Meie vulkaan purskab ja tagatipuks kukkus UFO sinna sisse

Kuna mina elan Teziutlanis, mis on Pueblast kahe tunni tee kaugusel, siis ma elan umbes kahe tunni tee kaugusel ka Popocatepetlist. Viimastel aastatel on ta päris jutukas vulkaan olnud ja nüüd tundub, et on kohe päris palju öelda.

(BBC / ERR)

See kõrguselt Mehhiko teine suurim vulkaan ja Popocatepetl on minu meelest üks naljakas nimi, mille väljahääldamise õppimisega ma tükk aega vaeva näinud olen. Kui hispaania keelega on lihtne, siis nahuatli keelega on alati natukene keerulisem. Tõlkes tähendab Popocatepetl Suitsevat Mäge, sest popoca on suitsema ja tetepl - mägi. Niisiis Ameerika põliselanikud olid väga loogilise mõtlemisega: muidugi üks vulkaan on suitsev mägi.

Popocatepetl on alati tähelepanuarmastaja olnud ning aegajalt endast märku andnud. Nüüd mais on vulkaan veel aktiivsemaks muutunud. Mõned päevad enne, kui me reisile läksime ja selleks Pueblasse kokku kogunesime, oli kogu linn tahmane ja maa helehall. Mõnedel päevadel olevat tahma olnud lausa paarisendimeetrine kiht.

Kõige lähemate külade elanikke evakueeritakse üsna sageli. Praeguseks paljud külaelanikud keelduvad lahkumast ja jäävad olenemata ohtlikust seisukorrast kodudesse möllava vulkaani äärde. Kusjuures väga lähedale. Kui juba Puebla on 43 kilomeetri kaugusel, siis need külakesed jäävad veelgi enam külje alla. Samas ma kujutan ette, kui ikka iga kuu kodust lahkuda palutakse, pakid oma asjad kokku, lähed ja mõne aja pärast naased. Mina tüdineksin ka ära. Midagi ju ei juhtu! Pealegi minnakse sel ajal evakueerunute maju rüüstama. Muidugi, küla on tühi, varastel hea rahulik minna, natuke lammutada, sisse murda, paremad leiud kaasa võtta ja hiljem näitaks maha müüa. Kui ma nüüd ette kujutan, et ma olen selle küla elanik, mul kästakse vulkaani aktiivsuse tõttu evakueeruda, ma lahkun ja kui ma kord tagasi tulen, on kellegi pahad käed minu kodust üle käinud. Ei oleks meeldiv üllatus.

Mõned küsivad segadusse sattunult, milleks too linn sinna vulkaaniservale üldse rajati ja siis ma olen nii üllatunud, kui nad ei tea vastust, mis on mulle geograafiatundidest nii hästi meelde jäänud, sest minu meelest oli ka imelik idee luua linnasid vulkaani servale. Nimelt vulkaanitahm teeb tulemäge ümbritsevad mullad viljakaks. Siiski Puebla kui linn rajati peaaegu 500 aastat tagasi Mexicot ja Veracruzi ühendavale kaubateele.

Selle vulkaaniga ei ole aga lihtsalt aktiivse tegevuse ja ütleme, et purskamise poole pealt kõik. Just täna näidati mulle videosid Mehhiko teleuudistest, kus räägitakse ja näidatakse videot, kuidas UFO kukkus suitseva vulkaani sisse. YouTube'is kannab video pealkirja "UFO over volcano Popocatépetl, Televisa Mexico, October 2012", ilmselt ta oktoobrikuust pärineb.

Nende UFOdega on lood nii nagu nad on. Kui mina viskan palli ühest toa äärest teise ja keegi näeb, et midagi lendas, aga ei suutnud tuvastada, mis see täpselt on, siis ongi UFO: tundmatu lendav objekt. Eraldi lugu on videodega, mis on ka nii nagu nad on, sest peale vulkaani enda on veel neid, kes palju tähelepanu armastavad. See selleks, uudiste reporter ja intervjueeritav spetsialist räägivad järgmistest teemadest.

Objekt silindrikujuline, ühe kilomeetri pikkune ja 200 meetri laiune. Kõige huvitavam on, et objekt kukub ülevalt alla vulkaani, mitte vulkaanist välja, nagu loogiline oleks. Jutu seest käib läbi ka meteoriidivariant, kuid omalt poolt lisan, et peab ikka täpne meteoriit olema, kui otse suitseva vulkaani kraatrisse kukub. Valgustatud allakukkuv silinder ei sarnane maal leiduvate gaaside kombinatsioonidega. Kuna vulkaani lähiümbruses midagi ei näe ega kuule, on raske midagi kukkumishetke kohta öelda. Teisisõnu peale videomaterjali muud tõestust ei ole. Muidugi ei jäeta välja videodefektivõimalust ja isegi öeldakse, et objekt sarnaneb, et ei ole osa originaalvideost. Lõpetuseks lisatakse, et tegemist on ühe väga huvitava juhtumiga ning ei peaks tähelepanu kaotama, kuid asjaolu vajab kinnitust.

UFOd UFOdeks, minule nad lihtsalt meeldivad, aga sellised on lood meie vulkaaniga.

Vulkaanist õhkupaisatud suitsu tõttu on mitmed Ameerika Ühendriikide lennufirmad tühistanud paljud lennud. Nemad usuvad, et suitsupilves leiduvad osakesed võivad lennuki mootorit kahjustada, kuigi teised spetsialistid väidavad, et see ei ole nii. Loodetavasti Euroopa jätkab vanaviisi ja mul lastakse ikka täpselt kahe nädala pärast koju lennata. :)

Lõpupidude sadu

Ka siin on asunud kõik koole lõpetama, et augusti keskel-septembri alguses targemate sekka edasi õppima minna. Päev varem peeti lähimas kirikus koolilõpetajatele missa. Jutlusepidajaks oli nooremat sorti kirikuõpetaja leitud, kes üritas väga keskkooli lõpetavate noortega samastuda. Ühest küljest on see muidugi tore, kuid tema pingutas minu meelest üle ning too kõne kohe kuidagi ei sobinud ei kiriklike laulude järele ega armulaua algusesse. Kusjuures armulauale kirikuõpetajalt vahvlit ampsama läks üllatavalt vähe õpilasi, tavaliselt teevad seda ikka kõik kohaletulnud. See-eest käesurumises ning õnne ja edu soovimises olid noored erakordselt usinad ja üritasid püüdlikult kõiki klassikaaslasi tervitada. Iseenesest oli hästi ilus ja huvitav. Missa lõppedes sai erinevate seltskondadega altari ees ka pilte tehtud.

Eile käisin härjavõitlusareenil oma kooli lõpupeo proovis, mis sarnanes väga sõjaväerivistuseks treenimisega. Ikka püsti! toolile! püsti! toolile! keera! hüppa! laula! istu! Pealegi lõpetab minu kool sel aastal koolivormis - ei mingeid kleite ja ülikondi! Jutustati, et mõnedel aastatel on ka peoriietes lõpetatud, kuid kooli juhtkond otsustas, et sel aastal teeme sedaviisi. Mitte keegi ei protesteeri, mitte keegi ei ütle mitte midagi. Sel aastal koolivormis ja nii teeme. Ma ei tea, aga mina oleksin küll pahane, et on eelnevaid põlvkondi, kes lõpetasid kleitide-ülikondadega, ja meie juhtume olema igapäevases koolivormis.

Minu kool on linna suurim, nagu iga kesklinnakool, centro escolar, ikka. Lõpetavad koos nii lasteaed, algkool, põhikool ja keskkool. Kokku olevat ligi 700 lõpetajat. Õpilaste nimed loetakse klasside kaupa kiiresti-kiiresti ette ning selles järjekorras lähevad kõik hanereas lõputunnistusele järele. Muidugi on erinevad esinemised ja etteasted ka olemas. Selleks, kui kõik on tunnistuse kätte saanud, tõusevad ühel pool poodiumit istunud noored püsti, keeravad plastmasstooli, millel istusid, ringi ning istuvad taas, et näoga teise lava suunas olla, sest lõputunnistuse üleandmine ja kontsert ei toimu ühe ja sama lava peal. Ilmselt seetõttu, et laval, millel tunnistus üle antakse, jääb istuma kooli juhtkond. Minu meelest on selle kooli lõpupidu väga vaevavalt ja kohmakalt organiseeritud. Üldises vaates, ma oma kooli lõpetamisele ei jõudnudki, sest mul tulid teised plaanid vahele.

Nimelt kutsuti mind linna ühe mainekama kooli lõpetamisele. Eestlaslikult kiirustades-pendeldades oleksin mõlemale poole jõudnud küll, kuid viimastel tundidel helistati ja pakuti, et mulle tehakse soen ja kõik-puha, tulgu ma vaid tunnike varem kohale. Minu kooli lõpetamisele võis iga külaline kutsuda vaid viis külastajat ning minule ei andnud keegi mitte ühtegi piletit, sest ma ei olnud viimased paar kuud kooliski. Ma usun, et kui vahetusõpilane, kes "mitte millestki midagi ei tea" ja pealegi kui teoreetiliselt lõpetaja, oleks mind sisse küll lastud, kuid kui palju ma ikka tunni ajaga näen ja ega Mehhikos siis täpselt etteöeldud ajal alustata. Nõnda leppisin sellega, mida proovis nägin ja pöörasin oma tähelepanu täielikult eesootavale peenele lõpupeole.

Oma kooli lõpetamisele minemise asemel liimisin kodus kiiruga Momendile vastava Kolalokaga oma ainukeste peokingade rihma kinni (kui tüüpiline!) ning tormasin läbi sombuse linna majja, kus mind juba oodati. Edasi usaldasin ma end neiu kätte, kes plaanib kahe ja poole aasta pärast ülikooli lõpetanuna minna Prantsusmaale modelle üles poole kaela ehtima. Ilmselgelt sain ma rohkem sätitud kui kunagi varem. Peagi jõudiski kohale üks sõber ja teisele sõbrannale läksime autoga järele, jätsime auto hoovi ning viimaks lõpetajast venna järel kõndisimegi peole, mis oli majast ligi 50 meetri kaugusel. Nagu Mehhikos lõpupeo puhul, mida au ja uhkusega Ameerika Ühendriikide eeskujul ka PROMiks nimetatakse, ikka kombeks, algas kõik õhtusöögiga, mis muidugi ei alanud täpselt sel ajal, mis kutses märgitud. Nii jäigi parasjagu aega, et mind erinevatele inimestele tutvustada. Sealjuures kohtusin möödunud aasta vahetusõpilasega Saksamaalt, kes paari päeva eest Teziutlani oli jõudnud, ning Korea neiuga, kes viis aastat tagasi siin vahetusõpilane oli, kuid jäigi Mehhikosse ja praegu õpib pealinna ülikoolis; peagi tuleb kogu tema perekond Teziutlani lähistele elama. Kogu üritus oli hästi elegantne ja kõik kulges võrdlemisi rahulikult.

Sain kah kabja valgeks

Lõpuks ometi sain mina ka Mehhikos ratsutamisega hakkama! Kuidas ma ikka tulen Mehhikosse ja hobuse selga ei istu. Päris kooli ma igapäev hobusega ei lähe ja lennuki vastu mulle ka hobuvankriga ei tuldud, aga ega sellepärast hobused tänavalt kadunud ole. Ikka vahepeal leidub keegi, kes hobusega poodi läheb või looma baariukse ette jätab, nagu kauboifilmides.  Meie ratsutasime Teziutlani niinimetatud äärelinnas Chignautlas, tegime kesklinnas katedrali ja kiriku ümber kaks tiiru, linnakese peatänaval tulid mõned ratsutajad meile vastu ja tervitasid viisakalt. Mulle tehti selgeks, et igapäevased siinsed ratsutajad tõepoolest nimetavad end vaquero'ks (mis tuleb sarnaselt inglise keelele sõnast vaca - lehm) ehk kauboiks. Selline lähikülakeste rahvas sõidab alati ratsa ning nõnda käiaksegi poes, vendade ja nõbude juures, põllu peal, minnakse linna ehk Teziutlani, kus mullegi mõni silma on hakanud. Ilma igasuguse moonduseta "pargitakse" hobune mõnikord poe ette. Kõik hobused ei ole põllul töörügajad, ka siin on peened loomad, kes võtavad osa võistlustest ja näitustest, samuti rongkäikudel näeb neid alati ning teatud Hispaania tüüpi hobuseid kasutatakse ka härjavõitlustel.

Pärast ratsutamist ja kõikide hobuste patsutamist, vaatasime ka naabrite hobused üle ning tutvusime uute sõprade ja sugulastega. Nimelt kõige tagumises koplis rautati hobust, mille juures oli töös lausa viis meest, nagu Mehhikos ikka tööd kõigile jagatakse. Üks neist oli assistendi positsioonil, tõi kohale kõik ootamatult vajaminevad lisavarustused, kaks tegelesid otseselt rautamise ja nn pediküüriga ning ülejäänud kaks mängisid kopli nurgas tagurpidi kasti peal kaarte. Sinna lisandusime siis meie, kolm tüdrukut, oma silmapaaridega juurde.

Keskele jäid veel kolm hobust, mis moodustasid vaid viiendiku pererahva loomadest, ning teises kõige äärmises koplis seisid omamoodi saduldatud hobused. Puuhobused, kuigi selle sõna all mõistame me enamasti midagi muud, seisid kuuekesti reas ning kujutasid endast nelja kandilise jalaga sadulahoidjaid. Seinal rippus erinevat pisikraami nagu köied, mõned hobuserauad, kotid, mõned rakmete osakesed ning puudu ei ole ka Guadalupe maalikene.

Juhin tähelepanu hobusevarjudele, mis mulle ikka veel rahu ei anna, sest neid lihtsalt ei ole, kuna päike on seniidis ja paistab otse lagipähe. Nõnda me sõitsimegi ükssarvedega, kelle sarve küll otseselt näha ei ole, aga tiivad jäävad see-eest silma. "Päriselt" on näha ainult hobune, mina ja mu jalad, aga varju peal hobune, kelle seljas istun mina, ja hobuse tiivad.

Nende hobuste juurde jõudsin ma täiesti juhuslikult. Nimelt jalutasime kohaliku sõbrannaga Chignautla külakeses ning põikasime muu seas läbi ühe käsitöö onu juurest, kes meisterdab puidust vappe, lillekimpe ja niisama seinakaunistusi. Rääkisime juttu ning viimaks kutsus ta meid hobusega ratsutama, tähendab tema lapselastega, sest oma haige puusa tõttu ta ise sadulasse istuda ei saa. See kokkulepitud, hakkas ta jutustama kukevõistlustest, mida ka Mehhiko pisikülakestes korraldatakse ja siis oli tal nii kahju, et ma temaga paar päeva varem ei kohtunud, sest ta oleks nii tahtnud mind mõnele neist kutsuda, et ma ka näeksin.

Nemad korraldavad kukevõistlusi enamasti kord kuus. Kusjuures selleks olevat ka kindlat tüüpi ja verd kuked, kes on omakorda vastavalt treenitud. Kuu aega enne võistlust aetakse kuked kurjaks, mis kujutab minu arvates linnupiinamist. Kuked õpetatakse kassideks: treenitud kukk ei tohi külili kukkuda, kui ta õhku visatakse, peab jalgadele maanduma. Kuked õpetatakse poksijateks: ärritatakse toki või piitsavarrega, et lind võidelda oskaks. Treenitud kukenahas kasspoksijad pannakse ringikujulisele pisikesele areenile. Enne lindude lahtilaskmist pannakse nad ninapidi kokku ja seejärel läheb võitlus elu ja surma nimel lahti. Erinevalt maiade pallimängust, kukkede seas on võitja see, kes ellu jääb.

Minu meelest idee poolest palju härjavõitlusele alla ei jää, aga see on siinne traditsioon ning nõnda on tehtud juba pikka aega ning see on ainult tore, et vanasid traditsioone kõrvale ei heideta ja isegi ei mõelda selle peale!

Ma olen siin!

"Natukene veel."

27

päeva veel

Mulle ei meeldi päevi lugeda, aga mida ma teha saan, kui jõuab kätte jaanipäev ja ma tean, et juunis on 30 päeva. Ega reisi ajal mul ei olnudki meeles, isegi jaanipäev mitte, aga kohe pärast üht ööd kodus tuli meelde ja siis oli automaatselt selge ka järele jäänud päevade arv.


Ma olen küll reisinud ilmatuma pikka aega (ma mõtlen õpilasvahetusreisi ajal reisimist ehk siis reisimist ruudus) ja ei ole endast märkigi maha jätnud, aga tegelikult ei ole ma kadunud.

Ma saan aru, et enne suve algust, mil järgmise aasta vahetusõpilased sätivad minekule, tahaks hirmsasti enne teada ja veel lugeda, mida need praegused vahetusõpilased teevad ja kuidas neil läheb. Aga nad ei kirjuta või peaaegu ei kirjuta ja kui kirjutavad, siis ka nii natukene! Ma ei ole erand. Aga reisimine on tõesti raske!

Ma üritan oma reisi poole pealt midagi tasa teha ja jutustada, mis ma nägin-tegin-proovisin. Proovimise poole pealt ette rutates lobisen kohe välja, et sõin iguaaniliha ja kilpkonnamune. Mehhikos on paik, kus see ei ole keelatud, sest see on seal tugev ja põline traditsioon.