Natuke úlikooli

Tánaseks olen heitnud oma keskkooli taseme viimase klassi ja tulin úlikooli. Niikuinii me seal suurt midagi ei tee. Praegu on kúll alles teine tund ja ma ei ole veel suurt midagi náinudki, aga mul on veel terve tánane páev aega.

Universidad del Valle de Puebla

Kuna grupp on vága váike, kolmeliikmeline, siis on  hea rahulik ja vaikne, praegu oleme úleúldse tunnis kahe inimesega, pluss mina.

Esimeses tunnis oli loeng erinevustest naiste ja meeste vahel ning kirjeldati, mida ostavad mehged, mida naised. Meeste puhul oli esimesel kohal +lu, teisel parfúúmid, kolmandal juuksevárv.

Praegu on, st oli, tund arvuti klassis, kus tegeleti mingisuguste salapárast programmidega.

Paraku sai see tund aga lábi ja peame siit lahkuma.


Sellist lõbu siis paariks päevaks.

Lahkumine Prantsusmaalt

Üks tund ja viisteist minutit - ning ma sain kõik oma asjad pakitud. Kohver ja veel kuus pisikest kotti pluss üks kilekott saabastega ja bleiser (mille alla ma toppisin kaks pluusi ja oma vihmamantli).

Kuna ma seni olen elanud linnaosas, mida nimetatakse Franciaks (ehk siis ma olen neli päeva vähem kui neli kuud peaaegu et Prantsusmaal elanud (mis sest, et Mehhikos)), siis nüüd lähen ma kuskile mäest alla, täpselt ei teagi kuhu. Alguses oli informatsioon, et ma lähen ühte teise perekonda, aga mõned nädalad tagasi algas jutt hoopis millestki muust ning ma ei teagi täpselt, kus see koht on, kus ma elama hakkan. Külas käisime küll, kunagi ühel teisipäeval, aga kuna ma arvasin, et ma tean, kuhu me läheme, siis ma teed väga ei jälginud, pime oli ka ning mul oli uni nagu alati.

Minu üheliikmeline pere ütles mulle, et mina hakkan mängima ema ja tema on laps, sest mina pidavat hakkama tal koolis vastas käima. Eks näis, mis sellest siis välja tuleb. ...järgmiseks kolmeks kuuks.

Todas mis cosas (falta la computadra).

Desfile - paraad Teziutlánis

Enne neljapäevast reisi Pachucasse jõudsin ma käia kaks korda kooli mariachi bändi seas proovis, et osaleda tänasel rongkäigul. Nagu Mehhikos ikka, on kõigil lõpmata palju aega ja mitte keegi mitte midagi ei tea ning kõik toimub ahorita, natukese aja pärast (mis võib venida poolest tunnist mitmete päevadeni). Kolmapäeval, mil pidin tegelikult riideid proovima, öeldi, et "teisipäeval enne rongkäiku tule kohale, siis vaatame, kas see vormiriietus, mis meil tagavarana olemas on läheb sulle selga, ning vaatame, mida Sa tegema pead". Hästi, ja kõige selle teada saamiseks pidin ma kah kõik justnagu läbi raputama ja surmakirvega ähvardades sabas käima. Eile veel ma isegi ei teadnud, mis kell ma pean kooliplatsil olema ja kas ikka on kõik ka täna nii nagu plaanitud nädal tagasi. Kas koolitunnid üleüldse on?

Nagu Mehhikos ikka, kõik on nii ülemõistuse lipa-lapa, aga miskitõttu toimib peaaegu alati nagu vaja. Riided läksid mulle ideaalselt selga, ainult valgeid tenniseid ei teadnud ma kaasa võtta (seega pigistasin oma varbad kokku ja kasutasin klassiõe jalanõusid, mis on euroopa mõõtude mõistes ligi kolm numbrit väiksemad). Ega ei ole nagu meil, et lihtsalt jalutad seitse kilomeetrit ühest linna otsast teise ja karjud ning vehid kätega. Ikka marssides või tantsides; ja kaks kilomeetrit, mis on kõigile niigi ülikurnav - vabandame siis välja sellega, et mäest alla ja mäest üles. 

Pachuca

Kuna viimase nädala jooksul on korraga nii palju asju juhtunud ja juhtumas, siis ei jõua ma praegu rohkem märkida kui selle pisikese linnukoivakese söömise.

Teadaanne: eesti keelt ma ei ole võimeline enam rääkima ja inglise keel tuleb mingisuguse uue ja tundmatu aktsendiga, sisaldades paljugi hispaania keelest.