mäest alla orgu ning järgmisel käänakul üles. Ülesviiva tänava lõik oli tuledes, valgustatud telgid olid keset tänavat üles pandud. Peo pidamiseks paistis see mulle erakordselt imeliku paigavalikuna. See oli üks väiksemat sorti kermes, mis kujutab endast feria't, laadafestivali, on vaid veidi väiksem ning neid peetakse üle kogu Mehhiko vaid praegusel ajaperioodil. Nimelt 3. mail on ristipäev. Mehhikos kui usklikul maal on mitmeisse kohtadesse riste paigutatud ning neil päevil korraldatakse iga olulisema risti juures eripäevil kermes. Tolles orus, mis mu koduteele jääb, on üks allikas ja allika taha on rist püsti löödud - seetõttu feria'kene just sinna üles pandigi.

Telkides leidusid loosi- ja osavusmängud, müüdi keedetud maisitõlvikuid, tamal'esid, atole't, mis on kakaolaadne jook ning mune, mis olid kohati natukene värvitud. Munad pälvisid minu erilist tähelepanu, sest Mehhikos minu teele enamasti terves suuruses mune ette ei ole jäänud. Keedumune ei sööda ja munadepühasid tähistatakse ka mitte jänkudega vaid Jeesuse ristilöömisega. Seetõttu mõtlesin, et munad, värvilised(!) munad - mida need siin teevad? miks neid müüakse? Mõnedele munadele oli lihtsalt värviline krepp-paberi tükikene kleebitud, mõnedele oli isegi müts pähe meisterdatud. Otseselt joonistusi ma küll ei näinud, aga pidasin endamisi aru, kas meie munadepühad on veidi edasi lükatud ja nüüd tähistatakse tagantjärele.

Tuli välja, et need munad ei olegi söömiseks ja nende sisu on juba ära söödud. Munasse tehakse auk (ja mitte hoolikalt sukanõelaga, ikka virutatakse suurem ava sisse), kallatakse munarebu välja ning pestakse munakoor kloorivees. Hiljem täidetakse munakoored confeti (värviline paberlumi, mida pidustuste puhul hõisates õhku visatakse), jahu ja paberipuruga, mõnikord lisatakse ka vett. Auk paigatakse paberiga ja see oligi too värviline, mis munad minu jaoks pühademunadeks muutis. Need munad ei ole niisama vaatamiseks. Koksimiseks? Peaaegu. Nende munadega virutatakse sõbrale lataki pähe. Kõik jahu- ja paberipuru kukub juustesse ning valgub näkku ja vahest jõuab riietelegi. Nõnda on lood munadega Mehhikos.

Selle jutu juures tundub mulle kohane märkida, et paari päeva eest juhtusin nägema tänaval erakordselt huvitavat müügikaupa. Nimelt müüs üks mees värvlisi tibusid. Jah, elustibusid nii mitmeski jäätisevärvis. Ma ei öelnud vikerkaarevärvides, sest heleroheline tibu meenutas mulle täpselt teisel pool teed müüdavat värsket sidrunijäätist. Lisaks päikesekollane ja valge seostusid vastavalt sidruni- ja guanabanajäätisele ning roosa võiks ehk esindada lahja mustikajäätist, aga viimase punase tibu poole pealt... nii punasele tibule on mul raske jäätisemaitset leida. 

Mõistagi püüdis selline... toode? möödakäijate tähelepanu. Iga möödakäija heitis tibudele vähemasti pilgu, aga enamik jäi muidugi seisma ja uudistama. Paljud ei suutnud uskuma jääda, et need on tõepoolest päristibud-elustibud. Skeptikutele andis müüja tunda tibu pisikesi jalakesi ja küsis: tunned? Uudistajad jäid järjest sõnatuks.

Head töötamise päeva - selle puhul me tööd ei tee!

Kui meie jookseme ööl vastu 1. maid nõida, siis Mehhikos tähistatakse aprilli viimasel päeval lastepäeva. Nõidadest või lõkketegemisest keegi isegi ei mõtle. Headele lastele kingitakse kingitusi ja minnakse perega koos erinevatele üritustele. Meie peres väikesi lapsi ei ole, küll aga 8-9 aastased külalislapsed, seega sõime tähtsa päeva puhul torti.

Feliz dia del trabajo!

Lastepäeva järel 1. mail tähistatakse töötamise päeva. Huvitaval kombel on 1. mai ka Mehhikos punane püha ning enamik elanikonnast tööle minema ei pea. Seega tuleb välja, et töötamise päeval tööd ei tehta.