Presentatsioon Eestist Teziutlanis

Täna oli viimaks see tähtis päev, mil ma esindasin oma ilusat kodumaad ja kandsin Teziutlani Rotary klubis kõigile ette oma presentatsiooni Eestist.

Kõigepealt küsisin kõigilt, mida nad Eestist üldse teavad. Öeldi selliseid märksõnu: väike, külm, asub euroopas, leidub lund, Venemaa lähedal. Ei osatud öelda kuigipalju, kuid kõik, mis öeldi, oli vähemasti õige! Keegi ei nimetanudpingviine või polaarööd, nagu seda vahel ette juhtub, isegi mainitud seekord, et meie ametlikuks emakeeleks on inglise või vene keel.

Sageli peetakse mind ameeriklaseks või kui juba kuuldakse, et ma Eestist olen, siis mõnikord suhtutakse minusse kui venelasesse. Kui varem tekitas minus vastumeelsust, et mind Venemaaga seostatakse, siis nüüd olen ma pigem nõus olema „venelane“, aga palun mitte ameeriklane. Venemaa on vähemasti lähemal (mis sest, et see on ka Põhja-Koreale lähedal) ja pealegi oleme ka ajalooliselt Venemaaga seotud. Varem üritasin vältida Venemaa mainimist, sest siis olin ma automaatselt venelaseks tembeldatud, kuna Eesti kuulus NSV Liitu, aga nüüd ma pigem ütlengi, et olen Eestist, mis asub Euroopas Venemaa lähedal.

Kõiki ikka võlub see pilt Eestimaast meie lipuvärvides:

sinine taevas, talvises valguses mustana näiv kuusemets ja valge lumega kaetud põld.

Pilt on pärit mõistagi internetist ja mina ei tea, kes sellise vaatepildi tegelikult esimesena kaadrisse sai.

Loodan, et lisaks Eesti ja Viljandi tutvustamisele sain ma ka viimastele oma hispaania keele oskust demonstreerida. Vahepeal olin ma päris tige, kuidas minusse suhtutakse. Nii paljud mõtlesid - ikka veel! -, et ma ei saa mitte millestki aru ning eriti tigedaks ajas mind see, kui kellelegi teisele räägiti, et "ah tema ikka ei saa veel kõigest nii hästi aru". Paneb urisema! On loogiline, et ma ei räägi nagu brasiillased, kelle portugali keel on ligi 70-80% hispaania keelega ühine, või nagu pranstlane, kelle emakeel on samavõrra sarnane ja seljataga on neli aastat hispaania keele õppimist. Aga ma saan aru ja oskan rääkida. Võib-olla mõnikord ei kuule hästi või ei pööra tähelepanu või tahan kindel olla, mis mulle öeldi, soovin, et mulle öeldut korratakse. Nii mõnelgi on automaatne mõtlemisviis: ta ei saanud aru. Ei pea siis kohe nii mõtlema.
Ühel ilusal päeval tegi kohaliku klubi president suure avastuse, et ma räägin nii palju ja nii hästi hispaania keeles, kui ta mind ühel heategevusüritusel kaaslastega vestlemas kuulis. Siis ma seletasin talle: jah, oskan küll rääkida, aga räägin nendega, kes usuvad. Räägin nendega, kes usuvad, et ma saan aru ja oskan rääkida, sest kuidas on mul võimalik rääkida, kui enne suu avamistki juba mõeldakse, et "vaesekene, ta ei oska, ta ei saa". Ja selliseid inimesi on. Nende suhtumine on juba kaugele ära tunda, ma ei tea, lõhna järgi vist.

Õnneks on rohkem neid, kes hea meelega vestlevad minu kui sõbraga, mitte kui "ühe vahetusõpilasega".

Babyshower

Sõitsin öö läbi bussis, jõudsin pärastlõunal jälle Teziutlani ja juba õhtul saadeti mind peole. Uurisin esmalt, mida babyshower endast üldse kujutab. Nime järgi võiks arvata, et eks ta mõni Ameerikast sissetunginud kommetest ole. Ürtust korraldas tulevane ema, kelle laps pidi sündima ligi 10 päeva pärast.

Sisenesime lihaleti ja toidupoe vahel peidus olnud mustast rauduksest ja komberdasime mööda kitsast koridori sügavamale majja. Kvartali sisehoovis ronisime raudtrepist paar korrust kõrgemale, keerutasime veel koridorilabürindis ning nägimegi, kuidas seltskond rahvast on lausa uksel valmis meid oma seltkonda võtma. Kohe riputatigi ka meile rinda beebipilt ja kinnitati selle kõrvale üks pesulõks, mille otstarbest ma esmapilgul aru ei saanud.

Istusin teiste sekka toolile ja tõstsin jala üle põlve. Õige pea tükiti minu pesulõksu kallale. Kuna ma aru ei saanud, mis toimub, jäeti see rahule ja seletati mulle, et tegemist on ühe mänguga. Iga külalise hõlma küljes on pesulõks. Kui näed kedagi, kel jalg ristis, võid temalt pesulõksu ära võtta ja enda pluusi külge panna. Mõnikord lisatakse ka käed mängu, aga seekord piirduti vaid jalgadega. Kõigile jagati kätte harjutusteleht, mida aja peale üksteise võidu lahendama hakati. Kuna lasteaialaste ülesanded minu jaoks kõigest hoolimata liiga keeruliseks osutusid, ja ma leidsin, et mehhiklastega aja peale võidu ei ole mul mõtet keeleülesandeid teha, siis suunasin oma tähelepanu mujale. Ülesannetele keskendunud inimesed muudkui aga kirjutasid põlveotsas, aga kuna inimese selgroog ikka päris pikk on, siis on ju mugavam põlv näole lähemale tuua. Niisiis tõstsid paljud ühe jala üle teise - neil olid jalad ristis. Mina käisin toakeses ringi, tervitasin neid, ja röövisin järjest pesulõkse ning lisasin need enda mantli hõlmale ritta.

Mängud aina jätkusid. Harjutustelehe teine pool oli veel valge. Sinna kirjutasime poole minuti vältel esmalt poisinimesid ning siis teise poole minuti jooksul tüdrukunimesid. Oma mõtteteel jätsin mina Luisid, Angelid, Nachod, Dianad, Laurad, Guada Luped välja ja kirjutasin Eesti laste nimesid.

Järgmiseks veeti keset tuba nöör ning riputati sellele paras punt pesulõksusid. Ülesandeks oli neid ükshaaval noppida ja öelda iga pesulõksu juures, mida laps vajab. Toimetada tuli ühe käega ning pesulõksud pidid pihku ära mahtuma ega tohtinud maha kukkuda. Ootasin kannatlikult ja läksin viimasena oma osavust näitama. Laps vajab voodit, patja, ühte karu nagu see (osutasin riiuli otsas istuvale kaisukarule), laps vajab ema, isa (rahvas kommenteeris naerdes: ja oma tädisid ja onusid ja vanavanemaid...), piima, riideid jne. Olin ainuke, kes kõik pesulõksud nöörilt korjas, ilma et ainuski maha kukuks. Asja juures oli nipp!

Babyshower'i korraldaja, tulevane ema, saadeti rahva keskele kõigile vaatamiseks. Pidime pilguga hindama tema kõhu ümbermõõtu ja lõikama vastava pikkusega nööri. Ka oma silmamõõtu pean ma kiitma: olin üks kolmest, kes täpselt õige pikkuse välja mõõtis. Kui aus olla, siis väikene kala jäi ikkagi nööri vahele: kuna poolteits sendimeetrit puudu tuli, siis sikutasin lihtsalt mõlemast otsast natuke kõvemini, et otsad kohakuti jõudsid. Olen kindel, et ka teised kaks mängisid natukene naise kõhu ja dressipluusi elastsusega.

Seejärel tuli mul endal beebiks hakata. Kuna olin üks noorimatest ning võrreldes kokkutulnutega, kellest enamik jässakad Mehhiko memmed olid, üsna pisikene siis langesin just mina ohvrika ja olin oma positsiooniga väga rahul. Jällegi võistu hakati mu ümber roosa ja valge krepp-paberiga sahmima. Mulle tehti ilusad roosad papud ning valged mähkmed, mis pesulõksude ja minu juukseklambriga eest kinni pandi. Tehti ka kena beebiroosa pluus ning kaunistati mu juuksed lehvikeste-paelakestega. Isegi kindad pandi mulle käte otsa, nõnda et nägin välja tõeline nukukene!

Teel Ciudad Mantesse

Kui Tampicos kuuldi, et ma tahan Ciudad Mantesse minna, tehti alati suured ja hirmunud silmad. "¿¿Le tocó Mante??" või "¿A Mante? ¿¿Porque vas por allá??" ja igaüks ütles "¡Pero con cuidado, eh!" Otseselt keegi midagi ei rääkinud. "Talle sattus Mante?", "Mantesse? Miks sa sinna lähed?", "Aga ole siis ettevaatlik!" Ma ei saanud aru, mis seal siis on, mis paik see selline on, kui kõik lausa kangestuvad, kui kuulevad, et ma Ciudad Mantesse külla minna tahan.

Mulle loeti juba varakult sõnad peale, et ma pean ikka hommikul reisime ja teada andma, et ma juba ilusti bussis olen, reisin ja kindlasti sõnumi saatma, kui ma kohale jõuan. Silma hakata ei või, võõrastega rääkida ei tohi ning kindlasti tuleb olla väga ettevaatlik! Ostsin pileti ja läksin!

Vaatasin huviga aknast välja, et näha, mis siin Tamaulipases ka on. Maantee kõrval laiusid ulatuslikud põllud, põllud, põllud, millest suurem osa oli kui hall kuiv maa. Mitmetel kasvasid kollased kõrred, aga oli ka neid, millel kasvasid kõrged rohelised taimed, roheliste taimede vahel paistis enamasti kusagil raudkonstruktsioon, mis kastmiseks püsti oli pandud. Leidus ka karjamaid, kus lehmad-veised või suuremad lihaloomad heina näksisid. Selge, et ei puudunud ka hobusel ratsutavad rantšo asukad, kes maalapikesi kontrollimas käisid. Põldude-karjamaade vahel olid ka mõned külakesed, kus tee ääres oli kindlasti rohkem kui üks kummiparandustöökoda. Pole ka ime, et neid siin väga vaja läheb, sest maanteedel leidub uskumatult palju auke ja viltuvajunud blokke. Iga kummitöökoda on tähistatud püstitõstetud traktori- või autorattaga, millest mõningaile on muster või kiri peale joonistatud. Kusjuures, kui maanteel kumm katki läheb ja seda vahetada tuleb ning ohukolmnurka ei ole, siis pannakse katkine kumm mõnede meetrite kaugusele püsti.

Buss võttis hoogu maha. Ees teel seisid mõningad autod, nende seas sõjaväelapiline roheline sõiduk ning samavärvilises mundris mehed, kellest mõningail oli kiivri all must mask üle näo tõmmatud ja igaühel pikk õudustäratav tulirelv üle õla. Ma olin küll kuulnud lugusid maanteröövlitest, kes näljaselt teel kogu bussi peatavad ja kui hästi läheb siis röövitakse kogu rahvas paljaks, sest halvemal juhul hakatakse inimeste peale panustama. Jah, mõnel pool Mehhikos leidub. Enamasti öistel tundidel. Sellest hoolimata öeldakse, et maanteedel on bussis on ohutum kui autos. Minu bussis olid aga kõik rahulikud, eks ma võtsin eeskuju. Nägin, et oranži lipukesega vehkiva sõduri vastas teepervel seisvale autole on suurte trükitähtedega kirjutatud: POLICÍA. Selge. Vaatlesin huviga bussi ümber sebivaid tegelasi, nende pakse ja raskeid kuuliveste, suurt relva, mis ei erine sellest, mis tavalisel tänavapolitseinikul näpus on ning imestasin, miks ometi mõnedel must mask üle näo tõmmatud on. Räägiti natukene bussijuhiga, küsiti, kust tullakse ja kuhu minnakse ning mida kaasas kantakse ning siseneti bussiistmete vahele, et rahvale pilk peale heita. Ma ei saanud kuigi hästi aru, miks nad seda teevad, mistõttu istusin nagu pingul kumminöör ja pöörasin pea kõrvale, et mitte näidata oma heledat nahka ja värvilisi silmi. Kui sõdur bussi uksest jälle välja astus, tegin pika kaalumise järel kiiresti ühe foto.

Sõitsime aga rahulikult edasi. Jõudsin elusa, tervena, õnnelikuna ja kogemuse võrra rikkamana bussiterminalis ja ootasin nagu kukununnu, millal mulle vastu tullakse.

Krokodillil lähemal kui kolm meetrit!!

Nagu minu esimestel päevadel Teziutlanis, nõnda ka minu viimastel päevadel Tampicos saadeti mind tänavale sekretäriga. Otsides-vaadates mangopuid, mille viljad paraku veel pisikesed toored ja tumerohelised olid, nägin ühes hoovis nõida, mis mu tähelepanu köitis. Justnimelt nagu nõiutu hiilisin ma hoovi sisse ja jahtisin nõida oma fotoaparaadiga. See oli üks piñata, mis nööri otsas rippus. Ma ei teagi, miks ta sinna nõnda lageda taeva alla jäetud oli, kus ilmastik teda raputas ja näksis. Võib-olla oli see loomisprotsess, et nõid ikka rohkem nõia moodi välja näeks.

Kui meil on suvevaheajal tänavatel noored ajalehemüüjad, siis Mehhikos meeldiks mulle väga veemüüja olla. Hangid kusagilt kolmerattalise jalgratta. Mitte üks ees ja kaks taga, nagu lasteaias kasutatud sai, vaid kaks ees ja üks taga. Kahe esiratta vahele on konstrueeritud mõned metallpulgad, mille vahele saab ideaalselt tühjad kahekümneliitrised veepudelid laduda. Võtad tühjad potsikud aga risti-rästi peale, täidad ära ja muudkui müüd. Ma olen kindel, et müük läheb väga hästi, sest vett vajatakse igapäevaselt. Kraanivett juua ei saa ning seega kasutatakse köögis alati pudelivett. Igas majas on olemas pudelihoidja või mingisugune kindel süsteem, kuidas pudelist vett kätte saada. Enamasti keeratakse pudel tagurpidi või on selle allosas kraan, aga täna juhtusin ma nägema ka pumpa, mis pannakse pudelikorgi asemele. Tasub ainult suurt valget nuppu mõnda aega rutjuda ning õigepea voolabki kraanikesest vesi.

Nagu mereäärses linnas ikka, on olulisel kohal mererand, mis veebruarikuu lõpus muidugi inimtühi on. Rannahooaja puudulikkusest hoolimata trügisin ma vette. Vesi oli nii soe! Muidugi kohalikud kõik kurdavad, et nii külm, nii külm, aga ausõna, Eestis ei ole isegi augustis nii soe vesi!

Kui ma Pueblast Tampicosse sõitsin ning peaaegu kohalejõudnuna ärkasin sõnumisaamisheli peale ja vahtisin siis hoolega ringi, et teada anda, kus kohas ma olen, nägin jõge. Sel hetkel olin ma justnimelt sellel sillal, Tampico sillal, mida võib pidada üheks olulisemaks siinseks vaatamisväärsuseks.

Üks igavesti pirakas iguaan!

Jalutasime kalda ääres ja rääkisime, et siin on krokodillid. Ma kohe kuidagi ei suutnud aru saada, et päris tõsiselt ongi metsikud krokodillid, kes elavad siin kui vabas looduses ega ole inimeste toidetud puuriloomad nagu ma kõigil varasematel kordadel näinud olen. Kõndisime kaldaäärel. Veest ulatasid välja mõned üksikud kivinukid. Üks nende seast köitis mu tähelepanu, sest see nii meenutas krokodilli pead. Läksime sellest juba mööda, aga mina muudkui vaatasin tagasi ja jõllitasin. Ma ei pidanud vastu, tahtsin ikkagi kindel olla, kas see on kivikrokodill või krokodill-krokodill. Küsisin: kas see on kivi või krokodill. Sekretär heitis mürakale pilgu. "See on kõigest kivi, Keily." Seejärel tegi ta paar sammu tagasi ja hõiskas vaimustunult: "Ei, see on ikkagi krokodill!" Mõistagi, iga kord laguuni äärde minnes, krokodille ei kohta, ja ega kohalikki väga sageli samme sinna kanti sea.

See krokodill soojendas end mõnuga päikese paistel ja hoidis liigutamatult oma lõugasid praokil. Ma tahtsin, et ta liigutaks natukene ja üritasin tema tähelepanu püüda. Küll ma kutsusin kui kassi, siis kui koera, nipsutasin sõrmedega... ja ta liigutaski! Ilmselt minu üritused tema tähelepanu köita olid nii igavad, et ta tõstis oma kaela üles, ajas lõuad aeglaselt hästi laiali, täpselt nagu multifilmides, ja surus nad siis uuesti kokku, pani pea taas murule ning lebas edasi nagu kuiv kivikuju.

Tegime pilte ja sattusin ühe krokodilliga samasse kaadrisse... Lebas seal üks 3-4 meetri kaugusel.

Natukene maad edasi lebas veel üks krokodill. Pildipeal tundub ehk pisikene, aga tegelikult oli üks paras mürakas, minust igal juhul rohkem kui peajagu pikem ja kolme kõhu jagu paksem! Ka see ei olnud viimane krokodill. Üks ujus veel silla alt ka läbi, samuti pikk ja lai draakon.

Tampico teater ja üle Puussepa laguuni (Laguna de Carpintero) viiv sild,
millelt ma kolmandat krokodilli nägin.

Legend jutustab laguuni nime kohta, et olnud üks puussepp, kes päästis tulekahjus oma tüdruksõba, kuid jäi ise tulevangi. Enne surma palus ta tüdrukut, et too teda kunagi ei unustaks. Seetõttu nimetakase veesilma tänaseni Puussepa laguuniks.