Lõpuks ometi sain mina ka Mehhikos ratsutamisega hakkama! Kuidas ma ikka tulen Mehhikosse ja hobuse selga ei istu. Päris kooli ma igapäev hobusega ei lähe ja lennuki vastu mulle ka hobuvankriga ei tuldud, aga ega sellepärast hobused tänavalt kadunud ole. Ikka vahepeal leidub keegi, kes hobusega poodi läheb või looma baariukse ette jätab, nagu kauboifilmides. Meie ratsutasime Teziutlani niinimetatud äärelinnas Chignautlas, tegime kesklinnas katedrali ja kiriku ümber kaks tiiru, linnakese peatänaval tulid mõned ratsutajad meile vastu ja tervitasid viisakalt. Mulle tehti selgeks, et igapäevased siinsed ratsutajad tõepoolest nimetavad end vaquero'ks (mis tuleb sarnaselt inglise keelele sõnast vaca - lehm) ehk kauboiks. Selline lähikülakeste rahvas sõidab alati ratsa ning nõnda käiaksegi poes, vendade ja nõbude juures, põllu peal, minnakse linna ehk Teziutlani, kus mullegi mõni silma on hakanud. Ilma igasuguse moonduseta "pargitakse" hobune mõnikord poe ette. Kõik hobused ei ole põllul töörügajad, ka siin on peened loomad, kes võtavad osa võistlustest ja näitustest, samuti rongkäikudel näeb neid alati ning teatud Hispaania tüüpi hobuseid kasutatakse ka härjavõitlustel.
Pärast ratsutamist ja kõikide hobuste patsutamist, vaatasime ka naabrite hobused üle ning tutvusime uute sõprade ja sugulastega. Nimelt kõige tagumises koplis rautati hobust, mille juures oli töös lausa viis meest, nagu Mehhikos ikka tööd kõigile jagatakse. Üks neist oli assistendi positsioonil, tõi kohale kõik ootamatult vajaminevad lisavarustused, kaks tegelesid otseselt rautamise ja nn pediküüriga ning ülejäänud kaks mängisid kopli nurgas tagurpidi kasti peal kaarte. Sinna lisandusime siis meie, kolm tüdrukut, oma silmapaaridega juurde.
Keskele jäid veel kolm hobust, mis moodustasid vaid viiendiku pererahva loomadest, ning teises kõige äärmises koplis seisid omamoodi saduldatud hobused. Puuhobused, kuigi selle sõna all mõistame me enamasti midagi muud, seisid kuuekesti reas ning kujutasid endast nelja kandilise jalaga sadulahoidjaid. Seinal rippus erinevat pisikraami nagu köied, mõned hobuserauad, kotid, mõned rakmete osakesed ning puudu ei ole ka Guadalupe maalikene.
Juhin tähelepanu hobusevarjudele, mis mulle ikka veel rahu ei anna, sest neid lihtsalt ei ole, kuna päike on seniidis ja paistab otse lagipähe. Nõnda me sõitsimegi ükssarvedega, kelle sarve küll otseselt näha ei ole, aga tiivad jäävad see-eest silma. "Päriselt" on näha ainult hobune, mina ja mu jalad, aga varju peal hobune, kelle seljas istun mina, ja hobuse tiivad.
Nende hobuste juurde jõudsin ma täiesti juhuslikult. Nimelt jalutasime kohaliku sõbrannaga Chignautla külakeses ning põikasime muu seas läbi ühe käsitöö onu juurest, kes meisterdab puidust vappe, lillekimpe ja niisama seinakaunistusi. Rääkisime juttu ning viimaks kutsus ta meid hobusega ratsutama, tähendab tema lapselastega, sest oma haige puusa tõttu ta ise sadulasse istuda ei saa. See kokkulepitud, hakkas ta jutustama kukevõistlustest, mida ka Mehhiko pisikülakestes korraldatakse ja siis oli tal nii kahju, et ma temaga paar päeva varem ei kohtunud, sest ta oleks nii tahtnud mind mõnele neist kutsuda, et ma ka näeksin.
Nemad korraldavad kukevõistlusi enamasti kord kuus. Kusjuures selleks olevat ka kindlat tüüpi ja verd kuked, kes on omakorda vastavalt treenitud. Kuu aega enne võistlust aetakse kuked kurjaks, mis kujutab minu arvates linnupiinamist. Kuked õpetatakse kassideks: treenitud kukk ei tohi külili kukkuda, kui ta õhku visatakse, peab jalgadele maanduma. Kuked õpetatakse poksijateks: ärritatakse toki või piitsavarrega, et lind võidelda oskaks. Treenitud kukenahas kasspoksijad pannakse ringikujulisele pisikesele areenile. Enne lindude lahtilaskmist pannakse nad ninapidi kokku ja seejärel läheb võitlus elu ja surma nimel lahti. Erinevalt maiade pallimängust, kukkede seas on võitja see, kes ellu jääb.
Minu meelest idee poolest palju härjavõitlusele alla ei jää, aga see on siinne traditsioon ning nõnda on tehtud juba pikka aega ning see on ainult tore, et vanasid traditsioone kõrvale ei heideta ja isegi ei mõelda selle peale!
