Presentatsioon Eestist Teziutlanis

Täna oli viimaks see tähtis päev, mil ma esindasin oma ilusat kodumaad ja kandsin Teziutlani Rotary klubis kõigile ette oma presentatsiooni Eestist.

Kõigepealt küsisin kõigilt, mida nad Eestist üldse teavad. Öeldi selliseid märksõnu: väike, külm, asub euroopas, leidub lund, Venemaa lähedal. Ei osatud öelda kuigipalju, kuid kõik, mis öeldi, oli vähemasti õige! Keegi ei nimetanudpingviine või polaarööd, nagu seda vahel ette juhtub, isegi mainitud seekord, et meie ametlikuks emakeeleks on inglise või vene keel.

Sageli peetakse mind ameeriklaseks või kui juba kuuldakse, et ma Eestist olen, siis mõnikord suhtutakse minusse kui venelasesse. Kui varem tekitas minus vastumeelsust, et mind Venemaaga seostatakse, siis nüüd olen ma pigem nõus olema „venelane“, aga palun mitte ameeriklane. Venemaa on vähemasti lähemal (mis sest, et see on ka Põhja-Koreale lähedal) ja pealegi oleme ka ajalooliselt Venemaaga seotud. Varem üritasin vältida Venemaa mainimist, sest siis olin ma automaatselt venelaseks tembeldatud, kuna Eesti kuulus NSV Liitu, aga nüüd ma pigem ütlengi, et olen Eestist, mis asub Euroopas Venemaa lähedal.

Kõiki ikka võlub see pilt Eestimaast meie lipuvärvides:

sinine taevas, talvises valguses mustana näiv kuusemets ja valge lumega kaetud põld.

Pilt on pärit mõistagi internetist ja mina ei tea, kes sellise vaatepildi tegelikult esimesena kaadrisse sai.

Loodan, et lisaks Eesti ja Viljandi tutvustamisele sain ma ka viimastele oma hispaania keele oskust demonstreerida. Vahepeal olin ma päris tige, kuidas minusse suhtutakse. Nii paljud mõtlesid - ikka veel! -, et ma ei saa mitte millestki aru ning eriti tigedaks ajas mind see, kui kellelegi teisele räägiti, et "ah tema ikka ei saa veel kõigest nii hästi aru". Paneb urisema! On loogiline, et ma ei räägi nagu brasiillased, kelle portugali keel on ligi 70-80% hispaania keelega ühine, või nagu pranstlane, kelle emakeel on samavõrra sarnane ja seljataga on neli aastat hispaania keele õppimist. Aga ma saan aru ja oskan rääkida. Võib-olla mõnikord ei kuule hästi või ei pööra tähelepanu või tahan kindel olla, mis mulle öeldi, soovin, et mulle öeldut korratakse. Nii mõnelgi on automaatne mõtlemisviis: ta ei saanud aru. Ei pea siis kohe nii mõtlema.
Ühel ilusal päeval tegi kohaliku klubi president suure avastuse, et ma räägin nii palju ja nii hästi hispaania keeles, kui ta mind ühel heategevusüritusel kaaslastega vestlemas kuulis. Siis ma seletasin talle: jah, oskan küll rääkida, aga räägin nendega, kes usuvad. Räägin nendega, kes usuvad, et ma saan aru ja oskan rääkida, sest kuidas on mul võimalik rääkida, kui enne suu avamistki juba mõeldakse, et "vaesekene, ta ei oska, ta ei saa". Ja selliseid inimesi on. Nende suhtumine on juba kaugele ära tunda, ma ei tea, lõhna järgi vist.

Õnneks on rohkem neid, kes hea meelega vestlevad minu kui sõbraga, mitte kui "ühe vahetusõpilasega".

Babyshower

Sõitsin öö läbi bussis, jõudsin pärastlõunal jälle Teziutlani ja juba õhtul saadeti mind peole. Uurisin esmalt, mida babyshower endast üldse kujutab. Nime järgi võiks arvata, et eks ta mõni Ameerikast sissetunginud kommetest ole. Ürtust korraldas tulevane ema, kelle laps pidi sündima ligi 10 päeva pärast.

Sisenesime lihaleti ja toidupoe vahel peidus olnud mustast rauduksest ja komberdasime mööda kitsast koridori sügavamale majja. Kvartali sisehoovis ronisime raudtrepist paar korrust kõrgemale, keerutasime veel koridorilabürindis ning nägimegi, kuidas seltskond rahvast on lausa uksel valmis meid oma seltkonda võtma. Kohe riputatigi ka meile rinda beebipilt ja kinnitati selle kõrvale üks pesulõks, mille otstarbest ma esmapilgul aru ei saanud.

Istusin teiste sekka toolile ja tõstsin jala üle põlve. Õige pea tükiti minu pesulõksu kallale. Kuna ma aru ei saanud, mis toimub, jäeti see rahule ja seletati mulle, et tegemist on ühe mänguga. Iga külalise hõlma küljes on pesulõks. Kui näed kedagi, kel jalg ristis, võid temalt pesulõksu ära võtta ja enda pluusi külge panna. Mõnikord lisatakse ka käed mängu, aga seekord piirduti vaid jalgadega. Kõigile jagati kätte harjutusteleht, mida aja peale üksteise võidu lahendama hakati. Kuna lasteaialaste ülesanded minu jaoks kõigest hoolimata liiga keeruliseks osutusid, ja ma leidsin, et mehhiklastega aja peale võidu ei ole mul mõtet keeleülesandeid teha, siis suunasin oma tähelepanu mujale. Ülesannetele keskendunud inimesed muudkui aga kirjutasid põlveotsas, aga kuna inimese selgroog ikka päris pikk on, siis on ju mugavam põlv näole lähemale tuua. Niisiis tõstsid paljud ühe jala üle teise - neil olid jalad ristis. Mina käisin toakeses ringi, tervitasin neid, ja röövisin järjest pesulõkse ning lisasin need enda mantli hõlmale ritta.

Mängud aina jätkusid. Harjutustelehe teine pool oli veel valge. Sinna kirjutasime poole minuti vältel esmalt poisinimesid ning siis teise poole minuti jooksul tüdrukunimesid. Oma mõtteteel jätsin mina Luisid, Angelid, Nachod, Dianad, Laurad, Guada Luped välja ja kirjutasin Eesti laste nimesid.

Järgmiseks veeti keset tuba nöör ning riputati sellele paras punt pesulõksusid. Ülesandeks oli neid ükshaaval noppida ja öelda iga pesulõksu juures, mida laps vajab. Toimetada tuli ühe käega ning pesulõksud pidid pihku ära mahtuma ega tohtinud maha kukkuda. Ootasin kannatlikult ja läksin viimasena oma osavust näitama. Laps vajab voodit, patja, ühte karu nagu see (osutasin riiuli otsas istuvale kaisukarule), laps vajab ema, isa (rahvas kommenteeris naerdes: ja oma tädisid ja onusid ja vanavanemaid...), piima, riideid jne. Olin ainuke, kes kõik pesulõksud nöörilt korjas, ilma et ainuski maha kukuks. Asja juures oli nipp!

Babyshower'i korraldaja, tulevane ema, saadeti rahva keskele kõigile vaatamiseks. Pidime pilguga hindama tema kõhu ümbermõõtu ja lõikama vastava pikkusega nööri. Ka oma silmamõõtu pean ma kiitma: olin üks kolmest, kes täpselt õige pikkuse välja mõõtis. Kui aus olla, siis väikene kala jäi ikkagi nööri vahele: kuna poolteits sendimeetrit puudu tuli, siis sikutasin lihtsalt mõlemast otsast natuke kõvemini, et otsad kohakuti jõudsid. Olen kindel, et ka teised kaks mängisid natukene naise kõhu ja dressipluusi elastsusega.

Seejärel tuli mul endal beebiks hakata. Kuna olin üks noorimatest ning võrreldes kokkutulnutega, kellest enamik jässakad Mehhiko memmed olid, üsna pisikene siis langesin just mina ohvrika ja olin oma positsiooniga väga rahul. Jällegi võistu hakati mu ümber roosa ja valge krepp-paberiga sahmima. Mulle tehti ilusad roosad papud ning valged mähkmed, mis pesulõksude ja minu juukseklambriga eest kinni pandi. Tehti ka kena beebiroosa pluus ning kaunistati mu juuksed lehvikeste-paelakestega. Isegi kindad pandi mulle käte otsa, nõnda et nägin välja tõeline nukukene!