Heitsime päästevestud seljast ja hüppasime üle parda, et ujuda delfiinide ja kilpkonnadega!

Alustasime pisikeste kilpkonnakestega, aga täna jätkasime juba suurtega ja läksime nendega lausa ujuma! Paadiga avaookeanil seilates kohtasime ka delfiine ning hüppasime nende seltsi merre.

Kihutasime mootorpaadiga sadamast merele ja hakkasime jahti pidama. Läksime nelja paadiga, igaüks oma suunas. Meie ootusärev silm oleks meres ehk isegi tiigreid ujumas näinud nagu me nägime enda arvates vaala. Paistis täpselt, nagu tema hiigelsuur saba, mis oli sirutatud taeva poole, kadus vee alla, ilmus siis jälle välja ning kadus uuesti. Hiljem osutus vaala saba hoopiski sinise riidest katusega paadikeseks, mis kahemeetri kõrguste lainete vahel kõikus. 

Üldiselt selles kandis on ka vaalasid, kuid hooaeg oli veebruaris-märtsis. Siiski ei möödunud palju aega, kui meist paremale sõitnud paat seisma jäi. Ilmselge, et nad midagi leidsid ning läksime ajsa uurima. Jõudsime delfiiniparveni. Hulk suuri musti kalu ujusid teineteise ligidal, ikka kaarega seljauim veest välja sirutatud nagu multifilmis. Meil lubati nendega ujuma minna. Mõtlesin, kas jätan päästevesti selga või võtan ära. Kuna mugavam tundus ilma ujuda, siis pigem viskasin oranži vesti istmele ning hüppasin üle parda keset lainetavat ookeani. Hakkasime delfiinidele järele ujuma. Ei tea küll, kes on kiirem... Kätte ühtegi igatahes ei saanud, aga nad olid lähedal.

Ukerdasime pea alaspidi jalad ees paati ja kihutasime avamere poole edasi. Päike lõõmas ja kuna me olime mereveest soolased, kõrvetas veel etemini, kuid me ei pööranud sellele kuigi palju tähelepanu, sest ümberringi, kus midagi tegelikult ei olnud, oli nii palju vaadata. Pealegi lained kiigutasid meid üles alla ning me pidime kilpkonnadel-delfiinidel-vaaladel silma peal hoidma. Märkasin, et me sõidame mingisuguse ovaalse hulpiva mätta suunas. Esialgu pidasin seda juhuseks, kuid lõppude lõpuks sõitsime siiski ikka otse selle asja suunas. Mees, kes paadi juhtimisega tegeles ja ühtlasi meile giidiks oli, lülitas sõnalausumata sisse turbokiiruse. Kihutasime tolle ujuva mätta suunas. Lähedale jõudnud, sain aru, et see on kilpkonn ning tema kõrval ujus suur, veel pikem, valge pirakate lõpustega kala. Muidugi nägin seda vaid silmapilguks. Kihutasime kilpkonna poole, mootor lülitati välja, hooga läksime loomast möödagi ja siis hüppas keegi otse kilpkonna juurde, õigemini temale peale. Mõtlesin, et mõni meie vahetusõpilastest läks meres kilpkonna nähes niivõrd vaimustusse ega jaksanud enam sekunditki oodata ja hüppas ootamata merre. Veidi tähelepanu kogunud, sain aru, et hüppaja oli hoopis giid. Ta püüdis kilpkonna kinni, pani köie talle loiva külge ning ujus ise paati.  (Köis loiva küljes ei pidavat loomale viga tegema.) Seejärel sikutas kilpkonna järele ja tõstis paati. Kilpkonn oli, ma ütleks, hästitoidetud mehhiko mehe kõhu suurune. Suur ja vana isend, ligi 70-aastane. Vajadusel puhastavad kilpkonnapüüdjad looma teokarpidest või merreloobitud prahist. Meie saak kandis nina otsas üht lapikut teokarpi. Jutustati, et mõnikord veetakse kilpkonn isegi kaldale, et ta kivistunud teokarpidest või muust sodist vabastada. Niisiis ei ole niisama turistide lõbustamine, asja juurde käib ka oluline töö.

Fotod kilpkonnaga tehtud, lubati meil temaga ujuma minna. Hüppasime kõik vette. Seejärel kallutas paadimees end kilpkonn süles üle parda. Mees hoidis kilpkonna kinni ja palus enda juurde ujuda ning kilpkonnast haarata. Ma ei saanud aru, kuhu ma oma käed panema pean. Lisaks sellele mõtlesin, et miks ma tast üldse kinni võtma pean. Kas ta hakkab mind siis vedama või? Olin ette kujutanud, et "läheme kilpkonnadega ujuma" näeb välja nii, et sõidame merele, leiame grupi kilpkonni, kes on aeglase ja rahuliku loomuga, ning läheme nende sekka ujuma. Vees ei ole nad midagi aeglased, rahulikud ka mitte: neil on terve hulk teravaid pisikesi hambaid suus, millega nad lisaks kalasöömisele ka hammustada võivad, kui midagi ei meeldi. Viimaks haarasin kilpkonna kilbi kahelt küljelt, nagu giid juhendas, ning sibasin tema ümber oodates, mis nüüd edasi saab. Midagi ei saanud edasi, kui aus olla. Kilpkonnadega ujuma minemine tähendas ookeanis giidiga kahepeale kilpkonnast kinni hoidmist. Sellegi poolest sain huvitava kogemuse osaliseks ja on ju uhke öelda, et ma käisin kilpkonnaga ookeanis ujumas!

Kuna üks paadimeeskondadest oma kilpkonna kätte ei saanud, tulid nad meie juurde ning andsime neile oma uhke saagi imetlemiseks üle.

Saatsime pisikilpkonnad suure ookeani poole teele

Sõitsime bussiga mahajäetud välimusega randa. Kuna tee oli pisikene, auguline ja puud ulatasid kaarega madalale, siis juhtus taaskord selline lugu, et buss edasi sõita ei saanud. Muidugi tahtsime tungivalt ikka pisikesi kilpkonnapoegi vette laskma minna. Niisiis väljusime kõik bussist ja nagu meile öeldi, jäi veel kümne minuti jagu kiirkõndi. Võib-olla olime kõndinud pool teed, kui üks džiibiga autojuht lubas meid peale võtta. Mõistagi ei mahtu kõik 43 noort ühe, isegi mitte suure, džiibi peale. Jooksime teineteise võidu. Kasti ronis hulk rahvast ning minul õnnestus end auto tagauksest sisse pressida. Kuna mu nägu jäi teise suunda ja ma ei saanud end ringi pöörata, siis ma ei näinud täpselt, aga usun, et olime tagaistmel viiekesi.

Kohale jõudnud, saime tänu autojuhi abile kaubelda kogu grupile hinna 25 peesolt 10-le ja saime igaüks endale ühe musta värvi kilpkonna pojakese.

Aastate eest oli seaduslikult lubatud kilpkonnamune välja kaevata ja müüa, kuid see keelati, sest mõistagi nõnda paljusid-paljusid mune hävitades pandi kilpkonnad peaaegu väljasuremisohtu. Muidugi leidub neid inimesi, kes seda siiski teevad. Peale selle mõningad usuvad, et just kilpkonnamune süües saavad nad suurema hormonaalse energia, kuigi tegelikult ei vasta see lugu tõele. Seetõttu korjataksegi kilpkonnamune niiöelda heade inimeste poolt, hoitakse turvaliselt, kuni pisikesed kilpkonnakesed kooruvad. Selle etapi järel oli meie kord.

Väikene olevus muudkui vehkis loibadega, kui tema kilbist kahe näpuga kinni hoidsime ja kõrgusi nautida lasime. Ma loodan, et mõni neist ei kartnud kõrgust. Läksime mere piirile, kus ligi kolmemeetrised lained murdusid, mürtsatusega ilusa ümmarguse kaare kokku pigistasid ning valgusid üksteise võidu võimalikult kaugele rannaliivale. Kõik korraga panime kilpkonnakesed liivale, kust nad omapead mere poole roomama hakkasid. Oli vapustavalt kena vaatepilt, kuidas kõik pisikesed kilpkonnalapsed liikusid tillukeste loivakeste abil ookeani poole. Üks kilpkonn muneb ligi 100 muna ja vaid 1-2 kilpkonnakest jääb nende seast ohtlikus meres ellu. Loodan siis, nagu igaüks meist, et minu kaunil ja tugeval kilpkonnal on ilus ja pikk tulevik.

Teine maailma parim surfirannik

Puerto Escondido

Kas rannas on punane, roheline või mingisuguse vahepealse värvusega lipp?

Ukse ees kasvas üks palmipuu ja upitasima ja upitasime ja tõmbasime ühe kookospähkli alla. Tegime taskunoaga augu sisse ja jõime kookospiima. Viljalihani ei jõudnud, sest väike taskunoakene oli selleks liiga taskunoakesekene.

Käisime surfamas.
Ja nüüd kiirustame kilpkonnapoegi merre laskma.

Oaxaca, Oaxaca - Oaxaca de Juáres, Oaxaca

Jõudsime kohusetundlikult kella kuueks bussiparklasse. Oli küll rangelt öeldud, et mitte keegi ei tohi hiljaks jääda, aga siiski enne meid oli kohal vaid kaks õpilast. Imekombel ei läinudki ootamiseks kaks tundi, vaid saime poole tunniga hakkama. Ilmselt tänu karmidele ähvardusele õigel ajal kohal olla.

Enne pärale jõudmist imetlesin bussiaknast teepervele paigutatud värvilisi puidust mudelautosid ja kiikhobuseid. Mujal mulle sellesarnased silma ei ole hakanud, võib-olla on see midagi Oaxacale omast. Kella kaheteistkümne paiku jõudsimegi viimaks pealinna, Oaxaca de Juárez.

Muidugi tuleb reisi esimesel päeval külastada püramiide. Mehhikos on neid tõepoolest iga nurga peal. Seekord külastasime zapoteca'de Monte Albáni nimelist asustust. Nimi tähendavat valget mäge ja seda sealkasvavate puude tõttu, millel on valged õied ning nende õitsemise ajal paistvat kogu mägi valge. Linna on veel eriline selle poolest, et  siia ei jõudnud kunagi hispaania vallutajad. Linn oli aga piiratud ning ka kaks viimast perekonda, kes püsimajäämise nimel võitlesid, surid viimaks välja.

Enne arheoloogiliste vaatamisväärsuste keskele jõudmist, kuulsin eemal puu otsas häälitsemas mingisugust valju häälega elukat. Ühest küljest meenutas veidi ritsikat, kuid oli selleks liiga kriiksuv. Hiljem lähemalt kuulates tundus häälitsus sarnanevat pigem katkise traktorga, ikka "põt-põt-põt-põt" ja siis mingisugune veider vile põdistamise vahepeal. Lõpuks tuli välja, et häälitseja on üks must ümmargune musta värvi putukas, keda kutsutakse cigarra'ks.

Ma juhtusin kokkujooksma murenukkudega. Need on pisikesed näpusuurused traditsioonilised nukukesed. Maiade legendi sõnul tuleb neile õhtul enne magamaminekut rääkida talle kõik oma mured ja pained ning panna ta seejärel padja alla. Võib-olla oli mõnituhat aastat tagasi igaühel selline padja all, aga ausaltöelda ei ole ma kuigi kindel, kas sel ajal patjasid üldse kasutati.

(Pilt: Internet)

Külastasime maailma suurimat puud. Nimelt maailma kõige jämedama tüvega, suurima diameetriga puu kasvab Oaxaca südalinnast ligi 10 km kaugusel ja kusjuures pärast paari tuhandet aastat kasvab ikka veel väga elujõuliselt. Ei paistnud kuskil kahjustusi ega mädanemist, ainult ühel küljel lebas lõvi. Nagu Mehhikos sageli räägitakse, nähti ka selle puu külge kasvanud käänulises mügarikus kellegi kuju, seekord uhke lakaga isalõvi. Tule puu, nagu seda nimetatakse. Muidugi ei ole sellel mingit pistmist lõkketule või tulemisega. "Tule" tähendab "árbol de iluminación". See puu on tõesti tõeline hiiglane! Tüve sisse mahuks terve maja ära. Kõige laiem diameeter on 14 meetrit ning kasvab veel iga aastaga. Puu on üht tüüpi küpress, mida peetakse kõige muu seas tüüpiliseks Mehhiko puuks, sellesarnaseid leiduvat siin palju.

Külastasime linna kõrval asuvat traditsiooniliste vaipade kudumise koda. Kogu vahetusõpilaste rahvusvaheline seltskond oli toimuvast väga vaimustatud ja huvitatud, minule tundus aga kõik üsna tuttav. Meie ju ka kraasime, ketrame ja värvime lõnga. Isegi kangasteljed ei ole kuigi võõrad. Muidugi taimed, mida värvimiseks kasutatakse on erinevad ning pesemismeetodid samuti. Näiteks villa puhastamiseks kasutatakse teatud taime juurikat ning hõõrutakse villa punutud korvi servade vastu. Ka vokil on teine kuju: meenutab rohkem kehalistunnis tuttavaks saanud kõhna hobust, millele on ratas ja värten lisatud. Ratast ei aeta ringi mitte jalaga vaid vändatakse parema käega. Natraalseks värvimiseks, nagu ikka, kastatakse puukoort, sammalt, seeni, taimevarsi, õisi, kreekapähkli koori ja nopaali parasiite. Kui kreekapähkli koored ütlevad "ohhoo", siis nopaali parasiidid tõmbavad veelgi rohkem tähelepanu. Taime küljes elusana on putukad valgete pallikestena, kuid kui näpu vahel pulber maha hõõruda, tuleb välja tume pallike. Kui parasiit katki pigistada, tuleb välja aroonialilla vedelik, mis ei pidavat olema mitte veri, vaid midagi nopaalist. Kui pigistada värvile sidrunit peale, muutub vedelik hetkega või oranžiks või punaseks ning kui seejärel karbonaati sekka puistata, saab lilla värvi. Kuna meile näidati seda ette peopesal, siis muuhulgas demonstreeriti ka, kui hõlpsalt saab käe sidruniga puhtaks pesta.

Lõng valmis, hakatakse töötama kangastelgedel. Vaipadel kujutati nii maiade jooniseid ja sümboleid kui ka tüüpilist Mehhiko mustrit, mis kujutavad kandilisi spiraale, kolmnurki, siksake, rombe ja nurgelisi rombe, mis paistavad nagu põhjapidi kokkupuandud püramiidid (terava tiputa püramiidid, nagu kõik Mehhikos) ning muidugi palju erinevaid värve ja mõnel puhul kui mitte värve, siis paljusid-paljusid erinevaid naturaalseid toone. Mistahes värvihulka ka ei kasutataks, miskipärast näeb ikka alati kombinatsioon ilus välja.

Sõltuvalt mustrist võtab ühe tavalise vaiba tegemine aega 1-2 kuud. Kõige suuremaga, mille mõõt ulatub umbes viie meetrini, nähtakse vaeva pool aastat või enam ning selle müügihind on 50 000 peesot.

Maiade mõtlemisjumal

(vaiba peal, ma mõtlen)

Tegime öise tiiru Oaxaca kesklinnas. Omapead tänaval tiirutamise järel istusime kõik kohvikus. Nende mõnede tunnikeste vältel taheti meie müüa küll nätsu, maiustusi, järjehoidjaid, lusikaid, kleepse, tunnike mariachi't jne. Enne söögikorra serveerimist koputas keegi mulle õlale. Üks väike poiss, kes värvilisi punutud käevõrukesi. "No, gracias." Siis võtab poiss ühe punutise, paneb mulle käe peale ja ütleb: nii ilus, see sobib sulle nii hästi. Vaene laps. See müümise tehnika tuli tal tegelikult väga hästi välja.

Lahkudes leidsime tänavalt veel teisegi rahateeniva lapse, kes võis olla ehk umbes 5aastane. Istus tänavakivil, mängis akordionit ja laulis: "...cuando me mue-ee-ro-oo!" (...kui mina suren). Kõige muu seas ta laulis seda nii naljakalt ning üleüldiselt selline laul väikese lapse suu läbi kõlab naljakalt.