La primera comunión - leeri lõpetamine Mehhikos

Õigupoolest ma ei ole päris kindel, kas seda võib leeri lõpetamiseks nimetada, sõnastik tõlgib kui "la primera comunión - esimene armulaud". Kusjuures armulaud kujutab endast valge ringikujulise vahvlilaadse toote söömist, mille on kirikuõpetaja jutluse käigus või lõpus pühitsenud ja paneb selle igaühele suhu, enne lööb inimene käega näo ees risti ja ütleb pobisedes midagi, millest ma veel aru pole saanud. Nõnda siis katoliku kirikus.

Enne lõppüritust käivad umbes 12aastased lapsed 3-4 kuud kirikukoolis ning õpivad vajalikke jutlusi ja teadmisi. Viimaks toimub spetsiaalne missa, mida peab iga kirik kord aastas erinevatel aegadel, tavaliselt mõne pühaku sünnipäeval. Seks puhuks riietuvad tüdrukud valgesse kleiti nagu abielluv pruut ning poisid valgesse ülikonda. Lõpetajaga on kaasas ka madrina - ristiema, mõnedel juhtudel on lapsega kaasas ka mees st ristiisa, kuid see ei paista nii levinud olevat.

Kuna see on nii oluline sündmus, siis oli kohal palju fotograafe, kes laste olulisi hetki jäädvustasid. Kui lapsed ei ole oma leeri lõpetanud, siis saa nad hiljem tulevikus ka abielluda, mis on Mehhikos olulisel kohal. Kusjuures kõik laulatused on alati kirikus, aga ka kirikuid on igal tänaval vähemalt üks - seega palju rohkem kui meil.

Laps paneb rohelises kuues kirikuõpetaja ette astudes peopesad rinnal kokku. Kirikuõpetaja loeb vastava palve ning "virutab" lapsele kõrvakiilu.

Igale lapsele kingitakse komplekt piibli ja küünlaga ning eraldi ka pühitsetud rist kaelariputamiseks.

Kõigele sellele eelneb ühe-kahe tunnine tseremoonia, kus loetakse erinevaid palveid, võtavad sõna tähtsamad kirikutegelased, loetakse ette piiblist vastavaid lõike ning lauldakse religioosseid laule.

Kohale on tulnud ka külalised: kirikukogukondade esindajad lähemalt ja kaugemalt, kel igaühel on kaasas omapärane sau värviliste lintidega. Mõningail on ka suurem silt, millel on kujutatud pühak, kellesse ses kirikus kõige enam usutakse. Üleüldsiselt igal mehhiklasel on oma pühak, kellesse tema usub ja kelle poole palvetades alati pöördub. Antud primera comunión oli pühendatud pühakule Inesita.

 

Mulle visati autoaknast kleit

"¡Oye, muchacha!"

Kõndisin tänaval ning olin parajasti koju suundumas, kui mulle sõitis tänaval vastu igavene käsa ja lärm. Signaalitavad autod värviliste õhupallidega ning neil järel tunglev rahvahulk. Mis toimub?

Üks naine sirutas käe autoaknast välja ning ulatas mulle pulgakomme. Kõndisin edasi. Nägin, kuidas rahvale autoaknast igasugust kraami visatakse: komme, jogurtit (pakendatult muidugi), nätsu ja isegi riideesemeid. Jõllitasin huviga. Minust mööduvast autost hüüti: "¡Oye, muchacha!" Pöörasin oma pea sinna. Mulle visati üks kleit.

Mulle visatud kleit on valdavalt valge, sinise-lilla-rohelise siksakiline. Hinnasilt oli ka veel küljes. Vaatasin: originaalhind oli 199 peesot, see oli aga alla hinnatud 149 peeso peale. Minule visati täiesti tasuta.

Tegemist oli ühe kohaliku supermarketi kampaaniaga.

Sellega seoses tuleb mulle meelde, et ka apteegid teevad kampaaniaid. Poe eest tantsivad ja suhtlevad inimestega valge pluusiga värvilised maskotid ning keegi räägib valjult mikrofoni või lastakse muusikat, mis minu meelest apteegile kuigi omane ei ole, nagu kogu kampaania olemus. Võõrastav ja mind see küll sellesse apteeki ei meelita, kui aus olla.

Isemeisterdatud laternad saadeti koolis taeva poole

Kuna meil tunniplaan hiljuti muutus, siis ei olnud meil jällegi just kõige produktiivsem koolipäev.

Järgmise nädala lõpus on kooli sünnipäev - 70 aastat (cumplir!!). Ilmselt seks puhuks oli õpilaste ülesandeks valmistada iga klassi peale üks latern, selline, mis tulukese ja sooja õhuga taevasse lennutatakse. Mitmed tüdisid kiiresti ning jätsid pooleli, nii mõnigi latern põles maha (ohtlik värk). Kõikide klasside peale üks ja kõige suurem lendas tõepoolest pilvede poole, mõneks ajaks... Igal juhul lendas mõnda aega ning maandus oletatavasti koolimaja taga rohetavas rohus.

Alles alguses. Esiplaanil olev latern läks lendu.

Meie klassi latern
(nagu näha, väga palju rahvast, kes asjast huvitatud olid)

Mis seal sees on?

Ja läkski lendu!

...mõneks ajaks...

Uus tunniplaan:

Esmaspäev
1) 07.30 – 08.20   --
2) 08.20 – 09.10 computación - arvutiõpetus
3) 09.10 – 10.00 ceremonia - tseremoonia (kogunemine hoovis)
4) 10.00 – 10.50 computación - arvutiõpetus
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 derecho - õigusteadus
7) 12.10 – 13.00 razonamiento matematico -matemaatiline arutlus
8) 13.00 – 13.50 ecologia - ökoloogia


Teisipäev

1) 07.30 – 08.20 biologia - bioloogia
2) 08.20 – 09.10 literatura - kirjandus
3) 09.10 – 10.00 biologia - bioloogia
4) 10.00 – 10.50 razonamiento verbal - verbaalne arutlus
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 optativa: comunicacion  - valikaine: kommunikatsioon
7) 12.10 – 13.00 derecho - õigusteadus
8) 13.00 – 13.50 historia - ajalugu


Kolmapäev

1) 07.30 – 08.20 contabilidad - raamatupidamine
2) 08.20 – 09.10 historia - ajalugu
3) 09.10 – 10.00 literatura - kirjandus
4) 10.00 – 10.50 razonamiento verbal - verbaalne arutlus
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 optativa: comunicacion - valikaine: kommunikatsioon
7) 12.10 – 13.00 ecologia - ökoloogia


Neljapäev

1) 07.30 – 08.20 biologia - bioloogia
2) 08.20 – 09.10 historia - ajalugu
3) 09.10 – 10.00 contabilidad - raamatupidamine
4) 10.00 – 10.50 contabilidad - raamatupidamine
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 optativa: comunicacion - valikaine: kommunikatsioon
7) 12.10 – 13.00 razonamiento matematico - matemaatiline arutlus
8) 13.00 – 13.50 derecho - õigusteadus
9) 13.50 – 14.40 filosofia - filosoofia



Reede

1) 07.30 – 08.20 filosofia - filosoofia
2) 08.20 – 09.10    --
3) 09.10 – 10.00 filosofia - filosoofia
4) 10.00 – 10.50 literatura - kirjandus
5) 10.50 – 11.20 RECRESO - VAHETUND
6) 11.20 – 12.10 razonamiento verbal - verbaalne arutlus
7) 12.10 – 13.00 razonamiento matematico - matemaatiline arutlus
8) 13.00 – 13.50 ecologia - ökoloogia


Ma lihtsalt pean ära märkima meie uue kirjandusõpetaja. Esimest korda Mehhikos ma näen, et tund näeb tunni moodi välja. Meie eelmine õpetaja (nüüd õigusteaduse-filosoofia-ökoloogia-õpetaja...) tuli klassi, heal juhul kontrollis õpilaste kohalolekut ja istus telefoni sorkides oma laua taga. Õigel ajal kohal olemisest, kui üldse välja ilmuda, me ei räägi - ja see käib kõikide õpetajate (ja õpilaste) kohta.

Minu iseseisev koolitöö.

Kududa igaüks ei oska. Koolis ei õpita, aga vanemad tavaliselt teavad üht-teist. Eriline ilmaime on viie vadraga kudumine, millest isegi kuuldud ei ole. Kohalikes imelistes käsitööpoodides, kus müüakse kuhjade viisi kangast ja kõiksugu vajalikke asju, sukavardaid ei müüda (on küll tavalised vardad ja ringvardad).

Sedasi palus üks klassiõde oma lapse

(täiesti tavaline asi minu koolis, ta ei ole üldse ainuke)
isalt vabandust. Too ütles "ei". Kõik õpilased olid seepeale nii kurvad.

Pool aastat vahetusõpilase karjääri

Saigi täis pool aastat vahetusõpilase karjääri, Mehhikos olin ma küll kolm päeva enne seda, mis oli pigem reis ja tutvumine, peredega läksime 25. juulil.

Nostalgitseme siis.

Huvitav küll, et minus ei tekkinud korrakski küsimust, kuidas ma ära tunnen, et minu võõrustav perekond mulle järele tuli. Nad pidid tulema kell 11.00 hommikul hotelli fuajeesse. Lennukiga kaugematesse paikadesse lendajad lahkusid hotellist koos meie koordinaatoriga kell kümme. Ma tundsin end tol hommikul väga halvasti, neelasin söetableti alla ning pakkisin kohvrit kokku. Pool tundi enne ühtteist korjasin oma viimased asjad kokku ning sõitsin liftiga alla. Mõtlesin, et saan enne veel natukene internetis istuda. Lifti uksed avanesid. Otse mu ees oli üks punt inimesi, või mis punt see ka oli, neli inimest. Nad lihtsalt vaatasid mind sellise näoga, et nad on mu perekond. Ma ei mäleta, mida nad mulle tol korral ütlesid, ilmselgelt ei saanud ma arugi, ning ma ei tea, kes mind esimesena mehhikopäraselt tervitas. Ma arvan, et see oli mu Hermana I, sest tema rääkis kaks-kolm sõna inglise keelt ning tema ülitoreda „süü“ tõttu ma just nende perre läksin. Lisaks oli minu saabumiskuupäeval, 22. juulil Madre I sünnipäev ning seal (kolm päeva hiljem) andsin ma talle ka kingituse üle (juhul kui ka mind ennast kui elamuse-kogemusepakkujat just selle kingituse osaks pidada ei saa...) ja ütlesin selle imekeerulise väljendi, mida ma nii püüdsin pähe õppida „¡Feliz cumpleaños!“ (ma olin seda kogu aja peas korrutanud), aga ma ütlesin seda valesti, ma ei mäleta täpselt kuidas, aga mõned tähed vaheldusid selles ülikeerulises fraasis, lisaks muule ka keel ei paindunud nii palju kui vaja. Võib-olla pika mõtlemise peale oleks aru saanud, aga paljukest seda mõtlemisaega oli, ma ütlesin igaks juhuks ka abiotsivalt inglise keeles.

Igal juhul nendega ma kaasa läksingi. Kui ma olin Mehhikost arvanud – idülliliselt kõneldes – ikka umbes nii, et kõik on kõrb (kuigi mina lähen mägedesse, eks see ole veidi teistsugune) ja ma hakkan elama kõikidest linnadest kaugel ja lähen kooli igal hommikul hobusega, siis mida ma pidin arvama suurest valgest läikivast autost, mille pagasiruumi mu kohver tõsteti? Pettunud ma ei olnud, aga üllatunud siiski (mitte et ma oleksin lootnud hotelli ees seisvat hobuvankrit kohata). Ma vaatasin autot hindava pilguga, et „vot selle pean ma meelde jätma ja teiste seast alati ära tundma“ (siis ma veel ei teadnud, et peres on autosid 5 (või rohkem??)). Olin lugenud, et Mehhikos ei kasutata turvavöösid, eriti veel tagaistmel. Leidsin üles turvavöö ja otsisin kohta, kuhu seda kinni panna. Tundsin, kuidas nad minu suunas vaatavad ja küsisin: „It’s not common, wright?“ Esimene asi, mis ma küsisin – nad ei saanud minust aru... Vastati hoopis millegi muu kohta. Olgu.

Linnas sõites, valgusfoori ees peatununa nägime maalitud klouninägudega lõbusaid kerjajaid, kes autojuhtide meelelahutuseks kurikaid loopisid. Minult küsiti, kas mulle meeldib. „Sí!” (ka see lihtne sõna oli mulle külge jäänud alles Mehhikos, enne lihtsalt ei jäänud ja ei jäänud meelde – nüüd tuleb see eelisjärjekorras kõikide „jah“-ide, „jaa“-de, „yes“-ide ja „da“-de ees). Seega sai maanteeklounidele paar mündikest kingitud. Külastasime ka Tlaxcalat, külastasime üht tädi, kes sealses kaubanduskeskuses töötas. Kui ma juba teadsin, et me enam-vähem Teziultanis oleme, nägin enda ümber mägesid-mägesid-mägesid ning nendevahelisi orgusid, mis olid täistopitud lopsakat metsa; ülevalpool kasvasid madalate palmide moodi puud ja kaktused. Ma teadsin, et hakkan kuskil siinsamas elama ja nii ilus oli, et hakka või nutma. Nutta ma muidugi ei julgenud: ma olin täiesti kindel, et siis hakatakse mõtlema, et ma olen niihirmus kurb, kodust kaugel, võõras kohas, võõraste inimeste keskel ja nii üksi – katsu siis seletada, et oled õnnelik ja nutad, pealegi hispaania keeles, mida ise üldse ei tunne või inglise keelest, millest keegi aru ei saa. Ma nii tahtsin perekonda, kes inglise keelt ei räägi ja ma teadsin, et Mehhikos on sellist rahvast palju, aga e-mailide põhjal oli mul põhjust arvata, et nad ikkagi kõnelevad inglise keelt. Aga see ei olnud nii! Nõnda ma olin õnnelikult üksinda hispaania keele keskel, mida ma ei osanud ja kunagi varem õppinud polnud.

Saabusimegi Teziutlani. Minu meelest me ei sõitnud otse majja, vaid tegime autoga linnakese peal väikese tiiru. Tänavad tundusid viivat mitte kõigest mäest üles, vaid suisa otse taevasse – olid niivõrd järsud. Viimaks jõudsime kodumaja juurde. Ma olin väga põnevil, kui me sisenesime (puldiga avanevast väravast) lõunamaalikult kitsal tänaval ühte neist hoovidest, kuhu turismireisil kunagi sisse ei näe. Astu aga julgelt edasi – aitäh-aitäh, aga kui ma kõige ees olen, siis ma ju ei näe, kas te TÕESTI ei võta jalanõusid jalast ära, kui majja sisenete.

Saabastega toaskäimise osas harjusin ma uskumatult kiiresti. Selline oli minu põnev algus ja veel huvitavam jätk. Esialgu ikka: istuda, vaikida, naeratada, noogutada ja süüa. Nüüd rääkides ma peaaegu raban kahe käega (=suuga?) inimesi jalust.