Mehhiko vulkaaniline tipp lumekreemiga

Eile.

Ma olin sellest kuulnud ja teadsin, et sellised asjad on olemas, aga ma ei olnud seda kunagi näinud.

Ma ei olnud kunagi näinud autot, mida saab eemalt käivitada nupuvajutusega võtmel. Mitte et see oleks mingisugune maailmaime või omapärane Mehhikole, aga see oli minu jaoks vaatamisväärsus.

Käisime uut maja vaatamas, sest me hakkame septembris kolima (kui ma just jälle millestki valesti aru ei saanud). Hoone oli veel ehitamisjärgus, kuid lõpusirgel. Majal on üks korrus - see on suur ja avar; ning tagahoovis on aed ja MURU!!!!!! Mul oli selle murulapikese üle nii hea meel! Katusel on terrass, kust on samuti imekena vaade mägedele.

Selle maja on projekteerinud minu kohalik padre.

Tegelikult on see maja ka ilus, kus ma praegu elan.

Vaade minu toa aknast

Olgu-olgu, tegelikult minu toa aken on suunatud maja sisetrepile. Pilt on tehtud kolmandalt korruselt, mis on justnagu peosaal. Kahe seina ülemine serv on puhtalt akendest ning sealt on tõeliselt kaunis vaade!

...aga ma ei olnud seda kunagi näinud. Veel vähem sõitnud!

Täna käisime Pueblas. See on üks lähimaid suurlinnu. Kusjuures väikelinn või küla hispaania keeles on pueblo. Eks kõik suured on kunagi väikesed olnud.

Pueblas on 365 kirikut - ehk pea kõikjalt võib näha vähemalt üht.

Üldiselt ajasime ametlikke asju (sh minu migratsiooni asjaajamine) aga samuti vaatasime mõningaid vaatamisväärsusi. Kuna päike paistis lagipähe, siis olin ma suhteliselt uimane. Päike paistis kõige otsesemas mõttes lagipähe, varjud olid nagu väikesed ovaalikesed inimeste all ning võis ehk eristada õlgu, kummardamisel pead ning kleidi- või seelikusabagi. Isegi kaubanduskeskusest autoni minnes tunnen, nagu oleks natuke liiga kaua palja peaga päikese käes olnud. Uskumatu! Geograafia tunnis kujutasin ma seda hästi ette, aga nüüd ma ei oska arvatagi, mida tähendab pööripäev tegelikult.

Teel Pueblasse nägin mitmeid vulkaane, sealhulgas ka Mehhiko kõrgeimat mäge, mis on samuti vulkaan.

Mehhikos enam kõrgemale ei saa kui sinna:

Pico de Orizaba

Kurdistatud. Pimestatud. Tutvustatud. Vapustatud.

Ma seisin härjavõitlusareenil.

Üleeile valiti Teziutlanis uus kuninganna ja kaks printsessi. See on siin konkursipõhine iga-aastane traditsioon.

Lisan mõned professionaalsed fotod, mis on pärit siit (kust võib leida ka paar hispaaniakeelset sõna sündmuse kohta) ja siis ühe omaenda kätega tehtud pildi.

Võitjad

Kuninganna

Printessid

Lisaks kuningannale ja printessidele oli laval ka eelmise aasta kuninganna. Igaühel oli saatjaks pisikene printsess. Nad kõik nägid ülikenad välja, aga ma nägin kui vaevarikas oli väikestel lastel nende raskete pikkade puhvis kleitidega astuda ning nad pidid veel naeratama, elegantselt lehvitama ning, mis kõige keerulisem, aeglaselt kõndima!

Pärast šõud algas kontsert, mis toimus härjavõitlusareenil. Mina istusin seal, kus härjad on jooksnud. See oli poole võrra valjem, sest mehhiklased karjuvad kaks korda kõvemini kui eestlased.

Ja diskod, muuseas (mitte, et ma sellest palju teaksin), on täpselt samasugused nagu Eestis. Isegi muusika on sama.

Не надо

Kui keegi ütleb aitäh, siis on kohane vastata midagi sellelaadset, mis kõlab nagu не надо. Mõnikord ma kuulen, et vastatakse ka lihtsalt sí. Nüüdseks olen järele uurinud, et see esimene on hispaaniakeelselt de nada, mis tähendab pole tänuväärt (you're welcome). Üleüldse tundub tegelikult lihtsam hispaaniakeelseid väljendeid tõlkida inglise keelde kui eesti keelde; võib-olla seetõttu, et inglise keeles olen õppinud mingisugust baassõnavara ja vasteid ning ega ma praegu hispaania keelski neist raamidest välja astu.

Ma olen ikka veel päevad läbi istunud kas söögilaua taga, autos või kirjutuslaua taga (magan ma ikka voodis ja pikali). Täna ma enam ei jaksanud ja marsissin ülakorrusel laudade vahel edasi-tagasi. Vahepeal lippas isegi koer üles mulle seltsi. Vaatas suure rõõmuga, et ma mängin temaga ja eks ma ajasin teda natuke taga ka, aga siis ta istus keset ruumi maha ja muudkui jõllitas, et ma ikka marsin ümber laudade. Isegi koer vaatas, et ma olen puhta napakas!
Viimaks ma tundsin, et ülakorrusel läheb liiga palavaks ning ronisin sealt alla. Läksin oma tuppa ja üritasin pea peal seista. Tuli välja küll, kuid kahjuks ei jaksanud ma kuigi kaua alaspäi olla ning istusin siis jälle laua taha.


Eile sõin ma värsket salatit, kust sai tšilli tükikesed välja otsitud. Tuli välja, et salat oli ikka veel väga vürtsikas ning kõrvetas ikka kogu hingest. Ma olevat isegi näost punane olnud! Kusjuures ma arvasin, et selline pilt jääb ainult multifilmide raamesse ega ole tegelikult nõnda, aga ma olin tõepoolest näost punane!

Tšilli-tulekahju kustutamiseks on neil ka oma nipp. Limpsad keelega üle oma käe, et see niiske oleks, raputad soola peale ning limpsid selle sealt siis ära. Nõnda seni, kuni ebamugavustunne üle läheb. Mulle piisas paarist korrast. See tõepoolest toimib!

Veel üks asi, mille peale ma Eestis poleks elusees tulnud. Kreekapähklid! Kui võtta too helepruun kõva kest ära, tuleb sealt välja too kreeka pähklile omane säbruline viljaliha. Seal on tumepruun koor ümber. Kui see ka maha katkuda ja toda valget viljaliha süüa, siis on pähklil hoopis teine maitse; ja palju parem! Ainult et ma ei kujuta ette, kas see toimib ka kuivatatud pähklitega - kas sealt on võimalik kuivanud koort üldse maha saada.

Teziutláni mägipesas

Ma ei ole enam turist!


Ma olen jõudnud oma asjadega järjele ja ma olen olnud kaks päeva peaaegu vait, sest ma ei oska rääkida! Kõik, mis ma oskasin tulles:

Me llamo Keily.
Tengo diecisiete años.
Vivo en Estonia.
Pasado mañana me caso.

Kui ma kunagi kord päev otsa vait olin ja siis mulle aasta aega hiljem ka öeldi, et see ikka veel mõjutab (et ma räägin nii palju), mis saab veel siis, kui ma nüüd viimaks rääkima õpin? Ja et mitte rääkimatusest lõhki minna, räägin ma siis kirjalikult. Alles nüüd läheb huvitavaks!

Vastuvõtt

Kuidas ma ära tundsin, kellega hotellist kaasa pean minema? Mind lihtsalt vaadati sellise näoga, et ma pean nüüd sinna minema.

Eile käisime linna peal. Käisime... Ma sain tervelt KOLM korda JALA üle tee minna! Ma ei ole nii ammu korralikult jalutada saanud, et mul on tunne, et võiksin siit kas või jala USAsse marssida!

Autost saab osta puuvilju, takotainast või aluseid või ma ei tea, kuidas seda poolvalmis toodet nimetada. Auto aknast nägin tänaval kõndimas üht meest, kes oli kana (või kalkuni) ostnud. Ma ei ole küll päris kindel, kas kõik, kes mõne pontsakama linnu ostavad, hakkavad tänaval silma, aga too hakkas. See kana või kalkun (sulgedeta ja ikkagi liha, mitte elus lind) oli pistetud pea ees musta kilekotti ning mees kandis seda seljas nagu jõuluvana. Lind oli aga liiga suur ning seetõttu ulatasid tema tumekollased jalad kilekotist otse taeva suunas välja. Sellist vaatepilti ma näinud ei olnud.

Veel näidati mulle auto aknast kohaliku hermana endist kooli. Ta käib nüüd teises, sest tolle kooli õpetajad olevat olnud paganad, ma eeldan siis, et ristimata või ebausklikud. Sellest ma järeldan, et mina lähen pühasse kooli, kus õpetajad ei ole paganad. Ma loodan, et minusugusele sellest suurt vahet ei ole.

Lisaks sellele on meie maja kiriku kõrval. Kui vaadata veidi arhidektiliku pilguga, siis mulle tundub, et osa majast asub ka kirikus. Ma ei ole seda mõistatust veel päris lahti muukinud, aga ilmselgelt meie toad ulatavad veel pikalt kiriku suunas. Tõenäoliselt minu tuba asub ka kirikus: all peaks olema saal ja kusagil kohal kiriku kell.

Sellise lõigu järel on iseenesest mõistetav, et ma hakkan nüüd igal pühapäeval kirikus käima... Ma ei ole eriline usuvaenlane (kaugeltki mitte pooldaja ka) ning tegelikult olen ma ka ristitud (teisiti ma vist ei elaks selles majas), aga pühapäeviti kirikus käimine on mulle küll väga võõras. Tegelikult natuke huvitav ka - eks ma lasen oma fantaasial lennata.

Üldiselt ma ei tea, mis mind järgmisel päeval ees ootab, vahel ei tea isegi, mis järgmisel tunnil ees ootab, lasen ennast lihtsalt kõigesse kaasa tirida.

Eile õhtul käisime hermana'ga ja tema sõpradega kohvikus. Autoga. Tema juhtis (ta on must aasta noorem). Alguses istusin ma kõrvalistmel, kus on turvavöö, mida SAAB kinni panna ja istme see-pea-asjandus. Natukene hirmutav oli. Hiljem istusin ma ka tagaistmel, kus ei ole seda-pea-asjandust ega võimalust turvavööd kinni panna (jah, nüüd ma tean superhästi kõiki turvanõudeid!). Mehhikos on see tavaline. Üks detail on siin veel: Teziutlan asub mägedes. Tänavad lähevad ikka ligi 45° alla ja üles. Sõidad mäest otse alla ja pöörad kas vasakule või paremale, sest otse eest on väike võrekene ja siis kuristik. Üleüldse ma ei saa aru, kuidas need vaesed autokesed jaksavad siin tänavast üles ronida! Kuigi ma tavaliselt leian alati paanikaks põhjust, siis seekord ma peaaegu üldse ei muretsenud. Võib-olla see oli minu jaoks juba niivõrd ülemõistuse, et ei tasunud paanitseda.

Järele mõeldes, ei ole see asi üldse nii hull. Mäed on mäed ja inimesed on nende keskel üles kasvanud, sõidueksami teinud ja pealegi pole üldse võimalik kuigi kiiresti sõita. Tavapärane autode kriipimine on nii või naa igapäevaselt normaalne (kuigi ma ei ole sellega veel kokku puutunud, aga ilmselt jõuan).

Selle autosõidu jooksul nägin ma ka oma tulevast kooli kooli.

Centro Escolar Presidente Manuel Avila Camacho

(Osake kodulehe moodi asjast)

PS. Ma loen ühte raamatut "Los Tres Cerditos". Googeldage.