Teel Ciudad Mantesse

Kui Tampicos kuuldi, et ma tahan Ciudad Mantesse minna, tehti alati suured ja hirmunud silmad. "¿¿Le tocó Mante??" või "¿A Mante? ¿¿Porque vas por allá??" ja igaüks ütles "¡Pero con cuidado, eh!" Otseselt keegi midagi ei rääkinud. "Talle sattus Mante?", "Mantesse? Miks sa sinna lähed?", "Aga ole siis ettevaatlik!" Ma ei saanud aru, mis seal siis on, mis paik see selline on, kui kõik lausa kangestuvad, kui kuulevad, et ma Ciudad Mantesse külla minna tahan.

Mulle loeti juba varakult sõnad peale, et ma pean ikka hommikul reisime ja teada andma, et ma juba ilusti bussis olen, reisin ja kindlasti sõnumi saatma, kui ma kohale jõuan. Silma hakata ei või, võõrastega rääkida ei tohi ning kindlasti tuleb olla väga ettevaatlik! Ostsin pileti ja läksin!

Vaatasin huviga aknast välja, et näha, mis siin Tamaulipases ka on. Maantee kõrval laiusid ulatuslikud põllud, põllud, põllud, millest suurem osa oli kui hall kuiv maa. Mitmetel kasvasid kollased kõrred, aga oli ka neid, millel kasvasid kõrged rohelised taimed, roheliste taimede vahel paistis enamasti kusagil raudkonstruktsioon, mis kastmiseks püsti oli pandud. Leidus ka karjamaid, kus lehmad-veised või suuremad lihaloomad heina näksisid. Selge, et ei puudunud ka hobusel ratsutavad rantšo asukad, kes maalapikesi kontrollimas käisid. Põldude-karjamaade vahel olid ka mõned külakesed, kus tee ääres oli kindlasti rohkem kui üks kummiparandustöökoda. Pole ka ime, et neid siin väga vaja läheb, sest maanteedel leidub uskumatult palju auke ja viltuvajunud blokke. Iga kummitöökoda on tähistatud püstitõstetud traktori- või autorattaga, millest mõningaile on muster või kiri peale joonistatud. Kusjuures, kui maanteel kumm katki läheb ja seda vahetada tuleb ning ohukolmnurka ei ole, siis pannakse katkine kumm mõnede meetrite kaugusele püsti.

Buss võttis hoogu maha. Ees teel seisid mõningad autod, nende seas sõjaväelapiline roheline sõiduk ning samavärvilises mundris mehed, kellest mõningail oli kiivri all must mask üle näo tõmmatud ja igaühel pikk õudustäratav tulirelv üle õla. Ma olin küll kuulnud lugusid maanteröövlitest, kes näljaselt teel kogu bussi peatavad ja kui hästi läheb siis röövitakse kogu rahvas paljaks, sest halvemal juhul hakatakse inimeste peale panustama. Jah, mõnel pool Mehhikos leidub. Enamasti öistel tundidel. Sellest hoolimata öeldakse, et maanteedel on bussis on ohutum kui autos. Minu bussis olid aga kõik rahulikud, eks ma võtsin eeskuju. Nägin, et oranži lipukesega vehkiva sõduri vastas teepervel seisvale autole on suurte trükitähtedega kirjutatud: POLICÍA. Selge. Vaatlesin huviga bussi ümber sebivaid tegelasi, nende pakse ja raskeid kuuliveste, suurt relva, mis ei erine sellest, mis tavalisel tänavapolitseinikul näpus on ning imestasin, miks ometi mõnedel must mask üle näo tõmmatud on. Räägiti natukene bussijuhiga, küsiti, kust tullakse ja kuhu minnakse ning mida kaasas kantakse ning siseneti bussiistmete vahele, et rahvale pilk peale heita. Ma ei saanud kuigi hästi aru, miks nad seda teevad, mistõttu istusin nagu pingul kumminöör ja pöörasin pea kõrvale, et mitte näidata oma heledat nahka ja värvilisi silmi. Kui sõdur bussi uksest jälle välja astus, tegin pika kaalumise järel kiiresti ühe foto.

Sõitsime aga rahulikult edasi. Jõudsin elusa, tervena, õnnelikuna ja kogemuse võrra rikkamana bussiterminalis ja ootasin nagu kukununnu, millal mulle vastu tullakse.

Krokodillil lähemal kui kolm meetrit!!

Nagu minu esimestel päevadel Teziutlanis, nõnda ka minu viimastel päevadel Tampicos saadeti mind tänavale sekretäriga. Otsides-vaadates mangopuid, mille viljad paraku veel pisikesed toored ja tumerohelised olid, nägin ühes hoovis nõida, mis mu tähelepanu köitis. Justnimelt nagu nõiutu hiilisin ma hoovi sisse ja jahtisin nõida oma fotoaparaadiga. See oli üks piñata, mis nööri otsas rippus. Ma ei teagi, miks ta sinna nõnda lageda taeva alla jäetud oli, kus ilmastik teda raputas ja näksis. Võib-olla oli see loomisprotsess, et nõid ikka rohkem nõia moodi välja näeks.

Kui meil on suvevaheajal tänavatel noored ajalehemüüjad, siis Mehhikos meeldiks mulle väga veemüüja olla. Hangid kusagilt kolmerattalise jalgratta. Mitte üks ees ja kaks taga, nagu lasteaias kasutatud sai, vaid kaks ees ja üks taga. Kahe esiratta vahele on konstrueeritud mõned metallpulgad, mille vahele saab ideaalselt tühjad kahekümneliitrised veepudelid laduda. Võtad tühjad potsikud aga risti-rästi peale, täidad ära ja muudkui müüd. Ma olen kindel, et müük läheb väga hästi, sest vett vajatakse igapäevaselt. Kraanivett juua ei saa ning seega kasutatakse köögis alati pudelivett. Igas majas on olemas pudelihoidja või mingisugune kindel süsteem, kuidas pudelist vett kätte saada. Enamasti keeratakse pudel tagurpidi või on selle allosas kraan, aga täna juhtusin ma nägema ka pumpa, mis pannakse pudelikorgi asemele. Tasub ainult suurt valget nuppu mõnda aega rutjuda ning õigepea voolabki kraanikesest vesi.

Nagu mereäärses linnas ikka, on olulisel kohal mererand, mis veebruarikuu lõpus muidugi inimtühi on. Rannahooaja puudulikkusest hoolimata trügisin ma vette. Vesi oli nii soe! Muidugi kohalikud kõik kurdavad, et nii külm, nii külm, aga ausõna, Eestis ei ole isegi augustis nii soe vesi!

Kui ma Pueblast Tampicosse sõitsin ning peaaegu kohalejõudnuna ärkasin sõnumisaamisheli peale ja vahtisin siis hoolega ringi, et teada anda, kus kohas ma olen, nägin jõge. Sel hetkel olin ma justnimelt sellel sillal, Tampico sillal, mida võib pidada üheks olulisemaks siinseks vaatamisväärsuseks.

Üks igavesti pirakas iguaan!

Jalutasime kalda ääres ja rääkisime, et siin on krokodillid. Ma kohe kuidagi ei suutnud aru saada, et päris tõsiselt ongi metsikud krokodillid, kes elavad siin kui vabas looduses ega ole inimeste toidetud puuriloomad nagu ma kõigil varasematel kordadel näinud olen. Kõndisime kaldaäärel. Veest ulatasid välja mõned üksikud kivinukid. Üks nende seast köitis mu tähelepanu, sest see nii meenutas krokodilli pead. Läksime sellest juba mööda, aga mina muudkui vaatasin tagasi ja jõllitasin. Ma ei pidanud vastu, tahtsin ikkagi kindel olla, kas see on kivikrokodill või krokodill-krokodill. Küsisin: kas see on kivi või krokodill. Sekretär heitis mürakale pilgu. "See on kõigest kivi, Keily." Seejärel tegi ta paar sammu tagasi ja hõiskas vaimustunult: "Ei, see on ikkagi krokodill!" Mõistagi, iga kord laguuni äärde minnes, krokodille ei kohta, ja ega kohalikki väga sageli samme sinna kanti sea.

See krokodill soojendas end mõnuga päikese paistel ja hoidis liigutamatult oma lõugasid praokil. Ma tahtsin, et ta liigutaks natukene ja üritasin tema tähelepanu püüda. Küll ma kutsusin kui kassi, siis kui koera, nipsutasin sõrmedega... ja ta liigutaski! Ilmselt minu üritused tema tähelepanu köita olid nii igavad, et ta tõstis oma kaela üles, ajas lõuad aeglaselt hästi laiali, täpselt nagu multifilmides, ja surus nad siis uuesti kokku, pani pea taas murule ning lebas edasi nagu kuiv kivikuju.

Tegime pilte ja sattusin ühe krokodilliga samasse kaadrisse... Lebas seal üks 3-4 meetri kaugusel.

Natukene maad edasi lebas veel üks krokodill. Pildipeal tundub ehk pisikene, aga tegelikult oli üks paras mürakas, minust igal juhul rohkem kui peajagu pikem ja kolme kõhu jagu paksem! Ka see ei olnud viimane krokodill. Üks ujus veel silla alt ka läbi, samuti pikk ja lai draakon.

Tampico teater ja üle Puussepa laguuni (Laguna de Carpintero) viiv sild,
millelt ma kolmandat krokodilli nägin.

Legend jutustab laguuni nime kohta, et olnud üks puussepp, kes päästis tulekahjus oma tüdruksõba, kuid jäi ise tulevangi. Enne surma palus ta tüdrukut, et too teda kunagi ei unustaks. Seetõttu nimetakase veesilma tänaseni Puussepa laguuniks.

 

Tampico südalinn ja kummitav tuuline öö

Kahe päeva jooksul sai loomulikult ka kesklinnale kaks tiiru peale tehtud. Nagu tavaliselt, on linna südames katedraal, postkontor ja linnavalitsus, kus kohalik president ametikohuseid täidab. Iga linna keskel on alati park, mis asub katedraali vastas. Pargi keskel on kiosk, nagu seda siin kutsutakse, mis võib olla poekene, kohvik või lihtsalt hea kokkusaamiskoht. Tampicos oli lähestikku aga kaks parki, millest kummagi keskel üks kiosk. Sellest hoolimata on ainult üks suur ja uhke kirik, ainult üks postimaja ja ainult üks president. Üldiselt ei ole tuvid mulle Mehhikos väga jalge ette jäänud, aga selle kioski ümber oli neid kuidagi rohkem. Muidugi leidus inimesi, kes kõndisid purupakikene käes ja toitsid neid tibukesi. Igatahes Teziutlanis keegi tuvisid ei toida ja ma ei ole seda ka mujal siinkandis tähele pannud. Siin aga tunnevad tuvid end tõeliste vallutajatena.

Tänavatel müüakse alati igasuguseid imelikke asju. Tampicos müüakse tänaval isegi katkiseid käekellasid. Ostja võib endale erinevate kellade jupikestest ise ühe või mitu loomingulist ajanäitajat lasta kokku panna.

Tampico on parajalt ohtlik paik, nagu ma üha rohkem ja rohkem lugusid kuulen. Ma imestan, et mind üldse siiakanti reisima lubati. Räägitakse, et praeguseks on juba rahulikum ja asi ei ole enam nii hull kui 2-3 aastat tagasi. Sellegi poolest enne pimedat või vähemasti kindlasti enne kaheksat õhtul lahkuvad kõik kesklinnast ning keegi ei jää kuhugi omapead jalutama. Ma pean tunnistama, et ega mina ei saa aru, mis mõttes ohtlik. Kuidas võib olla ohtlik tänaval kõndida? Jah, ma võtan kuulda, kui öeldakse, et on ohtlik, aga ma ei saa sellest aru, mul ei ole võimalik seda mõista, meil Eestis on ju alati kõik ohutu. "Lihtsalt ära räägi võõrastega ja ole ettevaatlik - siis ei juhtu midagi."

Üks olulisemaid objekte Tampicos on suur ja uhke sild. Paar aastat tagasi korraldati kohaliku kuritegeliku jõugu poolt väikene näitus. Väljapanekukuks olid neli ülespoodud meest, kes riputati Tampico silla külge mõlemasse otsa, kahele poole küljele. Tunnistan: jah, loominguline. Üks huvitav hirmujutt, kas pole? Justnimelt, huvitav. Minus küll hirmu ei tekita, sest ma ei saa sellest aru, ma ei mõista, et see on reaalsus, mitte "CSI Miami", või ütleme et antud juhul "CSI Tampico". Selle perekonna lapsed, kus mina elasin, küll ei näinud, kuid mõningad nende klassikaaslased, jah, juhtusid autoga neil tundidel üle silla sõitma ja nägid ülesriputatud surnuid. Minu pisikene peakene ütleb ikka veel, et sellised asjad on ainult televiisoris.

Kuna me kui noored tüdrukud kahekesi omapead olime, siis võtsime takso, kus roolis istus taaskord hall ja muldvana ätt, ja suundusime varakult kodu poole. Jõudnuna ühest linna otsast teise, tasununa sõidu eest 40 peesot, astusime viimaks väravsast sisse. Koputasime aknale ja hüüdsime, et jõudsime koju ning jäime ootama, et meile ust avama tullakse. Pereema peaks ometi kodus olema. Ootasime. Kuna keegi ei vastanud, siis käisime kõik maja uksed-aknad läbi, uksed olid lukus, aknad olid kinni, kui mitte rohkem, siis vähemasti sääsevõrguga. Läbi klaasi nägime, et televiisor mängis ja poolik veeklaas oli laual. Naasime maja ette ning koputasime-hüüdsime veel kõvemini. Ikka keegi ei vastanud. "Võib-olla on ta duši all ja ei kuule?" Seega istusime trepile, lobisesime ja vaatasime, kuidas tavatult tugev tuul hoovil kasvavate palmide oksi rapsib ja neid nagu kaasa tahab tõmmata. Peaaegu on see ka õnnestunud, sest mitmed pruunikstõmbunud paari meetri pikkused palmioksad juba lebasid murul ning need ei jäänud viimakseks. Ootasime, päike vajus vaikselt vastastänava majade varju ja meie jäime peagi pimedusse. Tampico on küll troopiline, enamasti niiske ja kuuma kliimaga paik, kuid veebruar on siiski veel jahe kuu, nagu öeldakse "febrero loco, marzo otro poco" ehk umbes "hull veebruar, märts ka natuke". Jahe hakkas. Tõusime ja tegime majale veel mitu tiiru peale, katsusime jälle kõiki uksi-aknaid, hüüdsime ülakorruse akende suunas. Mitte keegi ei tulnud ust avama, aga aknast nägime, et teler ikka mängis. Otsustaime helistada, sest raadiotelefone on majas kaks: üks teleri lähedal, teine ülakorrusel - seda on kindlasti kogu majas kuulda. Kuulsime, kuidas telefon helises. Mitte keegi ei vastanud. Katkestasime mobiilil kõne. Toas helises telefon ikka edasi. Selge, et telefonis tekkis mingisugune lühis või muu taoline hullushoog. Kuna lauatelefoniga me midagi teha ei saanud, siis kakkusime vähemasti mobiiltelefonil aku ja kaardi välja. Toatelefon helises ikka edasi. Maja ja aed muutusid kummituslikuks: tugev tuul, mis meid ümbritsevas pimeduses undas, üksinda mängiv televiisor, telefon, mis helisemist ei lõpeta, ja keegi ei vasta. Veidi aja pärast, kui me järgmise tiiruga jälle akna juurde jõudsime, televiisor enam ei mänginud. Leidsime, et maja ees oli turvalisem tunne kui tagahoovi küljel, niisiis naasime sinna. Katsusime jälle uksi ja hüüdsime aknal. Pugesime teisele poole maja poole meetri laiusesse prakku tuulevarju. Katsusime veelkord ka selle käigu lõpus olevat ust. Lukus, mis lukus. Naastes lõin pea vastu kraani, mis üles majaseinale kinnitatud oli, kratsisin valusalt otsaesise paremat külge, koperdasime veel natukene ja pöörasime ümber nurga taas maja ette. Maaniulatuvast aknast, mille vastu me varem kopsisime, lendasid välja kardinaservad ja nende vahelt hüppas välja koer. Ma sattusin segadusse ega saanud aru, mis toimus, kuidas see koer sealt nüüd välja hüppas. Aken, mis enne kindlasti kinni oli, seisis nüüd lahtisena. Kui ma viimaks sellest faktist aru sain, siis mul tuli küll hirm peale. Mina lähemale ei kõndinud, aga soomlane läks. Ta lükkas kardinad kõrvale ja kobas käega sinal lülitit. Mistahes asendisse seda ka ei lükkaks, ükski lamp valgust ei näidanud. Kõigepealt kuu aega tagasi rööviti mu esimese perekonna maja (seda küll Teziutlanis, aga siiski), nüüd ma olen mingisuguses võõras linnas, millest kõik räägivad, et see nii ohtlik on, maja perenaine tavaliselt on sellisel ajal kodus, aga keegi ei vasta, viimaks on aken mingisugusel veidral kombel ühtäkki lahti, lülitid ei tööta - mida ma pean mõtlema? Soomlane hüüdis uksel: "¡Hola! ¿Hola? ¿Quien es aqui?" Tähendab, keegi on seal sees? Ja sa lähed veel lähemale?? "¿¡Hola!? ¿Quien es aqui?" - "Boo!" ja naerulagin. See oli ta vend. Esialgu mõtlesime, et ta oli kogu selle aja majas olnud ja meid niisama kiusanud, kuid ta alles äsja jõudis. Kuidas ta seda poole minutiga tegi - ei tea. Pidi paras sekundi pealt täpne kokkusattumus olema! Õige pea naasis ka ülejäänud rahvas, ainus, mis tulemata jäi, oli elekter. 

Üheksa tundi bussis ja tere, Tampico

Eile õhtul jäeti mind Puebla terminali üksinda maha, sõnad peale loetud, et võõrastega ei räägi, silma ei hakka, valva oma asju, ole ettevaatlik, hoia end, tee palju fotosid, saada sõnum, kui sa minema hakkad, saada sõnum, kui kohale jõuad ja perekonnaga oled, naudi oma reisi. Istusin terminalis, vaatasin kõik oma asjad üle ning tegin siis tiiru kõikide poodide peal, mida ma otsast lõpuni tegelikult juba tunnen, ja ootasin. Ühel toredal hetkel läks elekter ära ja kogu terminal oli pimeduses. Mõni üksin inimene karjus kileda häälega. Aegamisi tuli õrn valgus tagasi, kuid mitte samasugune, pigem kollakam. Turvameeste raadiosaatjad kõik jutustasid ja mehed ise jooksid erisuundades. Seitse minutit hiljem naasis valgus, aga terminali kell näitas 12, alles ligi pool tundi hiljem pandi see õigeks. Küll oli huvitav!

Tunnike hiljem oligi minu bussi väljumise aeg: 21.30. Küsisin, millisest väravast ma pean sisse minema ja kus kohast buss umbes väljub. Nõnda ma istusin ja ootasin, kuni viis minutit enne bussi väljumisaega uuesti küsima läksin, milline buss mind sihtkohta viib. Juhtusin küsima justnimelt õige bussi kõrvalt. Lasin kohvri sildistada ja alla pagasisse panna, ise ronisin bussile ja otsisin üles oma istekoha. Kui buss sõitma hakkas, alustasin sõnumite kirjutamisega, sest nagu ma reeglitel tantsides läksin - Ei reisi üksi! Ei reisi öösel! - oli mul kohustus saata sõnumeid kui ma sõitu alustan, kui ma kohale jõuan ning samuti iga päeva hommikul ja õhtul, et mul kodupiirkonnas samuti silma peal hoida saaks.

Pueblas terminalis ja väljas polnud vigagi, aga bussis oli külm! Öösel, viisteist minutit enne kolme jõudsime kuhugi tundmatusse terminali. Avatud uksest tuli sisse niiske kuum öine õhk. Hea ja soe oli. Vahtisin hoolega akendest välja, kus kohas ma olen. Kuumuse järgi oletasin, et kusagil Vracruzis, aga täpselt ei teadnud. Pika mõtlemise peale, järeldasin, et ehk Poza Ricas. Vaatasin lakkamatult hoolega aknast välja, lugesin pimeduses helendavaid silte ja reklaame, kuni viimaks nägingi esimest, millele oli suurelt ja uhkelt trükitud Poza Rica. Kui jälle sõitma hakkasime, pandi tööle konditsioneer, mis mulle külma õhku peale puhus. Kuna kõik mu riided olid pagasi hulgas, siis ei olnud mul midagi rohkemat selga ka panna. Nõnda ma siis tõmbasin end võimalikult palju kössi, panin käed risti õlgadele ja koti kõhu peale. Kohale jõudnud, astusin bussist välja, sooja niiske õhu sisse. 

Uskumatu on mõelda, et ma jõudsin Tampicosse täna hommikul kell 6.30, pärast üheksatunnist sõitu, ja olen nüüd kohalikus koolis. Siinne kool on hoopis teistsugune! Vaevalt, et piirkonna pärast, lihtsalt selle kooli süsteem on teistsugune ja tagatipuks on tegemist erakooliga, nagu enamikud Mehhikos. Klassides on lauad ja tunnid on väga mitmekesised. Vahetusõpilasele on eraldi tunniplaan kokku pandud. Nõnda läksime koos kahte esimesse tundi, kunstiõpetusse. Õpisime erinevate värvide nimetusi ja mõningaid mõisteid. Kõige muu seas joonistasin ma ühe öökulli, mis mulle bussis nähtud filmist meelde jäi. Ühele klassikaaslasele hullupööra meeldis, seega kinkisin joonistuse lahkelt temale.