Mehhiko ei ole suur kõrb, kus kasvavad ainult
kaktused, ega maa, kus ratsutavad kuivas liivas sobreero ja ponšoga kauboid,
kes joovad tequila’t. Mehhiko on imedemaa, mille äärmused ei piirdu
ainult orgude ja mägede, kõrbete ja metsadega, luksusliku mereranna ja
põllumaaga. Igas piirkonnas elavad erineva temperamendi ja teistsuguse üldise
eripäraga inimesed. Ka toit varieerub piirkonniti sedavõrd, et mõne hõrgutisega
saab maiustada vaid ühes väikeses regioonis.
Mehhiko põhjaosas võib leida liivakõrbeid ja mere
ääres kevaditi vaalu näha. Kaktustega kaetud kuivi tühermaid leidub ka
pealinnast Mexicost lääne pool. Ühes sellises mägises paigas asub Taxco, mis on
niiöelda hõbeda linn, sest peaaegu iga teine pood on hõbeehete, -kujude
kauplus, sest lähedal asuvad kaevandused. Sellistel kuivadel aladel kasvavad ka
agaavid, mis on eriti olulised Oaxaca osariigile. Agaav on see taim, millest
valmistatakse pulque’t, tequila’t ja mescal’i, millest
viimane on justnimelt Oaxaca osariigi sümbol.
Pärast mägist ja vulkaanilist sisemaad, vohavad Mehhiko
kaguosas lopsakad vihmametsad, kus mörisevad ja huikavad eriliiki ahvid,
lendavad tuukanid ja papagoid ning hiilivad ringi pantrid. Vihmametsa radadele
on võimalik giidi juhatamisel ka jalutama minna, hingata rasket niisket
eksootilist õhku ning näha lähedalt kõikvõimalikke rohelise värvitoone, vääte,
üle mõistuse jämedaid puid, nende plankjuuri, värvilisi seeni, töökaid
sipelgaid, linde ning üleüldse uskumatuid kaadreid, mis oleks justnagu
loodusfilmist pärit. Sellistes piirkondades leidub ka imeilusaid koski ja
jugasid, kus mõnel pool saab isegi ujumas käia.
Vaieldamatult olulisel kohal on Mehhiko olulisimad
suvituspaigad. Näiteks valge liiva ja kireva ööeluga Cancun ning Acapulco, kus
hotellid on tasuta päevadel, mil päike kordagi ei paista, sest alati on
päikesepaistelised ilmad. Erakordsed vaatamisväärsused on vaieldamatult maiade
püramiidid ja pühapaigad, millest mõned asuvad vihmametsa keskel, mõned
liivasel tühermaal. Neist olulisimad asuvad Yucatani poolsaarel, kuid mõned ka
Mexico lähedal või Veracruzis. Püramiidid on ehitatud teadusliku täpsusega. Ühest neist tuleb päikese mõjul madu
välja – Chichen Itza püramiidil langeb päikese valgus kord aastas, 22. septembril, mööda astmestikku kuni mao peani.
Kohalik käsitöö on imetlusväärne. Kuid veelgi
imekspandavam on põliselanike nobeda töö protsessi nägemine – punudes käivad
näpud nagu kaks konksukest nii kiiresti, et näha on vaid liikuv tegevus.
Kohalike käsitöö on suurepäraseks suveniiriks igaühele. Mehhiko rahvariided on
väga värvilised ja uhked, igas osariigis isesugused. Samas käivad kohalikud
maainimesed omaenda lihtsamate igapäevaste rahvarõivastega, milleks on valge
pluus lille või looma ornamentidega. Mõnes väga põlises külas kantakse isegi
karunaha moodi karvaseid seelikuid. Need inimesed räägivad enamasti ka
kohalikke keeli, näiteks nahuatl, maya või totonaco.
Mehhiklased on riigi erinevates piirkondades väga
erinevad. Põhjapoolsetest osariikidest pärit inimesed räägivad väga rõhuvalt ja
rohkem maainimese keeles ning hääldavad sõnades „tš“ asemel „š“. Veracruzis
räägitakse aga väga kiiresti. Samuti on erinevates piirkondades omasugused
kombed ja traditsioonid. Ajal on mehhiklaste
jaoks omaette tähendus. Kui Mehhikos toimub mõni üritus, ametlik riigikoosolek
või pulm, mis algab kell 6 pärastlõunal, on sel kellaajal sündmusplats veel
tühi, asjaosalised hakkavad alles kella kaheksa paiku kohale jõudma. See-eest
peetakse pere söögiaegadest võrdlemisi rangelt kinni.
Toit
on Mehhikos väga olulisel kohal. On raske ära öelda hõrkudest suupistetest nagu
tacos del
pastor,
mis on väikesed, meie mõistes gebabi lihatorni otsast lõigatud lihaga takod,
või quesadilla’dest, sincronisada’dest, mis on tortillad juustuga
ja teisele on lisatud ka sinki. Veel on takosi loomaliha, sealiha, kamara,
keeleliha, isegi sea ajudega. Liha peale saab tilgutada vürtsikat rohelist ja
punast salsat, maapähklikastet või marineeritud tšillisid. Muidugi ei saa
unustada pozole’t, võrratut maisisuppi, ega sopa azteca’t, mis
koosneb kuivatatud tortillaribadest punases kergelt vürtsikas leemes.
Toiduvalik erineb ka piirkonniti, näiteks üle Mehhiko kuulsaid pirukaid pastes
saab süüa vaid Pachucas. Juchitanis aga süüakse iguaani liha ja kilpkonnamune
ning see on selle küla traditsioonide tõttu täiesti seaduslik. Maiuspaladeks
võib Mehhikos valida suhkru- või kookosemaiustusi, käsitsi valmistatud jäätist,
tarretist või hoopiski äärmuslikke tšillikastmega jäätist või mõnd tšillikommi.
Mehhikos
on kõike, mida hing ihaldada oskab: nii kõrbeliiva kui metsaniiskust, nii
mägesid kui randasid, nii talvekülma kui päikselõõma. See maa on tulvil
erinevatest maitseelamustest, väljakutsetest, mida on vaja proovida ja vastu
võtta. Mehhiko ootab käed avali iga külastajat, et pakkuda unustamatuid
elamusi.
Keily Tammaru