Mehhiko vulkaaniline tipp lumekreemiga

Eile.

Ma olin sellest kuulnud ja teadsin, et sellised asjad on olemas, aga ma ei olnud seda kunagi näinud.

Ma ei olnud kunagi näinud autot, mida saab eemalt käivitada nupuvajutusega võtmel. Mitte et see oleks mingisugune maailmaime või omapärane Mehhikole, aga see oli minu jaoks vaatamisväärsus.

Käisime uut maja vaatamas, sest me hakkame septembris kolima (kui ma just jälle millestki valesti aru ei saanud). Hoone oli veel ehitamisjärgus, kuid lõpusirgel. Majal on üks korrus - see on suur ja avar; ning tagahoovis on aed ja MURU!!!!!! Mul oli selle murulapikese üle nii hea meel! Katusel on terrass, kust on samuti imekena vaade mägedele.

Selle maja on projekteerinud minu kohalik padre.

Tegelikult on see maja ka ilus, kus ma praegu elan.

Vaade minu toa aknast

Olgu-olgu, tegelikult minu toa aken on suunatud maja sisetrepile. Pilt on tehtud kolmandalt korruselt, mis on justnagu peosaal. Kahe seina ülemine serv on puhtalt akendest ning sealt on tõeliselt kaunis vaade!

...aga ma ei olnud seda kunagi näinud. Veel vähem sõitnud!

Täna käisime Pueblas. See on üks lähimaid suurlinnu. Kusjuures väikelinn või küla hispaania keeles on pueblo. Eks kõik suured on kunagi väikesed olnud.

Pueblas on 365 kirikut - ehk pea kõikjalt võib näha vähemalt üht.

Üldiselt ajasime ametlikke asju (sh minu migratsiooni asjaajamine) aga samuti vaatasime mõningaid vaatamisväärsusi. Kuna päike paistis lagipähe, siis olin ma suhteliselt uimane. Päike paistis kõige otsesemas mõttes lagipähe, varjud olid nagu väikesed ovaalikesed inimeste all ning võis ehk eristada õlgu, kummardamisel pead ning kleidi- või seelikusabagi. Isegi kaubanduskeskusest autoni minnes tunnen, nagu oleks natuke liiga kaua palja peaga päikese käes olnud. Uskumatu! Geograafia tunnis kujutasin ma seda hästi ette, aga nüüd ma ei oska arvatagi, mida tähendab pööripäev tegelikult.

Teel Pueblasse nägin mitmeid vulkaane, sealhulgas ka Mehhiko kõrgeimat mäge, mis on samuti vulkaan.

Mehhikos enam kõrgemale ei saa kui sinna:

Pico de Orizaba

Kurdistatud. Pimestatud. Tutvustatud. Vapustatud.

Ma seisin härjavõitlusareenil.

Üleeile valiti Teziutlanis uus kuninganna ja kaks printsessi. See on siin konkursipõhine iga-aastane traditsioon.

Lisan mõned professionaalsed fotod, mis on pärit siit (kust võib leida ka paar hispaaniakeelset sõna sündmuse kohta) ja siis ühe omaenda kätega tehtud pildi.

Võitjad

Kuninganna

Printessid

Lisaks kuningannale ja printessidele oli laval ka eelmise aasta kuninganna. Igaühel oli saatjaks pisikene printsess. Nad kõik nägid ülikenad välja, aga ma nägin kui vaevarikas oli väikestel lastel nende raskete pikkade puhvis kleitidega astuda ning nad pidid veel naeratama, elegantselt lehvitama ning, mis kõige keerulisem, aeglaselt kõndima!

Pärast šõud algas kontsert, mis toimus härjavõitlusareenil. Mina istusin seal, kus härjad on jooksnud. See oli poole võrra valjem, sest mehhiklased karjuvad kaks korda kõvemini kui eestlased.

Ja diskod, muuseas (mitte, et ma sellest palju teaksin), on täpselt samasugused nagu Eestis. Isegi muusika on sama.

Не надо

Kui keegi ütleb aitäh, siis on kohane vastata midagi sellelaadset, mis kõlab nagu не надо. Mõnikord ma kuulen, et vastatakse ka lihtsalt sí. Nüüdseks olen järele uurinud, et see esimene on hispaaniakeelselt de nada, mis tähendab pole tänuväärt (you're welcome). Üleüldse tundub tegelikult lihtsam hispaaniakeelseid väljendeid tõlkida inglise keelde kui eesti keelde; võib-olla seetõttu, et inglise keeles olen õppinud mingisugust baassõnavara ja vasteid ning ega ma praegu hispaania keelski neist raamidest välja astu.

Ma olen ikka veel päevad läbi istunud kas söögilaua taga, autos või kirjutuslaua taga (magan ma ikka voodis ja pikali). Täna ma enam ei jaksanud ja marsissin ülakorrusel laudade vahel edasi-tagasi. Vahepeal lippas isegi koer üles mulle seltsi. Vaatas suure rõõmuga, et ma mängin temaga ja eks ma ajasin teda natuke taga ka, aga siis ta istus keset ruumi maha ja muudkui jõllitas, et ma ikka marsin ümber laudade. Isegi koer vaatas, et ma olen puhta napakas!
Viimaks ma tundsin, et ülakorrusel läheb liiga palavaks ning ronisin sealt alla. Läksin oma tuppa ja üritasin pea peal seista. Tuli välja küll, kuid kahjuks ei jaksanud ma kuigi kaua alaspäi olla ning istusin siis jälle laua taha.


Eile sõin ma värsket salatit, kust sai tšilli tükikesed välja otsitud. Tuli välja, et salat oli ikka veel väga vürtsikas ning kõrvetas ikka kogu hingest. Ma olevat isegi näost punane olnud! Kusjuures ma arvasin, et selline pilt jääb ainult multifilmide raamesse ega ole tegelikult nõnda, aga ma olin tõepoolest näost punane!

Tšilli-tulekahju kustutamiseks on neil ka oma nipp. Limpsad keelega üle oma käe, et see niiske oleks, raputad soola peale ning limpsid selle sealt siis ära. Nõnda seni, kuni ebamugavustunne üle läheb. Mulle piisas paarist korrast. See tõepoolest toimib!

Veel üks asi, mille peale ma Eestis poleks elusees tulnud. Kreekapähklid! Kui võtta too helepruun kõva kest ära, tuleb sealt välja too kreeka pähklile omane säbruline viljaliha. Seal on tumepruun koor ümber. Kui see ka maha katkuda ja toda valget viljaliha süüa, siis on pähklil hoopis teine maitse; ja palju parem! Ainult et ma ei kujuta ette, kas see toimib ka kuivatatud pähklitega - kas sealt on võimalik kuivanud koort üldse maha saada.

Teziutláni mägipesas

Ma ei ole enam turist!


Ma olen jõudnud oma asjadega järjele ja ma olen olnud kaks päeva peaaegu vait, sest ma ei oska rääkida! Kõik, mis ma oskasin tulles:

Me llamo Keily.
Tengo diecisiete años.
Vivo en Estonia.
Pasado mañana me caso.

Kui ma kunagi kord päev otsa vait olin ja siis mulle aasta aega hiljem ka öeldi, et see ikka veel mõjutab (et ma räägin nii palju), mis saab veel siis, kui ma nüüd viimaks rääkima õpin? Ja et mitte rääkimatusest lõhki minna, räägin ma siis kirjalikult. Alles nüüd läheb huvitavaks!

Vastuvõtt

Kuidas ma ära tundsin, kellega hotellist kaasa pean minema? Mind lihtsalt vaadati sellise näoga, et ma pean nüüd sinna minema.

Eile käisime linna peal. Käisime... Ma sain tervelt KOLM korda JALA üle tee minna! Ma ei ole nii ammu korralikult jalutada saanud, et mul on tunne, et võiksin siit kas või jala USAsse marssida!

Autost saab osta puuvilju, takotainast või aluseid või ma ei tea, kuidas seda poolvalmis toodet nimetada. Auto aknast nägin tänaval kõndimas üht meest, kes oli kana (või kalkuni) ostnud. Ma ei ole küll päris kindel, kas kõik, kes mõne pontsakama linnu ostavad, hakkavad tänaval silma, aga too hakkas. See kana või kalkun (sulgedeta ja ikkagi liha, mitte elus lind) oli pistetud pea ees musta kilekotti ning mees kandis seda seljas nagu jõuluvana. Lind oli aga liiga suur ning seetõttu ulatasid tema tumekollased jalad kilekotist otse taeva suunas välja. Sellist vaatepilti ma näinud ei olnud.

Veel näidati mulle auto aknast kohaliku hermana endist kooli. Ta käib nüüd teises, sest tolle kooli õpetajad olevat olnud paganad, ma eeldan siis, et ristimata või ebausklikud. Sellest ma järeldan, et mina lähen pühasse kooli, kus õpetajad ei ole paganad. Ma loodan, et minusugusele sellest suurt vahet ei ole.

Lisaks sellele on meie maja kiriku kõrval. Kui vaadata veidi arhidektiliku pilguga, siis mulle tundub, et osa majast asub ka kirikus. Ma ei ole seda mõistatust veel päris lahti muukinud, aga ilmselgelt meie toad ulatavad veel pikalt kiriku suunas. Tõenäoliselt minu tuba asub ka kirikus: all peaks olema saal ja kusagil kohal kiriku kell.

Sellise lõigu järel on iseenesest mõistetav, et ma hakkan nüüd igal pühapäeval kirikus käima... Ma ei ole eriline usuvaenlane (kaugeltki mitte pooldaja ka) ning tegelikult olen ma ka ristitud (teisiti ma vist ei elaks selles majas), aga pühapäeviti kirikus käimine on mulle küll väga võõras. Tegelikult natuke huvitav ka - eks ma lasen oma fantaasial lennata.

Üldiselt ma ei tea, mis mind järgmisel päeval ees ootab, vahel ei tea isegi, mis järgmisel tunnil ees ootab, lasen ennast lihtsalt kõigesse kaasa tirida.

Eile õhtul käisime hermana'ga ja tema sõpradega kohvikus. Autoga. Tema juhtis (ta on must aasta noorem). Alguses istusin ma kõrvalistmel, kus on turvavöö, mida SAAB kinni panna ja istme see-pea-asjandus. Natukene hirmutav oli. Hiljem istusin ma ka tagaistmel, kus ei ole seda-pea-asjandust ega võimalust turvavööd kinni panna (jah, nüüd ma tean superhästi kõiki turvanõudeid!). Mehhikos on see tavaline. Üks detail on siin veel: Teziutlan asub mägedes. Tänavad lähevad ikka ligi 45° alla ja üles. Sõidad mäest otse alla ja pöörad kas vasakule või paremale, sest otse eest on väike võrekene ja siis kuristik. Üleüldse ma ei saa aru, kuidas need vaesed autokesed jaksavad siin tänavast üles ronida! Kuigi ma tavaliselt leian alati paanikaks põhjust, siis seekord ma peaaegu üldse ei muretsenud. Võib-olla see oli minu jaoks juba niivõrd ülemõistuse, et ei tasunud paanitseda.

Järele mõeldes, ei ole see asi üldse nii hull. Mäed on mäed ja inimesed on nende keskel üles kasvanud, sõidueksami teinud ja pealegi pole üldse võimalik kuigi kiiresti sõita. Tavapärane autode kriipimine on nii või naa igapäevaselt normaalne (kuigi ma ei ole sellega veel kokku puutunud, aga ilmselt jõuan).

Selle autosõidu jooksul nägin ma ka oma tulevast kooli kooli.

Centro Escolar Presidente Manuel Avila Camacho

(Osake kodulehe moodi asjast)

PS. Ma loen ühte raamatut "Los Tres Cerditos". Googeldage.

Mexico City - ikka veel turistid

Käisime Mexico City kõige olulisem hoone, mida valvavad suisa sõdurid.

Seinamaal.

Üleval vasakus nurgas on üks kolmnurgakujutistega plats, kus inimesed peal siblivad. See oli Mehhiko traditsiooniline jalgpallilaadne mäng: kaks võistkonda, kummaski seitse liiget; palli löödi puusadega.

Traditsioon oli niisugune, et võitjameeskonnal (!) löödi pea maha. (Väidetavalt olevat nende jaoks üsna sama, kas olla elus või olla surnud - see on vaid protsess.)

Meilegi avaldati avalik saladus: maailma parim jalgpalli tiim on Mehhiko, aga nad lihtsat ei taha võita. (Ilmselt tänapäeval pole elu enam VAID protsess, inimesed tahavad elada.)

Hoones käisid parajasti ehitustööd. Ma panin tähele üht töömeest, kes saagis. Muudkui saeb mingisugust lauda ja keel käib seaga ühes suust välja nagu maol (ainult et sagedamini ja kiiremini); ning ise ta vahtis, mis ümberringi toimub. See oli nii naljakas vaatepilt, et ma ikka veel naeran!

Xochimilco,

Mexico City oma Veneetsia

Bambuskeppidega lükatakse veesõidukit edasi.

Värvilised kivikesed puude all.

Beware the stare of Mary Shaw,

she had no children only dolls.

And if you see her in your dreams,

be sure to never ever scream.

                                "Dead Silence"

Xochimilco kaldaäärde on kokku kogutud vanad katkised kadumaläinud mänguasjad ja need on riputatud puudele. Julián Santana Barrera uskus, et nukud on ikka veel elus, kuid unustatud, ning arvas, et nad hoiavad eemale halbu vaime.

Mexico City - oleme turistid

Täna tutvustati meile Mexico Cityt. Praegu oleme me veel turistid. Kui Mexico Citys elab 20 miljonit inimest, siis metrooga, mis on Mexicos 1969. aastast, sõidab iga päev ligi 8 miljonit inimest (mis on rohkem kui eestlasi ja soomlasi kokku!). Kuna linn on ümbritsetud mägedega, oli ka see ala kunagi ammu-ammu vee all. Esialgu asusid linna kohal püramiidid, kuid hispaanlased lammutasid need omal ajal ära ning ehitasid samast materjalist kirikud. Kirikuid siin tõesti jagub: ühe platsi ümber oli neid suisa seitse. Kõik need on ehitatud ühe pühaku auks, kuigi too soovis vaid ühte kirikut.

Tema olevat mehhiklastele ja üleüldse usklikele siin kõige olulisem. Meiegi vaatasime seda maali minnes ja tagasi tulles veel kaks korda. Ju ta siis oluline on.

Maal asub ümmarguse rohelise katusega kirikus. See kirik on võrdlemisi uus, kõrval on vana. Uut oli vaja seetõttu, et vana hakkas külili vajuma nagu Pisa torn. Nagu mina aru sain, on too vanem olulisuselt maailmas teisel kohal Vatikani Püha Peetruse basiilika järel.

Üks kirik, mis mäetipus on, asuks justnagu Mesopotaamias, sest kogu kalju on kaetud taimedega ning isegi nägime üht kosekest nende vahel. „Here, in Mexico everything is real, not like in China,“ lausus meie giid. Tõepoolesti, isegi linnud laulsid keset linna.

Capilla de Juramentos

(hispaania keele algustäheortograafiast ei tea ma küll midagi...)

Kõigi uhkete ehitiste vahel asub capilla de juramentos. Selline asutus on seetõttu, et „mehhiklased ei oska juua“, nagu seletas meie giid. „Kui nad alustavad, siis joovad nad pudeli tühjaks.“ Sinna astuvad kodanikud sisse siis, kui nad ei oska joomisega enam midagi peale hakata. Capilla de juramentos on koht, kus allkirjastatakse leping, et ei jooda selle-ja-selle aja ning näitatakse seda perele. Nõnda on lihtsam lubadust pidada.

Järgnevalt lahkusime linnast, et külastada kolme olulist püramiidi. Selleks pidime sõitma ligi 50 km linnast välja. Ma nägin getosid. Täpselt nagu pildi peal geograafia õpikus! Mõned majadest on korralikud, teistel jällegi vaevaga püsti aetud papist seinad ning eterniidi tükikestest katus lapitehnikas peale laotud. Mõnd ehitist aitas saju eest kaitsta telgilaadne ehitis. 40 aastat tagasi polnud neil isegi veevärki ja elektrit.

Getod.

Ja neid oli tõesti mäenõlvade viisi.

Enne püramiidide vallutamist tutvustati meile kaktuseid, millest saab valmistada nii paberit, riiet kui ka nõela (koos niidiga), juhuks kui riiet vaja õmmelda; ja erinevates värvitoonides kivimeid, millest tehti kujukesi. Seal degusteeriti meilegi kohalikke jooke.

Lõunaks pakuti meile ehtsat Mehhiko toitu – kõik parimad palad (ja ma ei näinud mitte ühtegi uba). Takosid nägin ja sain nuusutada, aga ma ei maitsnud ühtegi, sest ma lihtsalt ei jaksanud.
Tõeline Mehhiko: meile lauldi kittarride (või sellelaadsete pillide) saatel Mehhikos kuulsaid laule sh nt „Guantanamera“. Seejärel tantsisid indiaanlased vihmatantsu.

Vihmatants

Ilmselt tänapäeva indiaanlased jälgivad televisiooni või interneti vahendusel ilmateadet ja ehk vaatlevad ka veidi ilma hetkeseisu; kuid igatahes sadama hakkas küll, korralikult, nõnda et räästa ette tekkis paras veesein.

Viimaks ka tõelised püramiidid. Kõndisime risti üle Surma avenüü ja ronisime kõrgeima, Päikese püramiidi tippu. Tippu, mis on lame, nagu kõigil teistelgi, sest sinna oli varasemalt ehitatud puust tempel, mis mõistagi pole tänaseks säilinud.

Päikese püramiid

Kui hoolikalt vaadata, siis on näha näo kujutist. Pilusilmadega, sest maiad olevat pärit aasiamaadest.

Üldiselt on need püramiidid nagu matrjöškad, sest kord-korralt ehitatakse suurem väiksema peale ja nõnda ongi jäänud väiksem püramiid suurema sisse.

Maalingud püramiidis

Kujutised ühe väikese püramiidihakatise seinal

Kell ja aeg ei ole üks ja sama, eriti Mehhikos

Tegelikult me jõudsime hotelli eilse päeva sees, kohaliku aja järgi. Mul on omaette tuba ja voodi, mis on kaks ja pool meetrit lai ning kolme padjaga (tegelikult nelja). Ahvatles küll, et selles voodis ma magan ennast hästi välja. Toimetasin tükk aega ja siis hakkasin telefonis äratust määrama. Aga ma ei osanud. Me pidime hakkama kümnest sõitma, seega üheksa paiku peaks hommikust sööma minema. Kell oli kuus läbi, aga Eesti aja järgi. Ma ei teadnud kohalikku aega! Mul on täiesti sassi aetud, kas see on siis nüüd -5, 6, 7 või -8 tundi. Olin juba üle 24 tunni magamata ka olnud ning arvutamine ja loogika ei tulnud enam kuigi hästi välja. Algul panin kella kolmeks helisema. Tükk aega hiljem sain aru, et see oli täiesti vale! Arvutasin uuesti ning ärkasin nüüd, järgmisel päeval kell kaks (Eesti aja järgi).

Ma ei tea ikka, mis kell on. Väljas on pime (päevavalgust nägin viimati lennukist, enne kui me äikesepilve alla maanduma sõitsime) ning ma ei kujuta ette, mis kella paiku neil siin üldse valgeks läheb. Kuna Eesti aja järgi on kell kaks, siis see number mõjutab mind juba sedavõrd, et und enam ei tule. Esimesel võimalusel keeran kella. Õnneks tuli mulle nüüd meelde, et hotelli hommikusöök pidavat algama juba viiest ning ehk retseptsioonist leian ma mõne kohaliku kella ka.

¡Buen provecho!

Kahe taeva vahel

Ma tahan lennata! aga mitte eriti ma-da-lal, sest kõrgel! on paa-aa-rem!

Kunagi ammu ammu me laulsime nõnda kenal sünnipäeval vanalinnas.

(See siin on Saksamaa)

Mis seal ikka, lennata on peaaegu 10 000 km ja 12h (ehk pool ööpäeva!). Frankfurdist Mexico Citysse – mul oli tunne, nagu oleksin elus esimest korda lennukiga lennanud.

Õigupoolest tahaks ma peamiselt lennukiga õhku tõusta ja maanduda. Lendaksin meeleldi tagasi Eestisse ja sõidaks veel kord! Muu seas võib atlandinimelise konnatiigi kohal ka mõne surmasõlme teha.

Vahetasin ühe Mehhiko tädi palvel koha ära tema pisikese pojaga, et nood saaks kogu perega koos istuda (üks inimene istus veel ümber) ja sain koha lennuki tiiva taha akna alla. Nõnda hakkasin siis aknast välja jõllitama ja mulle tundus küll, et asendan täie kohaga seda pisikest poissi. Vahtisin huviga, kuidas hiidlennukid üksteise järel lendu tõusevad, kuni jõudis järg meieni. Pilved, mille vahel sõitsime, olid kõige armsamad pilved üldse (kuigi need valged (!) nutsakad on seda ilmselt kogu aeg). Ja hetked täpselt pilvede kohal, sinna oleks küll tahtnud jalutama minna.

Ja siis tuli meri! Kusagil Inglismaa vastas. Paistis kena rand olevat!

Viimaks jõudsime puhta ookeani kohale. Algul mõni vahva paadike paistis, kuid õige pea polnud enam suurt midagi vaadata (sest väikesi kalakesi veesügavustes ma ei näinud).

Küll ma olen nüüd palju näinud: Suurbritanniat, Londonit ühes Themsiga, ookeani, USAd, New Yorki, Philadelphiat, Washingtoni, Mehhiko lahte ja ... (trummipõrin) Mehhikot ennast ka!

Naljakas on, et kellaaeg viitab südaööle, aga väljas on nii valge, isegi pimestav, ja päike lõõmab ning isegi vikerkaar kumab maapinna kohal. Aga see on ju see, millest ma alati unistanud olen: ööpäevas on rohkem kui 24 tundi!!

Meid võeti Mexico Citys uhkelt vastu. Kõigepealt tiirutasime linna kohal ja vaade oli vapustav. Nägin erinevas laiuses ja pikkuses maju, aga lennujaama ei paistnud kusagil, ometi olime juba madalal. Õige pea me pöörasime suure hooga ja sõitsime otsejoones mingisuguse tumeda pilve alla ning akna taga muutus üha pimedamaks ja pimedamaks. Vahetult enne kui lennuki rattad maad puudutasid, sähvatas välk. Küll meil oli uhke vastuvõtt!

No ma räägin: olen nagu väike laps ja klõpsutasin lennuki aknast pilte (ma tean, et udukäkerdised).

Vaata, see on Mehhiko kallas...

ja siin on pilt Mexico Cityst mõni minut enne maandumist...

ning see on pilt pärast maandumist.

Ja ta jõudis õnnelikult Mexico Citysse.

Valgeilt Kirsiaialisilt

Tsau, Keily! Mis teed? Mina hetkel sain teada, et kui sa blogi kirjutad, siis sa kontrollid pärast kirjavigu. Ja pea iga sõna, mis sa ütled, on minu jaoks uus teadmine sinust. Seda fakti näidustab hästi tõsiasi, et ma näen sind hetkel, 13. juulil 2012, alles teist korda. Minul on jalas kollased püksid, seljas sinine särk ning bokserid on mul ka üsna värvilised. Ma loodan, et kui sul Mehhikos on jalas kollased püksid või seelikut, seljas sinine mõnus pluus ja jalas värvilised bokserid\vanaemaalukad\stringid\või midagi muud taolist, siis sa mõtled ühe poisi peale, keda sinagi väga ei tundnud. Aga sa mõtled, et tema on kaugel elust, mida sina seal kaugel koged ja et ta on igatahes kade selle kogemuse üle, mis sa sealt kaugelt endale saad. Ja ma tahaksin loota, et sa kannad seal Mehhikos kollaseid pükse või kollast seelikut, sinist pluusi või kleiti ja värvilisi boksereid\vanaemaalukaid\stringe\või midagi muud taolist rohkem kui korra. Ja isegi kui seelik on värviline, püksid sinised särk kollane, tuleb sulle meelde üks tüüp, kes soovib sulle head ja loodab, et sul on seal kaugel väga mõnus!

Uku, üks poiss, kes hakkab arvatavasti üsna tihti lugema, kuidas sul seal kaugel läheb ja mis sa seal korda oled saatnud :)

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Kolmteist ja reede tuletab meelde, et... täna on su ametlik lahkumispidu ning praeguseks hetkeks oleme üksteist tundnud juba üle 11 aasta. Peagi täitub üks Su eluunistustest ning viimaks saadki sa lennata kaugele vihmaste metsade äärde...

Aga enne... kas mäletad, kuidas mulle ühel kurval lasteaiahommikul ütlesid, et Sa minu sõber pole? Läksin kurvana, norutades nukunurka ja siis tulid Sa särava naeratusega ja teatasid, et oled mu sõbranna. Kas mäletad, kui joonistasime pildi raamatutegelastest? Mina joonistasin karupoeg Puhhi ja Sina Pipi Pikksuka. Need pandi rühma, seal kus peeglid ja kaks diivantooli, kõrvuti ülesse. Me olime lasteaias lahutamatud. Mäletan kui räägiti, et kui mind ei ole, oled Sina poolik ja kui Sind polnud, ei olnud mina see, kes tavaliselt. Mul on piltselgelt meeles Carl Robert Jakobsoni nimelise Gümnaasiumi aula, mil teavitati, et Sina pead vanema naisterahvaga kaasa minema ning eluteed teises klassis, minust lahus, jätkama. Olime mõlemad tohutult kurvad. Algklassides olin mina esimese korruse parempoolse koridori esimeses, 107 number klassis, Sina kaugemal. Mäletan, et saime vahetundides kokku ja keegi kutsus meid kunagi Mägikitseks ja Jõgikitseks (täpsem nali on küll kahjuks meelest läinud). Siis tuli põhikool ning saime lõpuks rõõmu tunda ka ühes kollektiivis viibimisest (eesti keel - mingites klassides - ja matemaatika). Hoolimata sellest, et meie teed on viinud kord kokku, kord lahku, oleme alati üksteisele toeks olnud ning teadnud, et oleme üksteisel olemas.

Oled olnud mulle alati inspiratsiooniallikaks kõigi oma geniaalsete ideede, järjekindluse, oskuste ja silmaringiga. Jääd selleks ilmselt alati! 

Raske on sõnades väljendada kui hea meel mul on, et järjepidev tahtmine ja töö Sind viimaks unistuse täitumiseni viis. Kahju, et lahkud, aga veel parem, et varsti tagasi tuled, veel suuremate emotsioonide, mõtete ja ideedega kui kunagi varem.

Ütleks klišeelikult "tuult tiibadesse", aga kuna see on liiga labane ja mõttetu ning sinusugusele inimesele mittesobilik, siis soovin Sulle lihtsalt palju moskiitosid ja chihuahuasid. Ootan kannatamatult juba sinupoolset reportaaži Uuest Maailmast.

Mitte Sinu sõber, vaid SÕBRANNA Kata (:

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Just käsutasid Sa mind Su blogisse kirjutama.. jah, ega's mul tegelikult nii palju kirjutada ei olegi, me oleme enam-vähem kõigest juba rääkinud. Aga väikese-lühikese teksti moodustan Sul siia siiski.

Ma soovin Sulle väga palju energiat vahetusaastal, sest seda läheb kindlasti tarvis.. tean ju omast kogemusest. Kui Sul midagi vaja on, mõni saladus, mida soovid kellegagi jagada või palve, siis olen ma alati Sinu jaoks alati olemas, tänapäeval vaid mõne kliki kaugusel. Ole äge ja tore, nagu ikka oled! Ja kirjuta blogisse ka, et mina siis ka teaks, mis teed. :)

(et siis väikest äratundmisrõõmu lugejatele: minu nimi on Brita ning ma käisin YFU Eestiga Hollandis 2011-2012 õppeaastal ning mul oli võrratu vahetusaasta)

Het ga je goed!

Brita

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Sinu vahetusaasta saab olema suurepärane, sest just selline oled sa ise. :) Ma arvan, et Mehhiko oli väga hea valik, kuna sa pole tavaline külmavereline ning tagasihoidlik eestlane, vaid teistsugune. See mulle just sinu juures meeldib. Sa julged erineda. Ma ei oskagi seda "teistsugust" häst lahti kirjutada, kuid kõige rohkem seostub mulle sellega sinu riietumisstiil ning esinemised koolis. Kui sa tagasi tuled siis räägi mulle KÕIKE Mehhikost, sest tavalise eurooplasena ei tea ma sellest riigist peaaegu mitte kui midagi. Võta sellest aastast nii palju, kui suudad! Ja see on käsk!!! :D

Ülitoredat ning põnevat Mehhikot sulle!

Mari-Ann

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Nii, nüüd ma kirjutangi... Aga milest, seda ma veel ei tea, tean vaid seda, et midagi, mis võiks olla nii absurdne kui ka huvitav. Mehhiko... Absurdne vist mitte, küll aga huvitav. Kui hästi otsida, siis leiaks ka midagi absurdset. Nii et Keily peab meile Mehhikost midagi äärmiselt absurdset otsima, sest muidu me teda enam kodumaale tagasi ei lase. Ja siis ta peab veel seal hästi-hästi palju sööma ning jooma, et mitte janu kätte surra ning mitte nälgida. Me ikkagi ju ootame Sind tagasi, aga pea meeles: ainult absurdsusega... Ok, nali, aga mitte nii nali, et seda tõena ei saaks võtta. Uhket ja lennulist, kuid mitte linnulennulist Mehhikot!

Jaaaaaaaaaaaanika, kes on selle aja peale oma nime pikkuseks kasvanud

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Minu kord!! Jee!! Niisiis,

MINA OLIN SIIN - HANNA

Vähemalt panin oma märgi maha:D

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Ma tahtsin öelda, et vaata et see naer sul siis kõrvus kumiseks. Ilusat uut aastat ;)!

Liisi

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑

Nunii, eks on ka minu kord siis kirjutada. Mäletad seda korda, kui me esimest korda kohtusime? Mina mäletan küll ja tean, et sina mäletad ka. Sa mäletad mind kui väikest neegrit akna peal koos mustade punupatsidega, mis olid üle pea. See ei lähe mul kunagi meelest. Aasta oli siis 2002. Nüüd on meil siis olnud 10 aastat sõprust. See on ikka väga pikk aeg. Või mis? Mulle ikka ei taha kohale jõuda, et Sind varsti siin enam ei ole. Jah, ma tean, et ka mina lähen meie ühisest elamust 3-ks aastaks minema, aga mitte küll nii kaugele, kui Sina. Mina lähen ainult 164 km kaugusele, Sina aga... ma ei hakka parem otsimagi, kui palju on kilomeetreid sinna kaugele-kaugele Mehhikosse. Kuid ma tean, et see aasta läheb kähku. Vähemalt ma loodan seda.

Muide, seal on ilusad tõmmud mehhiko poisid..., kellele võid öelda, et MINA ka olemas olen... :D haha.

Tahan veel mainida, et Sa võid iga kell minuga ühendust võtta, vahet pole mis viisil. Kas sõnum, meil, internetis kuskil jms. Aga ma olen ikka ja alati olemas Sinu jaoks. :) Samuti hoian mina Sind kursis selle noormehega, kes siia tuleb ajutiselt elama, eks ole :)

Soovin sulle imetoredat, emotsioonide rohket, suurepärast, kogemusterikast aastavahetust seal Mehhikos!

Sinu väike-neeger Caroli.

•- ๑۩۞۩๑-•ø¤º „¸¨°º¤ø„¸¸„ø ¸„ø¤º°¨¸„ø¤º- ๑۩۞۩๑