Mexico City - oleme turistid

Täna tutvustati meile Mexico Cityt. Praegu oleme me veel turistid. Kui Mexico Citys elab 20 miljonit inimest, siis metrooga, mis on Mexicos 1969. aastast, sõidab iga päev ligi 8 miljonit inimest (mis on rohkem kui eestlasi ja soomlasi kokku!). Kuna linn on ümbritsetud mägedega, oli ka see ala kunagi ammu-ammu vee all. Esialgu asusid linna kohal püramiidid, kuid hispaanlased lammutasid need omal ajal ära ning ehitasid samast materjalist kirikud. Kirikuid siin tõesti jagub: ühe platsi ümber oli neid suisa seitse. Kõik need on ehitatud ühe pühaku auks, kuigi too soovis vaid ühte kirikut.

Tema olevat mehhiklastele ja üleüldse usklikele siin kõige olulisem. Meiegi vaatasime seda maali minnes ja tagasi tulles veel kaks korda. Ju ta siis oluline on.

Maal asub ümmarguse rohelise katusega kirikus. See kirik on võrdlemisi uus, kõrval on vana. Uut oli vaja seetõttu, et vana hakkas külili vajuma nagu Pisa torn. Nagu mina aru sain, on too vanem olulisuselt maailmas teisel kohal Vatikani Püha Peetruse basiilika järel.

Üks kirik, mis mäetipus on, asuks justnagu Mesopotaamias, sest kogu kalju on kaetud taimedega ning isegi nägime üht kosekest nende vahel. „Here, in Mexico everything is real, not like in China,“ lausus meie giid. Tõepoolesti, isegi linnud laulsid keset linna.

Capilla de Juramentos

(hispaania keele algustäheortograafiast ei tea ma küll midagi...)

Kõigi uhkete ehitiste vahel asub capilla de juramentos. Selline asutus on seetõttu, et „mehhiklased ei oska juua“, nagu seletas meie giid. „Kui nad alustavad, siis joovad nad pudeli tühjaks.“ Sinna astuvad kodanikud sisse siis, kui nad ei oska joomisega enam midagi peale hakata. Capilla de juramentos on koht, kus allkirjastatakse leping, et ei jooda selle-ja-selle aja ning näitatakse seda perele. Nõnda on lihtsam lubadust pidada.

Järgnevalt lahkusime linnast, et külastada kolme olulist püramiidi. Selleks pidime sõitma ligi 50 km linnast välja. Ma nägin getosid. Täpselt nagu pildi peal geograafia õpikus! Mõned majadest on korralikud, teistel jällegi vaevaga püsti aetud papist seinad ning eterniidi tükikestest katus lapitehnikas peale laotud. Mõnd ehitist aitas saju eest kaitsta telgilaadne ehitis. 40 aastat tagasi polnud neil isegi veevärki ja elektrit.

Getod.

Ja neid oli tõesti mäenõlvade viisi.

Enne püramiidide vallutamist tutvustati meile kaktuseid, millest saab valmistada nii paberit, riiet kui ka nõela (koos niidiga), juhuks kui riiet vaja õmmelda; ja erinevates värvitoonides kivimeid, millest tehti kujukesi. Seal degusteeriti meilegi kohalikke jooke.

Lõunaks pakuti meile ehtsat Mehhiko toitu – kõik parimad palad (ja ma ei näinud mitte ühtegi uba). Takosid nägin ja sain nuusutada, aga ma ei maitsnud ühtegi, sest ma lihtsalt ei jaksanud.
Tõeline Mehhiko: meile lauldi kittarride (või sellelaadsete pillide) saatel Mehhikos kuulsaid laule sh nt „Guantanamera“. Seejärel tantsisid indiaanlased vihmatantsu.

Vihmatants

Ilmselt tänapäeva indiaanlased jälgivad televisiooni või interneti vahendusel ilmateadet ja ehk vaatlevad ka veidi ilma hetkeseisu; kuid igatahes sadama hakkas küll, korralikult, nõnda et räästa ette tekkis paras veesein.

Viimaks ka tõelised püramiidid. Kõndisime risti üle Surma avenüü ja ronisime kõrgeima, Päikese püramiidi tippu. Tippu, mis on lame, nagu kõigil teistelgi, sest sinna oli varasemalt ehitatud puust tempel, mis mõistagi pole tänaseks säilinud.

Päikese püramiid

Kui hoolikalt vaadata, siis on näha näo kujutist. Pilusilmadega, sest maiad olevat pärit aasiamaadest.

Üldiselt on need püramiidid nagu matrjöškad, sest kord-korralt ehitatakse suurem väiksema peale ja nõnda ongi jäänud väiksem püramiid suurema sisse.

Maalingud püramiidis

Kujutised ühe väikese püramiidihakatise seinal

Kell ja aeg ei ole üks ja sama, eriti Mehhikos

Tegelikult me jõudsime hotelli eilse päeva sees, kohaliku aja järgi. Mul on omaette tuba ja voodi, mis on kaks ja pool meetrit lai ning kolme padjaga (tegelikult nelja). Ahvatles küll, et selles voodis ma magan ennast hästi välja. Toimetasin tükk aega ja siis hakkasin telefonis äratust määrama. Aga ma ei osanud. Me pidime hakkama kümnest sõitma, seega üheksa paiku peaks hommikust sööma minema. Kell oli kuus läbi, aga Eesti aja järgi. Ma ei teadnud kohalikku aega! Mul on täiesti sassi aetud, kas see on siis nüüd -5, 6, 7 või -8 tundi. Olin juba üle 24 tunni magamata ka olnud ning arvutamine ja loogika ei tulnud enam kuigi hästi välja. Algul panin kella kolmeks helisema. Tükk aega hiljem sain aru, et see oli täiesti vale! Arvutasin uuesti ning ärkasin nüüd, järgmisel päeval kell kaks (Eesti aja järgi).

Ma ei tea ikka, mis kell on. Väljas on pime (päevavalgust nägin viimati lennukist, enne kui me äikesepilve alla maanduma sõitsime) ning ma ei kujuta ette, mis kella paiku neil siin üldse valgeks läheb. Kuna Eesti aja järgi on kell kaks, siis see number mõjutab mind juba sedavõrd, et und enam ei tule. Esimesel võimalusel keeran kella. Õnneks tuli mulle nüüd meelde, et hotelli hommikusöök pidavat algama juba viiest ning ehk retseptsioonist leian ma mõne kohaliku kella ka.

¡Buen provecho!

Kahe taeva vahel

Ma tahan lennata! aga mitte eriti ma-da-lal, sest kõrgel! on paa-aa-rem!

Kunagi ammu ammu me laulsime nõnda kenal sünnipäeval vanalinnas.

(See siin on Saksamaa)

Mis seal ikka, lennata on peaaegu 10 000 km ja 12h (ehk pool ööpäeva!). Frankfurdist Mexico Citysse – mul oli tunne, nagu oleksin elus esimest korda lennukiga lennanud.

Õigupoolest tahaks ma peamiselt lennukiga õhku tõusta ja maanduda. Lendaksin meeleldi tagasi Eestisse ja sõidaks veel kord! Muu seas võib atlandinimelise konnatiigi kohal ka mõne surmasõlme teha.

Vahetasin ühe Mehhiko tädi palvel koha ära tema pisikese pojaga, et nood saaks kogu perega koos istuda (üks inimene istus veel ümber) ja sain koha lennuki tiiva taha akna alla. Nõnda hakkasin siis aknast välja jõllitama ja mulle tundus küll, et asendan täie kohaga seda pisikest poissi. Vahtisin huviga, kuidas hiidlennukid üksteise järel lendu tõusevad, kuni jõudis järg meieni. Pilved, mille vahel sõitsime, olid kõige armsamad pilved üldse (kuigi need valged (!) nutsakad on seda ilmselt kogu aeg). Ja hetked täpselt pilvede kohal, sinna oleks küll tahtnud jalutama minna.

Ja siis tuli meri! Kusagil Inglismaa vastas. Paistis kena rand olevat!

Viimaks jõudsime puhta ookeani kohale. Algul mõni vahva paadike paistis, kuid õige pea polnud enam suurt midagi vaadata (sest väikesi kalakesi veesügavustes ma ei näinud).

Küll ma olen nüüd palju näinud: Suurbritanniat, Londonit ühes Themsiga, ookeani, USAd, New Yorki, Philadelphiat, Washingtoni, Mehhiko lahte ja ... (trummipõrin) Mehhikot ennast ka!

Naljakas on, et kellaaeg viitab südaööle, aga väljas on nii valge, isegi pimestav, ja päike lõõmab ning isegi vikerkaar kumab maapinna kohal. Aga see on ju see, millest ma alati unistanud olen: ööpäevas on rohkem kui 24 tundi!!

Meid võeti Mexico Citys uhkelt vastu. Kõigepealt tiirutasime linna kohal ja vaade oli vapustav. Nägin erinevas laiuses ja pikkuses maju, aga lennujaama ei paistnud kusagil, ometi olime juba madalal. Õige pea me pöörasime suure hooga ja sõitsime otsejoones mingisuguse tumeda pilve alla ning akna taga muutus üha pimedamaks ja pimedamaks. Vahetult enne kui lennuki rattad maad puudutasid, sähvatas välk. Küll meil oli uhke vastuvõtt!

No ma räägin: olen nagu väike laps ja klõpsutasin lennuki aknast pilte (ma tean, et udukäkerdised).

Vaata, see on Mehhiko kallas...

ja siin on pilt Mexico Cityst mõni minut enne maandumist...

ning see on pilt pärast maandumist.

Ja ta jõudis õnnelikult Mexico Citysse.

Valgeilt Kirsiaialisilt

Tsau, Keily! Mis teed? Mina hetkel sain teada, et kui sa blogi kirjutad, siis sa kontrollid pärast kirjavigu. Ja pea iga sõna, mis sa ütled, on minu jaoks uus teadmine sinust. Seda fakti näidustab hästi tõsiasi, et ma näen sind hetkel, 13. juulil 2012, alles teist korda. Minul on jalas kollased püksid, seljas sinine särk ning bokserid on mul ka üsna värvilised. Ma loodan, et kui sul Mehhikos on jalas kollased püksid või seelikut, seljas sinine mõnus pluus ja jalas värvilised bokserid\vanaemaalukad\stringid\või midagi muud taolist, siis sa mõtled ühe poisi peale, keda sinagi väga ei tundnud. Aga sa mõtled, et tema on kaugel elust, mida sina seal kaugel koged ja et ta on igatahes kade selle kogemuse üle, mis sa sealt kaugelt endale saad. Ja ma tahaksin loota, et sa kannad seal Mehhikos kollaseid pükse või kollast seelikut, sinist pluusi või kleiti ja värvilisi boksereid\vanaemaalukaid\stringe\või midagi muud taolist rohkem kui korra. Ja isegi kui seelik on värviline, püksid sinised särk kollane, tuleb sulle meelde üks tüüp, kes soovib sulle head ja loodab, et sul on seal kaugel väga mõnus!

Uku, üks poiss, kes hakkab arvatavasti üsna tihti lugema, kuidas sul seal kaugel läheb ja mis sa seal korda oled saatnud :)

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Kolmteist ja reede tuletab meelde, et... täna on su ametlik lahkumispidu ning praeguseks hetkeks oleme üksteist tundnud juba üle 11 aasta. Peagi täitub üks Su eluunistustest ning viimaks saadki sa lennata kaugele vihmaste metsade äärde...

Aga enne... kas mäletad, kuidas mulle ühel kurval lasteaiahommikul ütlesid, et Sa minu sõber pole? Läksin kurvana, norutades nukunurka ja siis tulid Sa särava naeratusega ja teatasid, et oled mu sõbranna. Kas mäletad, kui joonistasime pildi raamatutegelastest? Mina joonistasin karupoeg Puhhi ja Sina Pipi Pikksuka. Need pandi rühma, seal kus peeglid ja kaks diivantooli, kõrvuti ülesse. Me olime lasteaias lahutamatud. Mäletan kui räägiti, et kui mind ei ole, oled Sina poolik ja kui Sind polnud, ei olnud mina see, kes tavaliselt. Mul on piltselgelt meeles Carl Robert Jakobsoni nimelise Gümnaasiumi aula, mil teavitati, et Sina pead vanema naisterahvaga kaasa minema ning eluteed teises klassis, minust lahus, jätkama. Olime mõlemad tohutult kurvad. Algklassides olin mina esimese korruse parempoolse koridori esimeses, 107 number klassis, Sina kaugemal. Mäletan, et saime vahetundides kokku ja keegi kutsus meid kunagi Mägikitseks ja Jõgikitseks (täpsem nali on küll kahjuks meelest läinud). Siis tuli põhikool ning saime lõpuks rõõmu tunda ka ühes kollektiivis viibimisest (eesti keel - mingites klassides - ja matemaatika). Hoolimata sellest, et meie teed on viinud kord kokku, kord lahku, oleme alati üksteisele toeks olnud ning teadnud, et oleme üksteisel olemas.

Oled olnud mulle alati inspiratsiooniallikaks kõigi oma geniaalsete ideede, järjekindluse, oskuste ja silmaringiga. Jääd selleks ilmselt alati! 

Raske on sõnades väljendada kui hea meel mul on, et järjepidev tahtmine ja töö Sind viimaks unistuse täitumiseni viis. Kahju, et lahkud, aga veel parem, et varsti tagasi tuled, veel suuremate emotsioonide, mõtete ja ideedega kui kunagi varem.

Ütleks klišeelikult "tuult tiibadesse", aga kuna see on liiga labane ja mõttetu ning sinusugusele inimesele mittesobilik, siis soovin Sulle lihtsalt palju moskiitosid ja chihuahuasid. Ootan kannatamatult juba sinupoolset reportaaži Uuest Maailmast.

Mitte Sinu sõber, vaid SÕBRANNA Kata (:

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Just käsutasid Sa mind Su blogisse kirjutama.. jah, ega's mul tegelikult nii palju kirjutada ei olegi, me oleme enam-vähem kõigest juba rääkinud. Aga väikese-lühikese teksti moodustan Sul siia siiski.

Ma soovin Sulle väga palju energiat vahetusaastal, sest seda läheb kindlasti tarvis.. tean ju omast kogemusest. Kui Sul midagi vaja on, mõni saladus, mida soovid kellegagi jagada või palve, siis olen ma alati Sinu jaoks alati olemas, tänapäeval vaid mõne kliki kaugusel. Ole äge ja tore, nagu ikka oled! Ja kirjuta blogisse ka, et mina siis ka teaks, mis teed. :)

(et siis väikest äratundmisrõõmu lugejatele: minu nimi on Brita ning ma käisin YFU Eestiga Hollandis 2011-2012 õppeaastal ning mul oli võrratu vahetusaasta)

Het ga je goed!

Brita

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Sinu vahetusaasta saab olema suurepärane, sest just selline oled sa ise. :) Ma arvan, et Mehhiko oli väga hea valik, kuna sa pole tavaline külmavereline ning tagasihoidlik eestlane, vaid teistsugune. See mulle just sinu juures meeldib. Sa julged erineda. Ma ei oskagi seda "teistsugust" häst lahti kirjutada, kuid kõige rohkem seostub mulle sellega sinu riietumisstiil ning esinemised koolis. Kui sa tagasi tuled siis räägi mulle KÕIKE Mehhikost, sest tavalise eurooplasena ei tea ma sellest riigist peaaegu mitte kui midagi. Võta sellest aastast nii palju, kui suudad! Ja see on käsk!!! :D

Ülitoredat ning põnevat Mehhikot sulle!

Mari-Ann

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Nii, nüüd ma kirjutangi... Aga milest, seda ma veel ei tea, tean vaid seda, et midagi, mis võiks olla nii absurdne kui ka huvitav. Mehhiko... Absurdne vist mitte, küll aga huvitav. Kui hästi otsida, siis leiaks ka midagi absurdset. Nii et Keily peab meile Mehhikost midagi äärmiselt absurdset otsima, sest muidu me teda enam kodumaale tagasi ei lase. Ja siis ta peab veel seal hästi-hästi palju sööma ning jooma, et mitte janu kätte surra ning mitte nälgida. Me ikkagi ju ootame Sind tagasi, aga pea meeles: ainult absurdsusega... Ok, nali, aga mitte nii nali, et seda tõena ei saaks võtta. Uhket ja lennulist, kuid mitte linnulennulist Mehhikot!

Jaaaaaaaaaaaanika, kes on selle aja peale oma nime pikkuseks kasvanud

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Minu kord!! Jee!! Niisiis,

MINA OLIN SIIN - HANNA

Vähemalt panin oma märgi maha:D

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Ma tahtsin öelda, et vaata et see naer sul siis kõrvus kumiseks. Ilusat uut aastat ;)!

Liisi

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Nunii, eks on ka minu kord siis kirjutada. Mäletad seda korda, kui me esimest korda kohtusime? Mina mäletan küll ja tean, et sina mäletad ka. Sa mäletad mind kui väikest neegrit akna peal koos mustade punupatsidega, mis olid üle pea. See ei lähe mul kunagi meelest. Aasta oli siis 2002. Nüüd on meil siis olnud 10 aastat sõprust. See on ikka väga pikk aeg. Või mis? Mulle ikka ei taha kohale jõuda, et Sind varsti siin enam ei ole. Jah, ma tean, et ka mina lähen meie ühisest elamust 3-ks aastaks minema, aga mitte küll nii kaugele, kui Sina. Mina lähen ainult 164 km kaugusele, Sina aga... ma ei hakka parem otsimagi, kui palju on kilomeetreid sinna kaugele-kaugele Mehhikosse. Kuid ma tean, et see aasta läheb kähku. Vähemalt ma loodan seda.

Muide, seal on ilusad tõmmud mehhiko poisid..., kellele võid öelda, et MINA ka olemas olen... :D haha.

Tahan veel mainida, et Sa võid iga kell minuga ühendust võtta, vahet pole mis viisil. Kas sõnum, meil, internetis kuskil jms. Aga ma olen ikka ja alati olemas Sinu jaoks. :) Samuti hoian mina Sind kursis selle noormehega, kes siia tuleb ajutiselt elama, eks ole :)

Soovin sulle imetoredat, emotsioonide rohket, suurepärast, kogemusterikast aastavahetust seal Mehhikos!

Sinu väike-neeger Caroli.

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑