Udupiimapäev

Hommikul võib kooli minna jala, auto või bussiga, aga mina läksin pilvelaevaga. 

Sõitsin autoga kooli justnagu läbi taeva. Kõik tänavad viisid lõputult otse taevapiima sisse. Tüüpiline Teziutlani ilm (vähemasti kakskümmend aastat tagasi veel oli - aga kliimasoojenemine vallutab ju maailma). Vahva on ikka pilves elada. Mulle meeldib.

Koolitrepil nägin nägin valget helesiniste silmadega koera. Need olid tõeliselt hele-hele sinised silmad; ja kui ta minust juba mööda jalutas, siis ma vaatasin seljataha nagu loodaks looma valge saba taga ka veel ta silmi näha, et kontrollida, kas olid ikka nii sinised.

Mina ei tea, miks see hommikune hulkur mulle niiväga meelde jäi. Võib-olla oli lihtsalt midagi tuttavlikku, sest naljalt ma enda ümber sinisilmseid tegelasi ei näe. Oli üks tundmatu poolblond neiu, kelle päritolu ma teada ei saanudki (ta ei olnud turist, ühe perekonnaga oli, aga vahetusõpilane ka mitte), ja teine eakas ameerika tädike, kes siin elab - mitte rohkem.

Koolis selgus, et surnute päeva eel meil tunde ei ole. Peame ettevalmistama altari, mida me muidugi kohe tegema ei hakkanud. Kõigil on alati aega, palju aega!

Kuna vahetusõpilasest klassikaaslasel kõht valutas, läksime kooliarsti juurde. Esimese asjana hakkas mulle seal silma inimese kolju, millel küll vasaku poole peal tükike puudu oli, aga igal juhul nägi efektne välja. Mees küsitles tüdrukut, andis mõned soovitused ja siis läksime koolidirektori juurde valuvaigistit küsima. See oli nii ainult selle pärast, et tegemist oli vahetusõpilasega - küsisin üle - tavaõpilane peab ise vaatama, kuidas hakkama saab.

Ma olen nii jube, et kõik väikesed lapsed jooksevad laiali, kui mina ligi astun. No muidugi, jube ju, valge naha ja siniste silmadega! Äkki on mingi Halloween'i vampiir või muu vaim!

Üks väike poiss siiski tuli tagasi ja koputas nimetissõrmega mu seljale ning näitas, et mul kotile asetatud kampsuni varrukas lohiseb mööda maad. Nii armas temast.

Pärast kellakeeramist (tunnike tagasi nagu Eestiski) näis õhtu erakordselt pime ja sünge, eriti tolle uduga, mis ööselgi veel alles oli. Pärast kolmekordset väravast sisse-välja marssimist jõudsin hispaania keele õpetaja ukse taha, minuga samal ajal ka teised. Ilmnes, et täna meil tundi ei ole, sest kogu pere peab ära sõitma: üks sinna, teine tänna. Nõnda me siis läksime kõik parem kohvikusse.

Jälle olen ameeriklane...

Mind kutsuti järgmisele konverentsile. Tegemist oli organisatsiooniga, mis ühendab naisi, kes mööda maailma ringi rändavad ja nõnda maailma paremaks muudavad. Seda siis ametlikult ja üllalt. On ka teisi arvamusi. 

Reisitakse ja siis räägitakse teistele, mida kuuldi, nähti, müüdi, osteti. Too konverents oli Paraguay teemal.

Kanti välja Mehhiko lipp, Paraguay lipp ja ameerika lipp - kõik vastava riigi hümni saatel. Mina kandsin ameerika lippu ameerika ühendriikide hümni saatel. Nõnda siis olin ma jälle kõigi silme eest ameeriklane, ma olen täiesti kindel selles! Muidugi pean välja arvama inimesed, kellega ma sel teemal vestlesin ja ühe pärisameeriklase, kes Teziutlanis elab (ma usun, et temale ikka meelde jäi, et ma siiski ei ole ameeriklane).

Veel õnnestus mul süüa üht veidrat puuvilja. Pidavat olema Paraguayle omane. Nagu mulle enne avamist kirjeldati, pidavat see välja nägema nagu paks roheline nohu. Eks pilt räägib ise enda eest.

Rand, meri, palmilehed ja krabide tagaajamine

See laupäev möödus troopikas, Veracruzi liivases palmirannas lainete ja soolase veega, mis siiski tundub veidi magedam kui Vahemere vesi.

Maandusime autodega ühes peenemas kohas, ikka palmilehekatuste all ja basseini ääres. Meri oli vee peal lesimiseks, rand kui liivaala krabide tagaajamiseks ning bassein pallimänguks.

Krabide tagaajamine oli küll üks parajalt naljakas tegevus. Kui ma ise parajasti jahil ei olnud, meeldis mulle eemalt vaadata, kuidas kaks inimkuju liival mässavad. Varitse, jälita, ründa! Siis algas tagaajamine ja kätega vastu liiva lajatamine, küll paremale, küll vasakule, kaugele ette nõnda et jalad kuhugi eemale jäävad, või tuli hoopiski enda jalgade vahelt läbi ronida, tagurdada (hüpates või sammhaaval) või hoopiski ümber pöörata ja jällegi joosta. Püüdmishoos käte ja jalgadega, kui jalg viimaks looma peatas, oli põhjust karjuda. Igaks juhuks, lihtsalt teadmisest, et keegi on su jala all ja võib iga hetk liigutada ja nõnda ehmama panna.

Viimaks oli meil paras hulk pisikesi krabisid, kes üksteise otsas siplesid ning vahel hüppasid nagu kirbud, ja üks suurem (ütleme, et kahe tikutoosi suurune) nn trofeekrabi.

Ühed targad loomad on nad küll. Et topsist välja saada, hakkasid nad koostööd tegema ja teineteise otsa ronides redelit ehitama. Uskumatud elukad!

Enne lahkumist oli ette valmistatud veel üks üllatus. Ühe auto parempoolne esikumm oli tühi. Tuli sinna mindagi uut asemele panna - läkski kummivahetuseks. Kõik pisikesed poisid (ega neid palju polnudki, kaks, ja väga pisikesed ka mitte: üks peaagu 13-aastane ja teine veidi vanem) kamandati ninapidi lähemale, et nad õpiksid, kuidas asi käib. Tulemus oli küll veidi naljakas, sest varukumm oli tükk maad tillukesem kui teised, aga "on ju ainult 80 kilomeetrit sõita - mis see ikka on".

Vahemaadest mõtlemine on siin suures riigis ikka hoopis teine. Kui elad Pariisist viie tunni tee kaugusel, siis elad ikka uskumatult lähedal! Meie kui eurooplased vaatasime küll, et - viis tundi, kuulge, see on ju palju! Praegu tundub mullegi, et viis tundi ei ole kuigi palju... võib-olla on mulle mingi kohalik pisik külge hakanud.

Ebaharilik päev punasel jäätükil

Juba hommik oli ebaharilik. Kui meid kolm minutit pärast tundide algust klassidesse lubati, oli orientatsiooni õpetaja seal enne meid. See on enneolematu nähtus! Midagi imestada võib-olla ka ei ole, sest öeldi sedagi, et "kord elus olete te ilusti ja korralikult kolonnides".

Ma teadsin, et üks paganama imelik päev see on! Klassiruumis olime ka vaid kolmandikuga kogu koosseisust, kord kuueteistkümnekesi, kord hoopiski kümnekesi nagu bioloogia tunnis, mis ei tundu just kõige populaarsem õppeaine olevat (eriti reedeti). Kõige selle juures mõningaid õpetajaid jälle kohale ei ilmunud nagu alati ning pidime taaskord jälle lihtsalt passima ja veelkord passima. Aga katsu sa mugavalt passida kui tool on istumise all nagu tükk punast jääd.

Kuu alguses tabasin ma lõpphea pildi. Ma ise hiljem tükk aega itsitasin ja olin hirmõnnelik, et fotoaparaat kaasas oli.

Kui mõnelpool on kombeks, et valgusfoori all tullakse viisakalt auto akent pesema ning siis veel viisakamalt küsitakse selle eest raha, siis siin kohtab rohkem kloune, kes punase fooritule taustal kurikaid loobivad, endal must koera- või punane klouninina ees.

Ühel hilisõhtul ma juhtusin nägema, kuidas kaks klouni istusid väikeses bussijaamas pingil ja uurisid üht telefoni. Näomaskeering, nende tegelik ilme ning et neid oli kaks ja nad vaatasid üht telefoni nii süvenenult, andis kokku tõeliselt koomilise vaatepildi. Pildistamishetkeks jõudis kahjuks rohelise-valge-triibuline marakratt pea ära pöörata, aga nad mõlemad olid nagu too parempoolne.

Olen staar, kuigi tunnist visatakse välja nagu paha laps

Eelmisel esmaspäeval oli meil lausa kaks tseremooniat.

Esimese tseremooni ajal oli tähelepanu pisikestel lastel, kes marsisid lipuga täpselt nagu seda teevad suuremad ja päris suured ning tantsisid koos oma juhendajatega muusika saatel ning lasid viimaks õhupallid, mis tantsu ajaks vööde külge seotud, lendu. Ma arvan, et nad võisid isegi lasteaia lapsed olla. Minu koolis on nii lasteaed, algkool, põhikool kui ka gümnaasium, kui ma varem maininud ei ole.

Teisel tseremoonial oli kohal ka televisioon. Tehti intervjuusid nii kooli töötajate kui ka õpilastega ning nii uskumatu kui see ka ei ole, õpilased põgenesid kaamera eest nagu oleks see ma-ei-tea-mis ohtlik riistapuu.

Muidugi - nagu alati - mitte keegi ei teadnud, miks on selline erakordne päev.

Sel esmaspäeval, kui meil järjekordne tseremoonia oli, läksin ma teistest eemale, et end päikese pastel soojendada. Sattusin põhikooliõpilaste seljataha. Õige pea olin nagu kuulus staar: olin totaalselt ümbritsetud nooremate õpilastega. Nad küsisid minult igasuguseid tüüpilisi ja mittetüüpilisi asju asju. Mis su nimi on? Kui kaua sa siin juba olnud oled? Kui kaua sa siin veel oled? Kust sa pärit oled? Kas seal on kõik pikemad? - No keskmiselt võib-olla pikemad küll kui siinsed inimesed. - Kaks meetrit? 

Neil oli raske võidelda, kes parajasti sõna saab ning samuti tuli mul tihtipeale korrata vastuseid, sest seltskond pidevalt vaheldus. Üks tüdruk pani mulle käe õlale, et pea tema poole pöörakisn ja palus: näita oma silmi. "Rohelised või sinised?" - "Sinised." - "Oh, vaauuu!" Ja keegi kolmas: "Näita mulle ka!", "Ma tahan ka näha!" Nad kõik totaalselt tunglesid mu ümber ja nügisid teineteist küünarnukkidega, võideldes, kes saab lähemal olla. Kõige selle juures hoidsid minust paraja lühikese meetrikese aukartlikku vahemaad.

Ja see ei olnud veel kõik...

Täna viskas pahane õpetaja mu klassiruumist välja.

Kirjandustunniks tuli õpetaja vaid hetkeks kohale, et kontrollida, kes on klassiruumis, kes mitte, tegi märkmed nimekirja ning lahkus. Klassiõde palus, et talle patsi punuksin. Mul midagi selle vastu ei olnud: alustasin - lõpetasin. Võtsin käsile järgmise neiu. Soeng ei tulnud päris selline, nagu plaanis. See oli tõsiselt naljakas, sest talle hakkas pähe kujunema laialivajunud punutud krunn, mis kuigi kena ei olnud. Ma keeldusin pooleli ka jätmast, sest ma tahtsin näha, mis sellest asjandusest lõpuks saab. Publikut oli meil muidugi ka - nagu ikka: "kõik ajavad kõigi asju" - ning teiste sekka ilmus ka järgmise tunni õpetaja (hallipäine hõredate juuste ja lühikene ümmarguse kõhuga mees). Ta ütles midagi, aga ma ei saanud aru. Ütles teist korda, ma ikka ei saanud aru ja vahtisin kaaslastele otsa, et keegi seletaks mulle, mida profesor soovib. Mu selja tagant naeris keegi, et "ta tahab ka soengut saada". Õpetajad on ka siin nagu nad on - mehhiklased -, ma päriselt arvasin, et õpetaja ütleski seda, niisama nalja mõttes. Viimaks öeldi mulle ikka, et ma töö pooleli jätaks. Punusin siis pooleli jäänud osa ohutult kõrvale, et hiljem jätkata ja istusin toolile. Pidime mingil teadmata põhjusel klassiõega ruumist välja minema. Kuna uksel oli sagimist, arvasin, et mõni kooli juhtkonna tegelane soovib taaskord midagi. Läksime siis. Keegi minu vastu huvi ei tundnud. Lõpuks ikkagi ilmnes, et pahaseks saanud õpetaja viskas väikes valgenahalise vahetusõpilase oma tunnist välja.

Nojah, siin on ju ikka nii, et tunnis midagi ei toimu, aga kui sa seal midagi teed, siis oled paha laps. Omavahel rääkimine, telefoni torkimine, kellegi kiusamine ja tunnist puudumine ei kuulu nende tegevuste hulka.

El Taco

Minu lemmiktunnis pidime välja mõtlema ühe enneolematu looma ja selle plastiliinist voolima. Looma tegemiseks oli aega kaks õppetundi ning teksti kirjutamiseks kolmas õppetund ja kodutöö.

Animal Creativo
Pensamiento Critico y Creativo

El Taco

El taco tienes diez pies: cinco derechos y cinco izquierdos. Entre los pies estan diez ojos. Es importante, porque cuando caminas es importante ver donde pones tu pie. El taco come las plantas verdes. El recoge las plantas verdes en su cilindro. Para digerir la comida el se echa de espaldas y ve el cielo y las nubes. Es muy bueno atividad para el proceso de digestión. El taco secreta excrementos derecho a el suelo a través de los poros rojos que estan en la espalda. Despues el taco camina adelante y come todavía.

Nime panid talle minu klassikaaslased, kes hakkasid teda Tacoks kutsuma. Kuna ta on ainuisend, siis on tema liiginimetus ühtlasi ka nimi.

Loomeloom

Kriitiline ja loominguline mõtlemine

Tacol on kümme jalga ja kümme silma. Silmad on all jalgade vahel, sest on oluline jalge ette vaadata. Taco sööb rohelisi taimi, mis kogunevad tema silindri sisse. Taco seedib toitu selili lamades ja taevast imetledes - see on väga hea tegevus seedimisprotsessi ajaks. Jääkained eralduvad seljal asuvate punaste laikude kaudu. Pärast pikutamist keerab Taco end jalule ja jalutab edasi, et jälle süüa.

Tuletan meelde, et minu klassikaaslased lähevad järgmisel aastal ülikooli. Kas meie kaheteistkümnendikud ka midagi sellist tunnis teevad?

Hispaania keel ja õppetöö - nii paljukest kui seda üldse on

Pärast eksamitest muu seas viilimist ja reisimist tahtsin ma - erinevalt kõigist teistest - hullu moodi esmaspäeval statistika eksami järeltööd teha. Päris üks ühele sama ei olnud, mis ma seni Eestis õppinud olen, isegi mingid uued detailid ja uued valemid eksisteerisid.

Kuigi ma teadsin seda juba esmaspäeval (sest ma justnagu nägin nõnda õpetaja märkmikus (kuigi ma ei saanud aru, kuidas ta nii kiiresti töö üle vaatas)), tuli teisipäeval koolihoovis õpetaja minu juurde ning ütles, et ma sain eksami teises osas maksimumpunktid ja kas ma äkki tahan ka esimest osa, teooriat teha. Olin nõus.

Kui ma nüüd kolmapäeval endale eksamitöö II osa nina alla sain, siis nägin enda ees tervet lehekülge teksti, kus ma õieti midagi aru ei saanud. Lappasin sõnaraamatut, meenutasin sarnaseid sõnu, mida ma kunagi võib-olla matemaatika tunnis kuulnud olen, ja mängisin lotot (sest enamik asju oli valikvastustega). Kogu eksam kokku oli ikkagi 10!

Kui päris aus olla, siis ma ei ole väga huvi tundnud, mis numbreid mu nime järele kirjutatakse, kuid tegelikult olen ma veel mõned hinded saanud. Õigusteaduse kontrolltöö sain kunagi kuue (ma ei kujuta ette, kust need punktid tulid) ja kümne sain biograafia eest, mille ma pidin kirjutama endast, ning mõned eksamid ja tööd on veel olnud. Näiteks informaatikas, kui õpetaja ütles mulle, mis tulemus peab olema (sest nupuvajutus-nupuvajutuselt juhendist ma aru ei saanud), siis sain sellegi valmis kahe minutiga, samal ajal kui mõni teine klassikaaslane ei saanud hakkama kümne minutiga. Ilmselt ei ei ole infotehnoloogiariigi õpilase jaoks kõige suurem asi panna Microsoft PowerPoint'is loetelu kahte tulpa reavahega 1,3 ja kustutada üks pilt ning lisada kaustast uus teisele poole - kogu eksam.

Palju enamat me koolis teinud ei olegi. Mõned üksikud eksamid ning mõned plakatid ja plakateid maalivad ja vormivad kõik suure hoolega, aga pärast seda, kui need on seinale kinnitatud, ei hooli enam keegi - kui kukub maha, siis tallutakse peal ja viimaks veetaks tüki kaupa prügikastile lähemale (ei, mitte prügikasti sisse).

24. septembril oli meil ka esimene n-ö ametlik hispaania keele tund, nädala sees ei olnud, sest kõigepealt sõitis õpetaja ära ning siis sõitsime meie ära. Kui ma esmaspäeval sättisin end tundi minema, öeldi, et täna seda ei toimu. Hea, et ma ei jõudnud enne kohale minna! Ilmselt neljapäevast algab taas hispaania keele tund, kuid siis juba teise õpetajaga.

Ah ja siis see minu hispaania keele oskus...

Ma ei ole õppinud varem ühtegi romaani keelt, ega ma siin kohapeal ka raamatut või sõnadenimekirja väga nina alla ei võta, et järjest tuupima hakata. Õpin enamasti niisama elust enesest.

No kuidas sellega siis ikkagi on?

Koolis ma küll kõigest aru ei saa. Kui ma ehk väga tahan ja kulutaksin neli tundi ÜHE tekstikese tõlkimisele ja ANALÜÜSIMISELE, siis ehk teoreetiliselt on võimalik, et ma saaks kõigest aru. Aga mul on muud ka teha ja pealegi ei ole Mehhiko kool kuigivõrd "õppimise koht" nagu minu eelnevate aastate koolitundides alati on rõhutatud.

Igapäevastel teemadel oskan ma vestelda, näost näkku, sest paljutki on vaja mitu korda ütelda:

 * Esimene kord ehk selleks, et ma saaksin aru, et MINUGA räägitakse ja hakkaksin üldse kuulama.

 * Teine kord selleks, et aru saada, MILLEST jutt on (kui jutt on "kellest" siis on see topelttöö ja nõuab hiljem ekstra kontrolli).

 * Kolmad kord, et SÕNADEST aru saada.

 * Neljas selleks, et LAUSE kokku panna.

 * Viies selleks, et KONTROLLIDA, kas ma sain ikka õigesti aru.

Mõnikord jääb mõni punkt vahele, mõnikord on vahepealsed lisaetapid, aga sõnaraamat ei pea enam olema mu külge aheldatud ja ma võin ka ilma selleta ringi liikuda (inimeste keskel, kes inglise keelt üldse ei kõnele).

PS! Grammatika on mul parem kui brasiillasel! ; )