Mehhiko

Mehhiko ei ole suur kõrb, kus kasvavad ainult kaktused, ega maa, kus ratsutavad kuivas liivas sobreero ja ponšoga kauboid, kes joovad tequila’t. Mehhiko on imedemaa, mille äärmused ei piirdu ainult orgude ja mägede, kõrbete ja metsadega, luksusliku mereranna ja põllumaaga. Igas piirkonnas elavad erineva temperamendi ja teistsuguse üldise eripäraga inimesed. Ka toit varieerub piirkonniti sedavõrd, et mõne hõrgutisega saab maiustada vaid ühes väikeses regioonis.

Mehhiko põhjaosas võib leida liivakõrbeid ja mere ääres kevaditi vaalu näha. Kaktustega kaetud kuivi tühermaid leidub ka pealinnast Mexicost lääne pool. Ühes sellises mägises paigas asub Taxco, mis on niiöelda hõbeda linn, sest peaaegu iga teine pood on hõbeehete, -kujude kauplus, sest lähedal asuvad kaevandused. Sellistel kuivadel aladel kasvavad ka agaavid, mis on eriti olulised Oaxaca osariigile. Agaav on see taim, millest valmistatakse pulque’t, tequila’t ja mescal’i, millest viimane on justnimelt Oaxaca osariigi sümbol.

Pärast mägist ja vulkaanilist sisemaad, vohavad Mehhiko kaguosas lopsakad vihmametsad, kus mörisevad ja huikavad eriliiki ahvid, lendavad tuukanid ja papagoid ning hiilivad ringi pantrid. Vihmametsa radadele on võimalik giidi juhatamisel ka jalutama minna, hingata rasket niisket eksootilist õhku ning näha lähedalt kõikvõimalikke rohelise värvitoone, vääte, üle mõistuse jämedaid puid, nende plankjuuri, värvilisi seeni, töökaid sipelgaid, linde ning üleüldse uskumatuid kaadreid, mis oleks justnagu loodusfilmist pärit. Sellistes piirkondades leidub ka imeilusaid koski ja jugasid, kus mõnel pool saab isegi ujumas käia.

Vaieldamatult olulisel kohal on Mehhiko olulisimad suvituspaigad. Näiteks valge liiva ja kireva ööeluga Cancun ning Acapulco, kus hotellid on tasuta päevadel, mil päike kordagi ei paista, sest alati on päikesepaistelised ilmad. Erakordsed vaatamisväärsused on vaieldamatult maiade püramiidid ja pühapaigad, millest mõned asuvad vihmametsa keskel, mõned liivasel tühermaal. Neist olulisimad asuvad Yucatani poolsaarel, kuid mõned ka Mexico lähedal või Veracruzis. Püramiidid on ehitatud teadusliku täpsusega. Ühest neist tuleb päikese mõjul madu välja – Chichen Itza püramiidil langeb päikese valgus kord aastas, 22. septembril, mööda astmestikku kuni mao peani.

Kohalik käsitöö on imetlusväärne. Kuid veelgi imekspandavam on põliselanike nobeda töö protsessi nägemine – punudes käivad näpud nagu kaks konksukest nii kiiresti, et näha on vaid liikuv tegevus. Kohalike käsitöö on suurepäraseks suveniiriks igaühele. Mehhiko rahvariided on väga värvilised ja uhked, igas osariigis isesugused. Samas käivad kohalikud maainimesed omaenda lihtsamate igapäevaste rahvarõivastega, milleks on valge pluus lille või looma ornamentidega. Mõnes väga põlises külas kantakse isegi karunaha moodi karvaseid seelikuid. Need inimesed räägivad enamasti ka kohalikke keeli, näiteks nahuatl, maya või totonaco.

Mehhiklased on riigi erinevates piirkondades väga erinevad. Põhjapoolsetest osariikidest pärit inimesed räägivad väga rõhuvalt ja rohkem maainimese keeles ning hääldavad sõnades „tš“ asemel „š“. Veracruzis räägitakse aga väga kiiresti. Samuti on erinevates piirkondades omasugused kombed ja traditsioonid. Ajal on mehhiklaste jaoks omaette tähendus. Kui Mehhikos toimub mõni üritus, ametlik riigikoosolek või pulm, mis algab kell 6 pärastlõunal, on sel kellaajal sündmusplats veel tühi, asjaosalised hakkavad alles kella kaheksa paiku kohale jõudma. See-eest peetakse pere söögiaegadest võrdlemisi rangelt kinni.

Toit on Mehhikos väga olulisel kohal. On raske ära öelda hõrkudest suupistetest nagu tacos del pastor, mis on väikesed, meie mõistes gebabi lihatorni otsast lõigatud lihaga takod, või quesadilla’dest, sincronisada’dest, mis on tortillad juustuga ja teisele on lisatud ka sinki. Veel on takosi loomaliha, sealiha, kamara, keeleliha, isegi sea ajudega. Liha peale saab tilgutada vürtsikat rohelist ja punast salsat, maapähklikastet või marineeritud tšillisid. Muidugi ei saa unustada pozole’t, võrratut maisisuppi, ega sopa azteca’t, mis koosneb kuivatatud tortillaribadest punases kergelt vürtsikas leemes. Toiduvalik erineb ka piirkonniti, näiteks üle Mehhiko kuulsaid pirukaid pastes saab süüa vaid Pachucas. Juchitanis aga süüakse iguaani liha ja kilpkonnamune ning see on selle küla traditsioonide tõttu täiesti seaduslik. Maiuspaladeks võib Mehhikos valida suhkru- või kookosemaiustusi, käsitsi valmistatud jäätist, tarretist või hoopiski äärmuslikke tšillikastmega jäätist või mõnd tšillikommi.

Mehhikos on kõike, mida hing ihaldada oskab: nii kõrbeliiva kui metsaniiskust, nii mägesid kui randasid, nii talvekülma kui päikselõõma. See maa on tulvil erinevatest maitseelamustest, väljakutsetest, mida on vaja proovida ja vastu võtta. Mehhiko ootab käed avali iga külastajat, et pakkuda unustamatuid elamusi.

Keily Tammaru

Mehhikos ei müüda tilli

Täna pandi mind köögis tööle, öeldi, et täna valmistab lõunasöögi Keily. Valmistasin kartulit ja kastet lihatükikesega ja nagu valmis sain, jooksin ise minema oma tugiisiku juurde. Kui ma õhtul tagasi jõudsin, siis enam midagi järel ei olnud, seega ma ei saanudki ühtegi pilti oma köögiteosest.

Kartul ja kaste on üks ilmatuma lihtne asi, aga kuna mina seda kodus mitte kunagi ei tee, siis ma pidin ikkagi retsepti välja otsima. Õnneks on internetis kõik olemas.

(Internet)

Liha ja kartuli leidmisega probleeme ei ole, olenemata sellest, et kartulit Mehhikos peaaegu ei söödagi. Ühe korra kogu Mehhikos elatud aasta jooksul olen ma toidutaldrikul näinud kartuleid. Kartuleid selles mõttes, et nad on ümmargused ja keedetud. Friikartulid friikartuliteks, mida ikka kohtab, aga mõnikord serveeritakse igavesti uhke võileiva kõrvale või meie mõistes täiesti tavalise toidutaldruku peale kartulikrõpse! Kujutagem nüüd ette, et kõigepealt sööd supi, siis on praetaldrik, millelt võib leida punast riisi, linnu-sea-looma-liha, büreestatud oad ja kartulikrõpsud. Roheline salat, kurk või tomat oleks haruldus.

Sättisin end kesklinna asja ajama minema ja siis tuli mulle meelde, et tilli oleks ka vaja. Kõigepealt vaatasin, mis Google tõlkel öelda on, aga selle tahtsin üle kontrollida. Lappasin oma sõnaraamatu eesti- ja hispaaniakeelsete sõnade alt läbi, aga ei leidnud. Mulle tuli meelde armas vestmik, milles on eraldi toidusõnastik hispaania-eesti, ja seal ma leidsingi sellesama, mida ütleb Google tõlge: eneldo. Naasin kööki ja küsisin, kas sellist asja siin müüakse. Näoilme järgi sain aru, et ma ei sattunud just kõige tüüpilisema maitsetaime otsa. Perenaine vaatas mind pea ühtpidi viltu, siis teistpidi viltu, seejärel vaatas mõtlikult lakke ja hakkas mulle aeglaselt seletama juhiseid ühte poodi, kus ta kord olevat niisugust maitsetaime kohanud. Kuna ma tillist ilma ei tahtnud jääda, siis ma muidugi läksin. Jõudsin poodi kohale ja vaatasin ringi: müüdi lõikelilli, käsitööd ja värvimiseks mõeldud savikujukesi, aroomiõlisid, piimaseepi, teesid ja maitsetaimi. Viimase juures ma peatusin ning uurisin noorelt müüjalt, kas tal tilli on. Neiu mõtles viivu ja hakkas leti all peituvate pisikeste taimekotikeste vahel sobrama. Leidiski ühe pakikese ja näitas seda mulle. Oli küll õige asi! Maalaps, tilliseemne tunnen ma ikka ära! Tänasin ja lisasin, et väga tore, aga paraku ei ole mul nii palju aega, et seemned mulda pista ja oodata, millal till kasvama hakkab. Naeratasin nende sõnade juurde magusalt. Müüa vaatas mulle mõtlikult otsa ja küsis viimaks: "Kas need siis ei sobi kuidagi? Milleks sa täpselt neid üldse kasutada tahad?" Seletasin neiule, et söögitegemiseks ning jutustasin, et meil Eestis on see nii tavaline asi. "Aga kas neid ei saa siis ikkagi kuidagi purustada ja sinna sisse panna?" Mõtlesin ise ka järele, aga leidsin, et tilliseemned ei ole päris see, mida ma otsin. Küsisin: "Kas ma kuskilt mujalt Teziutlanis võiksin tilli leida?" Sellesse müüja ei uskunud. Nõnda jätsin ma tilliotsingud pooleli ning suundusin katedraali lähedale tänavaile, lootes tänaval kükitavate külatädikeste aedviljavalikust midagi muud rohelist leida.

Kükitasin ühe ruudulise põlle ja ilma hammasteta hallipäise tädi ette maha. Ta kitkus parajasti nopaalilehelt okkaid, nagu enamik temasarnastest müüjatest. Hakkasin järgemööda heinaga kokkuseotud puhmaid nuusutama otsides, milline võiks olla see, mida kartulite peal kasutatakse. Ainuke tuttav, mis minu ninasõõrmetesse jõudis, oli täpselt see, kuidas lõhnavad spagetid, mida ma iga nädal oma kodus söön. Nuusutasin nostalgiliselt ning veensin end, et kartulite juurde see ikka parajasti ei lähe. Sellest hoolimata sain inspiratsiooni sibulate jaoks! Aga kõik sibulad olid ilma pealseteta. Otsisin ja vaatasin ringi, kus võiks olla sibulaid koos roheliste pealsetega. Kesklinna pargi nurga peal sõidutee ääres märkasin kaste, kus vedelesid sibulad mõne teise juurviljaga risti-rästi ning neil olid ilusad pikad rohelised pealsed. Kastid ei olnud müügikaup ja kedagi seal lähedal ei olnud ning need nägid rohkem välja jääkidena. Kutsusin end mõistusele, et ma ei saa ju ometi prügikastist minna toidu jaoks sibulat otsima. Nõnda olin ma ikka sibulast ilma ja marssisin edasi.

Kogu tänava serv on kõrvalkülakestest tulnud tädikesi täis, igaüks oma aedviljakuhula juures istumas ja nopaale puhastamas või muud näputööd tegemas. Vaatasin järjest igaühe sibulaid või õigemini nende pealsete olukorda ning leidsingi ühed, mis olid enam vähem viimase piiri peal ära lõigatud nii, et sealt võiks veel midagi rohelist saada. Kõndisin edasi ja juba harjumusest vaatasin ikka taimi ja taimi, mõnel eidel rohkem, mõnel vähem. Ühel hetkel jäin sammu pealt seisma, hoolimata inimestest, kes mulle seetõttu seljatagant otsa komistasid, ja jäin punnis silmadega üht rohelist hunnikut vaatama. Seal oli roheline till! See oli kõigi teiste vahel, ainult kaks puhmast, aga ilus värske, tumeroheline! Lõhn ei olnud küll päris see, millega mina aiamaal harjunud olen, aga võib-olla ma lihtsalt ei mäleta enam täpselt, aga siiski till mis till. Ostsin puhma ära ja hõiskasin vanatädile: "See on üks ime! Ma mõtlesin, et seda ei olegi siin olemas, sest mitte kusagil ei müüda! ¡Gracias!" Küll ma olin õnnelik!

Jõudsin koju ja näitasin õnnelikult oma saaki ning tutvustasin, et see on till! Perenaine vaatas, hindas ja sõnas, et tema sellist taime ei tunne. Lõhn ja maitse pidavat väga aniisile sarnanema. Mina muidugi ei küsinud müüa käest, kuidas nimetatakse taime, mis ta mulle müüs. Siiski eneldo ja anis ei ole üks ja sama asi. Naine huvitus ja küsis, milleks seda veel kasutatakse. Vastasin, et kõigeks! Toidu sisse pannakse, salatiteks, võileiva peale võib ka panna. Tegelesin vahepeal muude asjadega ega pööranud vette ligunema pandud tillile enam suurt tähelepanu (kohalik tänavakaup tuleb alati põhjalikult pesta). Ühel hetkel perenaine sõnas: "Mm! Mango maitseb sellega päris hästi! Ja arbuus ka!" Pean tunnistama, et ma ei mõelnud kõige all päris kõike, nagu sageli ikka juhtub, aga kui tilliga maitsestatud puuviljad kellelegi meeldivad, siis aga palun!

Kui minu köögiteos viimaks valmis sai, siis kõik kahe suu poolega matsutades kiitsid. Klassikaline Eesti toit! Kusjuures kui mult hakati küsima Eesti tüüpilisi toite, siis ma pidin Vikipeediast lugema, sest ma ise ei teadnud. Kartul ja hakklihakaste on ju nii tavaline, et ei tule selle pealegi, et see võiks meie tüüpiline toidupala olla.

Meie vulkaan purskab ja tagatipuks kukkus UFO sinna sisse

Kuna mina elan Teziutlanis, mis on Pueblast kahe tunni tee kaugusel, siis ma elan umbes kahe tunni tee kaugusel ka Popocatepetlist. Viimastel aastatel on ta päris jutukas vulkaan olnud ja nüüd tundub, et on kohe päris palju öelda.

(BBC / ERR)

See kõrguselt Mehhiko teine suurim vulkaan ja Popocatepetl on minu meelest üks naljakas nimi, mille väljahääldamise õppimisega ma tükk aega vaeva näinud olen. Kui hispaania keelega on lihtne, siis nahuatli keelega on alati natukene keerulisem. Tõlkes tähendab Popocatepetl Suitsevat Mäge, sest popoca on suitsema ja tetepl - mägi. Niisiis Ameerika põliselanikud olid väga loogilise mõtlemisega: muidugi üks vulkaan on suitsev mägi.

Popocatepetl on alati tähelepanuarmastaja olnud ning aegajalt endast märku andnud. Nüüd mais on vulkaan veel aktiivsemaks muutunud. Mõned päevad enne, kui me reisile läksime ja selleks Pueblasse kokku kogunesime, oli kogu linn tahmane ja maa helehall. Mõnedel päevadel olevat tahma olnud lausa paarisendimeetrine kiht.

Kõige lähemate külade elanikke evakueeritakse üsna sageli. Praeguseks paljud külaelanikud keelduvad lahkumast ja jäävad olenemata ohtlikust seisukorrast kodudesse möllava vulkaani äärde. Kusjuures väga lähedale. Kui juba Puebla on 43 kilomeetri kaugusel, siis need külakesed jäävad veelgi enam külje alla. Samas ma kujutan ette, kui ikka iga kuu kodust lahkuda palutakse, pakid oma asjad kokku, lähed ja mõne aja pärast naased. Mina tüdineksin ka ära. Midagi ju ei juhtu! Pealegi minnakse sel ajal evakueerunute maju rüüstama. Muidugi, küla on tühi, varastel hea rahulik minna, natuke lammutada, sisse murda, paremad leiud kaasa võtta ja hiljem näitaks maha müüa. Kui ma nüüd ette kujutan, et ma olen selle küla elanik, mul kästakse vulkaani aktiivsuse tõttu evakueeruda, ma lahkun ja kui ma kord tagasi tulen, on kellegi pahad käed minu kodust üle käinud. Ei oleks meeldiv üllatus.

Mõned küsivad segadusse sattunult, milleks too linn sinna vulkaaniservale üldse rajati ja siis ma olen nii üllatunud, kui nad ei tea vastust, mis on mulle geograafiatundidest nii hästi meelde jäänud, sest minu meelest oli ka imelik idee luua linnasid vulkaani servale. Nimelt vulkaanitahm teeb tulemäge ümbritsevad mullad viljakaks. Siiski Puebla kui linn rajati peaaegu 500 aastat tagasi Mexicot ja Veracruzi ühendavale kaubateele.

Selle vulkaaniga ei ole aga lihtsalt aktiivse tegevuse ja ütleme, et purskamise poole pealt kõik. Just täna näidati mulle videosid Mehhiko teleuudistest, kus räägitakse ja näidatakse videot, kuidas UFO kukkus suitseva vulkaani sisse. YouTube'is kannab video pealkirja "UFO over volcano Popocatépetl, Televisa Mexico, October 2012", ilmselt ta oktoobrikuust pärineb.

Nende UFOdega on lood nii nagu nad on. Kui mina viskan palli ühest toa äärest teise ja keegi näeb, et midagi lendas, aga ei suutnud tuvastada, mis see täpselt on, siis ongi UFO: tundmatu lendav objekt. Eraldi lugu on videodega, mis on ka nii nagu nad on, sest peale vulkaani enda on veel neid, kes palju tähelepanu armastavad. See selleks, uudiste reporter ja intervjueeritav spetsialist räägivad järgmistest teemadest.

Objekt silindrikujuline, ühe kilomeetri pikkune ja 200 meetri laiune. Kõige huvitavam on, et objekt kukub ülevalt alla vulkaani, mitte vulkaanist välja, nagu loogiline oleks. Jutu seest käib läbi ka meteoriidivariant, kuid omalt poolt lisan, et peab ikka täpne meteoriit olema, kui otse suitseva vulkaani kraatrisse kukub. Valgustatud allakukkuv silinder ei sarnane maal leiduvate gaaside kombinatsioonidega. Kuna vulkaani lähiümbruses midagi ei näe ega kuule, on raske midagi kukkumishetke kohta öelda. Teisisõnu peale videomaterjali muud tõestust ei ole. Muidugi ei jäeta välja videodefektivõimalust ja isegi öeldakse, et objekt sarnaneb, et ei ole osa originaalvideost. Lõpetuseks lisatakse, et tegemist on ühe väga huvitava juhtumiga ning ei peaks tähelepanu kaotama, kuid asjaolu vajab kinnitust.

UFOd UFOdeks, minule nad lihtsalt meeldivad, aga sellised on lood meie vulkaaniga.

Vulkaanist õhkupaisatud suitsu tõttu on mitmed Ameerika Ühendriikide lennufirmad tühistanud paljud lennud. Nemad usuvad, et suitsupilves leiduvad osakesed võivad lennuki mootorit kahjustada, kuigi teised spetsialistid väidavad, et see ei ole nii. Loodetavasti Euroopa jätkab vanaviisi ja mul lastakse ikka täpselt kahe nädala pärast koju lennata. :)

Lõpupidude sadu

Ka siin on asunud kõik koole lõpetama, et augusti keskel-septembri alguses targemate sekka edasi õppima minna. Päev varem peeti lähimas kirikus koolilõpetajatele missa. Jutlusepidajaks oli nooremat sorti kirikuõpetaja leitud, kes üritas väga keskkooli lõpetavate noortega samastuda. Ühest küljest on see muidugi tore, kuid tema pingutas minu meelest üle ning too kõne kohe kuidagi ei sobinud ei kiriklike laulude järele ega armulaua algusesse. Kusjuures armulauale kirikuõpetajalt vahvlit ampsama läks üllatavalt vähe õpilasi, tavaliselt teevad seda ikka kõik kohaletulnud. See-eest käesurumises ning õnne ja edu soovimises olid noored erakordselt usinad ja üritasid püüdlikult kõiki klassikaaslasi tervitada. Iseenesest oli hästi ilus ja huvitav. Missa lõppedes sai erinevate seltskondadega altari ees ka pilte tehtud.

Eile käisin härjavõitlusareenil oma kooli lõpupeo proovis, mis sarnanes väga sõjaväerivistuseks treenimisega. Ikka püsti! toolile! püsti! toolile! keera! hüppa! laula! istu! Pealegi lõpetab minu kool sel aastal koolivormis - ei mingeid kleite ja ülikondi! Jutustati, et mõnedel aastatel on ka peoriietes lõpetatud, kuid kooli juhtkond otsustas, et sel aastal teeme sedaviisi. Mitte keegi ei protesteeri, mitte keegi ei ütle mitte midagi. Sel aastal koolivormis ja nii teeme. Ma ei tea, aga mina oleksin küll pahane, et on eelnevaid põlvkondi, kes lõpetasid kleitide-ülikondadega, ja meie juhtume olema igapäevases koolivormis.

Minu kool on linna suurim, nagu iga kesklinnakool, centro escolar, ikka. Lõpetavad koos nii lasteaed, algkool, põhikool ja keskkool. Kokku olevat ligi 700 lõpetajat. Õpilaste nimed loetakse klasside kaupa kiiresti-kiiresti ette ning selles järjekorras lähevad kõik hanereas lõputunnistusele järele. Muidugi on erinevad esinemised ja etteasted ka olemas. Selleks, kui kõik on tunnistuse kätte saanud, tõusevad ühel pool poodiumit istunud noored püsti, keeravad plastmasstooli, millel istusid, ringi ning istuvad taas, et näoga teise lava suunas olla, sest lõputunnistuse üleandmine ja kontsert ei toimu ühe ja sama lava peal. Ilmselt seetõttu, et laval, millel tunnistus üle antakse, jääb istuma kooli juhtkond. Minu meelest on selle kooli lõpupidu väga vaevavalt ja kohmakalt organiseeritud. Üldises vaates, ma oma kooli lõpetamisele ei jõudnudki, sest mul tulid teised plaanid vahele.

Nimelt kutsuti mind linna ühe mainekama kooli lõpetamisele. Eestlaslikult kiirustades-pendeldades oleksin mõlemale poole jõudnud küll, kuid viimastel tundidel helistati ja pakuti, et mulle tehakse soen ja kõik-puha, tulgu ma vaid tunnike varem kohale. Minu kooli lõpetamisele võis iga külaline kutsuda vaid viis külastajat ning minule ei andnud keegi mitte ühtegi piletit, sest ma ei olnud viimased paar kuud kooliski. Ma usun, et kui vahetusõpilane, kes "mitte millestki midagi ei tea" ja pealegi kui teoreetiliselt lõpetaja, oleks mind sisse küll lastud, kuid kui palju ma ikka tunni ajaga näen ja ega Mehhikos siis täpselt etteöeldud ajal alustata. Nõnda leppisin sellega, mida proovis nägin ja pöörasin oma tähelepanu täielikult eesootavale peenele lõpupeole.

Oma kooli lõpetamisele minemise asemel liimisin kodus kiiruga Momendile vastava Kolalokaga oma ainukeste peokingade rihma kinni (kui tüüpiline!) ning tormasin läbi sombuse linna majja, kus mind juba oodati. Edasi usaldasin ma end neiu kätte, kes plaanib kahe ja poole aasta pärast ülikooli lõpetanuna minna Prantsusmaale modelle üles poole kaela ehtima. Ilmselgelt sain ma rohkem sätitud kui kunagi varem. Peagi jõudiski kohale üks sõber ja teisele sõbrannale läksime autoga järele, jätsime auto hoovi ning viimaks lõpetajast venna järel kõndisimegi peole, mis oli majast ligi 50 meetri kaugusel. Nagu Mehhikos lõpupeo puhul, mida au ja uhkusega Ameerika Ühendriikide eeskujul ka PROMiks nimetatakse, ikka kombeks, algas kõik õhtusöögiga, mis muidugi ei alanud täpselt sel ajal, mis kutses märgitud. Nii jäigi parasjagu aega, et mind erinevatele inimestele tutvustada. Sealjuures kohtusin möödunud aasta vahetusõpilasega Saksamaalt, kes paari päeva eest Teziutlani oli jõudnud, ning Korea neiuga, kes viis aastat tagasi siin vahetusõpilane oli, kuid jäigi Mehhikosse ja praegu õpib pealinna ülikoolis; peagi tuleb kogu tema perekond Teziutlani lähistele elama. Kogu üritus oli hästi elegantne ja kõik kulges võrdlemisi rahulikult.