Mehhikos ei müüda tilli

Täna pandi mind köögis tööle, öeldi, et täna valmistab lõunasöögi Keily. Valmistasin kartulit ja kastet lihatükikesega ja nagu valmis sain, jooksin ise minema oma tugiisiku juurde. Kui ma õhtul tagasi jõudsin, siis enam midagi järel ei olnud, seega ma ei saanudki ühtegi pilti oma köögiteosest.

Kartul ja kaste on üks ilmatuma lihtne asi, aga kuna mina seda kodus mitte kunagi ei tee, siis ma pidin ikkagi retsepti välja otsima. Õnneks on internetis kõik olemas.

(Internet)

Liha ja kartuli leidmisega probleeme ei ole, olenemata sellest, et kartulit Mehhikos peaaegu ei söödagi. Ühe korra kogu Mehhikos elatud aasta jooksul olen ma toidutaldrikul näinud kartuleid. Kartuleid selles mõttes, et nad on ümmargused ja keedetud. Friikartulid friikartuliteks, mida ikka kohtab, aga mõnikord serveeritakse igavesti uhke võileiva kõrvale või meie mõistes täiesti tavalise toidutaldruku peale kartulikrõpse! Kujutagem nüüd ette, et kõigepealt sööd supi, siis on praetaldrik, millelt võib leida punast riisi, linnu-sea-looma-liha, büreestatud oad ja kartulikrõpsud. Roheline salat, kurk või tomat oleks haruldus.

Sättisin end kesklinna asja ajama minema ja siis tuli mulle meelde, et tilli oleks ka vaja. Kõigepealt vaatasin, mis Google tõlkel öelda on, aga selle tahtsin üle kontrollida. Lappasin oma sõnaraamatu eesti- ja hispaaniakeelsete sõnade alt läbi, aga ei leidnud. Mulle tuli meelde armas vestmik, milles on eraldi toidusõnastik hispaania-eesti, ja seal ma leidsingi sellesama, mida ütleb Google tõlge: eneldo. Naasin kööki ja küsisin, kas sellist asja siin müüakse. Näoilme järgi sain aru, et ma ei sattunud just kõige tüüpilisema maitsetaime otsa. Perenaine vaatas mind pea ühtpidi viltu, siis teistpidi viltu, seejärel vaatas mõtlikult lakke ja hakkas mulle aeglaselt seletama juhiseid ühte poodi, kus ta kord olevat niisugust maitsetaime kohanud. Kuna ma tillist ilma ei tahtnud jääda, siis ma muidugi läksin. Jõudsin poodi kohale ja vaatasin ringi: müüdi lõikelilli, käsitööd ja värvimiseks mõeldud savikujukesi, aroomiõlisid, piimaseepi, teesid ja maitsetaimi. Viimase juures ma peatusin ning uurisin noorelt müüjalt, kas tal tilli on. Neiu mõtles viivu ja hakkas leti all peituvate pisikeste taimekotikeste vahel sobrama. Leidiski ühe pakikese ja näitas seda mulle. Oli küll õige asi! Maalaps, tilliseemne tunnen ma ikka ära! Tänasin ja lisasin, et väga tore, aga paraku ei ole mul nii palju aega, et seemned mulda pista ja oodata, millal till kasvama hakkab. Naeratasin nende sõnade juurde magusalt. Müüa vaatas mulle mõtlikult otsa ja küsis viimaks: "Kas need siis ei sobi kuidagi? Milleks sa täpselt neid üldse kasutada tahad?" Seletasin neiule, et söögitegemiseks ning jutustasin, et meil Eestis on see nii tavaline asi. "Aga kas neid ei saa siis ikkagi kuidagi purustada ja sinna sisse panna?" Mõtlesin ise ka järele, aga leidsin, et tilliseemned ei ole päris see, mida ma otsin. Küsisin: "Kas ma kuskilt mujalt Teziutlanis võiksin tilli leida?" Sellesse müüja ei uskunud. Nõnda jätsin ma tilliotsingud pooleli ning suundusin katedraali lähedale tänavaile, lootes tänaval kükitavate külatädikeste aedviljavalikust midagi muud rohelist leida.

Kükitasin ühe ruudulise põlle ja ilma hammasteta hallipäise tädi ette maha. Ta kitkus parajasti nopaalilehelt okkaid, nagu enamik temasarnastest müüjatest. Hakkasin järgemööda heinaga kokkuseotud puhmaid nuusutama otsides, milline võiks olla see, mida kartulite peal kasutatakse. Ainuke tuttav, mis minu ninasõõrmetesse jõudis, oli täpselt see, kuidas lõhnavad spagetid, mida ma iga nädal oma kodus söön. Nuusutasin nostalgiliselt ning veensin end, et kartulite juurde see ikka parajasti ei lähe. Sellest hoolimata sain inspiratsiooni sibulate jaoks! Aga kõik sibulad olid ilma pealseteta. Otsisin ja vaatasin ringi, kus võiks olla sibulaid koos roheliste pealsetega. Kesklinna pargi nurga peal sõidutee ääres märkasin kaste, kus vedelesid sibulad mõne teise juurviljaga risti-rästi ning neil olid ilusad pikad rohelised pealsed. Kastid ei olnud müügikaup ja kedagi seal lähedal ei olnud ning need nägid rohkem välja jääkidena. Kutsusin end mõistusele, et ma ei saa ju ometi prügikastist minna toidu jaoks sibulat otsima. Nõnda olin ma ikka sibulast ilma ja marssisin edasi.

Kogu tänava serv on kõrvalkülakestest tulnud tädikesi täis, igaüks oma aedviljakuhula juures istumas ja nopaale puhastamas või muud näputööd tegemas. Vaatasin järjest igaühe sibulaid või õigemini nende pealsete olukorda ning leidsingi ühed, mis olid enam vähem viimase piiri peal ära lõigatud nii, et sealt võiks veel midagi rohelist saada. Kõndisin edasi ja juba harjumusest vaatasin ikka taimi ja taimi, mõnel eidel rohkem, mõnel vähem. Ühel hetkel jäin sammu pealt seisma, hoolimata inimestest, kes mulle seetõttu seljatagant otsa komistasid, ja jäin punnis silmadega üht rohelist hunnikut vaatama. Seal oli roheline till! See oli kõigi teiste vahel, ainult kaks puhmast, aga ilus värske, tumeroheline! Lõhn ei olnud küll päris see, millega mina aiamaal harjunud olen, aga võib-olla ma lihtsalt ei mäleta enam täpselt, aga siiski till mis till. Ostsin puhma ära ja hõiskasin vanatädile: "See on üks ime! Ma mõtlesin, et seda ei olegi siin olemas, sest mitte kusagil ei müüda! ¡Gracias!" Küll ma olin õnnelik!

Jõudsin koju ja näitasin õnnelikult oma saaki ning tutvustasin, et see on till! Perenaine vaatas, hindas ja sõnas, et tema sellist taime ei tunne. Lõhn ja maitse pidavat väga aniisile sarnanema. Mina muidugi ei küsinud müüa käest, kuidas nimetatakse taime, mis ta mulle müüs. Siiski eneldo ja anis ei ole üks ja sama asi. Naine huvitus ja küsis, milleks seda veel kasutatakse. Vastasin, et kõigeks! Toidu sisse pannakse, salatiteks, võileiva peale võib ka panna. Tegelesin vahepeal muude asjadega ega pööranud vette ligunema pandud tillile enam suurt tähelepanu (kohalik tänavakaup tuleb alati põhjalikult pesta). Ühel hetkel perenaine sõnas: "Mm! Mango maitseb sellega päris hästi! Ja arbuus ka!" Pean tunnistama, et ma ei mõelnud kõige all päris kõike, nagu sageli ikka juhtub, aga kui tilliga maitsestatud puuviljad kellelegi meeldivad, siis aga palun!

Kui minu köögiteos viimaks valmis sai, siis kõik kahe suu poolega matsutades kiitsid. Klassikaline Eesti toit! Kusjuures kui mult hakati küsima Eesti tüüpilisi toite, siis ma pidin Vikipeediast lugema, sest ma ise ei teadnud. Kartul ja hakklihakaste on ju nii tavaline, et ei tule selle pealegi, et see võiks meie tüüpiline toidupala olla.