Mehhikos maailmalõppu ei tule

Tere, eestlased!

"Ma loodan, et te kõik elatee maailmalõpu üle, sest mina jään elama - Mehhikos maailmalõppu ei tule.

Siin mitte keegi ei räägi, et homme-ülehomme on maailmalõpp. Tänaval inimesed mitte midagi ei arva: küsisin nii Rotary rahvalt kui ka hambututelt tädikestelt, kes lisaks hispaania keelele ka kohalikku dialekti kõnelevad. Mitte midagi ei arvata ega tähista."

Täna keset keskpäeva tuli mulle meelde: "ahjaa, täna on ju maailma lõpp!"

Jaapanlane ja kohalik moosi müüv mehhiko üliõpilane vaatasid mind üllatunult, mõtlesid väheke... "Aa... täna on... mmm... 21 vist, jah?"

Ei, ega ei tea midagi, eile öösel 8-9, kui ma parajasti toas riideid vahetasin, kadus kogu majast elekter ära. Seejärel mingisugune generaator lõrises mu toa kõrval veidike ning poole minuti möödudes tuli valgus tagasi. Kuna hiljem sellest mingit juttu ei olnud, siis ma ei saanudki teada, mis toimus (igal juhul maailma lõpp mulle meelde ei tulud).

Kena maailmasurmajärgset elu kõigile!

Mehhiko pulm

Eile õhtul läksime tänavaile jalutama, et mina ja üks jaapani tüdrukutest, kes praeguseks USA poole teel on, näeksime rohkem Taxcot. Meie teejuhiks oli võõrustav perekond ning teine jaapani neiu, kes eelmisel aastal Taxcos ülikooli vahetusõpilasena elas.

Sõime pisikeses tänavaäärses koopakeses takosid ning tegime tiirukese kesklinnas. Taxcos, nagu ühes korralikus väikelinnas ikka, kõik teavad kõiki ja "kõik ajavad kõigi asju" nagu Mehhikost rääkides sageli mainitakse - seega tervitati ja esitleti meid pea igale teisele tänaval vastujalutavale grupile.

Teel koju möödusime ühest peost. Läksime uksele lähemale, et me kõik näeksime, milline on üks korralik mehhiko fiesta. Õhupallid rippusid punaste-valgete paeladega lae all, palju valgete linadega laudu (muuseas laudadele pannakse peaaegu alati valge lina) oli ruumi ära paigutatud ning enamik rahvast tantsis kohaliku muusika saatel kõik puntras koos. Märkasime, et peolaudade vahel õnnitletakse ülikonnas meest ja valges uhkes kleidis naist - olime sattunud pulma. Läksime ka noorpaari õnnitlema ning tegime koos pilti. Võimalik, et nad ei saagi kunagi teada, kes me olime, lihtsalt näkku vaadates võis ehk midagi aimata, sest kaks meist olid idamaiste pilusilmadega ja mina olen niisama valge nagu neegri hammas pimedas öös. Kuna me lahkuma ei kiirustanud, siis jäime ka nii mõnekski minutiks pruutpaari pulmavideole. Meie pulmakingiks oli pisut mõistatamist ja ajude ragistamist kogu nende ilusaks tulevikuks.

Mehhiko tantsude seas on huvitav komme naise seeliku alla pugeda. Mehed tantsivad käpuli, liikudes püstitantsiva naise jalgadele lähemale ning naine taganeb või n-ö tantsib eest ära. Mitte ainult pulmas ja mitte ainult pulmalised, kõikidel Mehhiko tüüpilistel pidudel. Nii palju kui mina näinud olen, alati üks paar korraga ning kõik teised vaatavad tantsides pealt ja vaevlevad naeru küüsis.

Enne koju jõudmist nägime tänaval mängimas lapsi, kes köit keerutasid ja vaatasid, kes kõige kauem üle nööri hüpates vastu peab. Lähedale jõudnuna, küsisin, kas ma võin ka proovida. Ma hüppasin ja hüppasin... ma kartsin küll, et mu jalanõud kasvatavad tiivad ja lendavad kuhugi eemale, aga lendas hoopis mu uhke ja värviline käekell. Hüppasin edasi, hüppasin ja hüppasin kuni retuuside ülessikutamine mu rütmi sassi ajas ning nöör mu jalad ahelaisse sõlmis. Ma jäin väga rahule.

Maagiline Taxco

Plaanisime siia sõita bussiga, aga jällegi vedas sedaviisi, et täiesti juhuslikult kohtasime kaubanduskeskuses McDonald'si ees Rotary rahvast, kellega vesteldes tuli välja, et ka nemad lähevad Taxcosse, kohe-kohe lähevad. Nõnda oli ka meie õnn ja võimalus autoga (bussipiletit ostmata) Taxcosse saada. Ainult meie kohvreid oli vaja. Justnagu kõik maailma telefonid olid levialast väljas ja me tegime uskumatuid imenippe, et helistada. Viimaks ometi õnnestus raadiotelefoni kontakt saada ning meie kohvrid jõudsid meieni ja meie õnn ei läinud vett vedama.

Jõudsime Taxcosse pimedas, tuledes linna ühe mäetipu nõlval. Kõik tänavad on laotud lamedatest hallidest-valgetest kivikestest ja viivad käänulise kitsa praokesena mäest üles või alla. Kõnniteesid ei ole, autod mahuvad tänavale vaevu sõitma ja inimesed kõnnivad nende kõrval nagu mööda majaseinu. Viimnegi kohalik takso on valge Volkswageni põrnikas ning kohalikud eelistavad ka enamasti seda marki. Autod on kõik muidugi vanad, sest mehhiklane on väga vanades asjades kinni ja kasutab kõike viimse hetkeni, aga kui kõik toimib ning liigub (ja liigub ka mäest üles), siis pole ju probleemi ning põhjust muretseda. Taxco on hõbeda linn, eks siin lähedal seda kaevandatakse ja toodetakse kõikvõimalikke asju ning müüakse kogu linnas mitmetes-mitmetes poekestes mõnusa hinnaga. Peatusime paljudest valgetest majadest ühe kodu ees. Sisenesime ühest elutuna näivast mustast uksest (nagu neid tänavate viisi siin on; nagu ka Euroopa kitsaste tänavatega linnades näeme) majja. Trepist üles ja üles ja üles.

Võib vaid ette kujutada, kui ma sisenen maagilises linnas majja üleval mäenõlval ja lähen treppidest üles ja üles ja üles... Mida ma siis pärast aknast näen, kui aken on suunaga mäest alla?

Hõbedakauplus

Katedraal

Parkimine

Turg

Ma nägin eestlast, kolme eestlast!!

Üheksanda septembri õhtul kirjutas mulle keegi Facebookis:

"im from Estonia too but I live in Mexico since 2002 [---]"

Eesti keeles lisas ta veel, et on sündinud Paides.

Mida ma pidin sellest ometi mõtlema, kui ma olen vahetusõpilane Mehhikos ning ühel ilusal päeval kirjutab keegi mulle põhjatus internetis inglise keeles, et ta on eestlane, kuid on elanud Mehhikos 6 aastat (sedasi ta mulle kirjutas, aasta arvuga väga hästi kokku ei läinud)? Eks ma omajagu skeptiline olin, aga huvitav oli ju ka.

Kui vahetusõpilastega SixFlags'i läksime, kuulsin Cuernavaca elanikelt samuti, et nende koolis õpivad eestlased, kes Mehhikos elavad. Ma hakkasin vaikselt veenduma, et see ongi päris, aga samas ma ei suutnud ma seda kuidagi uskuda, sest see oli lihtsalt PEAAEGU võimatu!

Sellest ajast peale mind oodati. Venetsueellane ikka küsis aegajalt, kui mind nägi: "Keily, millal sa Cuernavacasse tuled?"

Täna ma nägin neid eestlasi.

Nad kõik ei olnud ammu näinud ühtegi eestlast, niisiis olid nad minu tulekul väga põnevil, ilmselt rohkem kui mina, palju rohkem.

Tüdrukud eesti keelt ei räägi, vanem neist saab enam-vähem natuke eesti keelest aru, noorem mitte kuigi palju. Väikestena, enne Mehhikosse kolimist, olevat mõlemad rääkinud ainult eesti keelt. Küll aga kõneles eesti keelt nende isa. Ta olevat olnud Paides inglise keele õpetaja, samuti nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis; elanud Eestis, Soomes, (Rootsis või Norras) ja Taanis, praegu Mehhikos.

Esimene moment oli keeruline. Seekord, teades, et ma kohe-kohe näen eestlasi, olin ma mõtteid vähekene sättinud eesti keele lainele, aga sellegi poolest oli natuke ootamatu, kui keegi eesti keeles tervitab, kui autosse istun. Natukene aktsenti, sõnade otsimist sügavalt mälupõhjast, segatud keeli, aga see oli ikkagi eesti keel! Ma muidugi ei saa öelda, et ma niiväga ladusalt oleks rääkinud. Mõtlemine käib pigem hispaania keeles ning ei ole naljaasi eesti keeles rääkida, ikka tahab kuidagi hispaania keel esile tulla, hispaania keeles on palju lihtsam! Pealegi ei saa nõndaviisi vuristada, nagu mul vahel kombeks juhtub olema. Lõppkokkuvõttes olid vestlustes kõik keeled segamini: hispaania, inglise, eesti ja soome keel ning natuke ka saksa keelt ja õige pisut vene keelt. Kõik segamini!

Istusime aias murul ning tüdrukud meenutasid eesti toite: verivorst, hapukapsad, manna, rabarber. Need sõnad kõlasid alati eesti keeles, ükskõik miskeelses lauses neist juttu tehti.

Eesti, Venezuela, Eesti-Mehhiko...

...ja Eest-Mehhiko

Tüdrukute isal oli päev pärast minu sünnipäeva sünnipäev. Õnnitlesime teineteist, samuti ka vanemat tütart, kel oli 4. detsembril sünnipäev; ega ei saanud siis norematki ilma jätta, mis sest et tolle sünnipäev on/oli hoopiski suvel.

Igal juhul uskumatu, mis kõik võimalik on. Igatahes, kui veel eestlasi Mehhikosse tuleb, minge neile külla!