Ainult üks tund autoga Teziutlanist Eesti poole ehk siis mäest alla ookeani suunas ning tee vaid autoaken lahti ja lase sooja sisse! Seda sooja asja, milles hapnikku küll õieti polnud.
Nõnda jõudsime me viimaks Martinezi. Tüüpiline temperatuur päeval 40 kraadi, öösel kolmekümne ligi. Kui mõtlema hakata, et meie maksame talvel küttekulusid, siis ega ööpäevaringselt töötavad tuhanded ventilaatorid ka just õhust ja armastusest ringi ei käi.
Päris tõsiselt ka: riided olid seal seljas koguaeg õhuniiskusest märjad.
Vannitoa põrandal nägin üht prussakat sibamas (mis sest, et ma ei tea, milline prussakas välja näeb) ja on ju täiesti tavaline, et ülesärganuna silmad avades näed magamistoa seinal parajalt pirakat sisalikku jooksmas. Teziutlani inimestele on see samuti üllatus, üks neist oli samuti sisalikuga elutoas kohtunud ja imestusega selle kohta aru pärinud. Kohalik olevat vastanud, et "ah, jaa, sisalik..". Sisalik eluruumides on täpselt sama tavaline kui suvaline toas ringilendav porikärbes.
Banaane muuseas korjatakse ka siin rohelisena ära. Esiteks seetõttu, et nõnda säilivad paremini, ning samuti siinsest piirkonnast transporditakse neid Mehhiko teistesse paikadesse, sest suur banaanikasvatus on vaid siin, ning kolmandaks seetõttu, et teisiti võivad karud banaanikobarad ise ära korjata, süüa, lõhkuda.
No comments:
Post a Comment