Mesikäpp

Esmaspäeval ma suisa vihastasin, kui igav see koolipäev oli. Meil pidi olema seitse tundi ja vaheaeg, kuid toimus vaid kolm viimast. Ülejäänud aeg tuli lihtsalt kuidagi kooli territooriumil mööda saata. Kuna on niikuinii nädala esimene päev, siis on õpetajad lihtsalt laisad - nii mulle seletati. Tunde jääb sageli ära, aga õpilased kunagi ei tea ärajäämise täpset põhjust. Igal esmaspäeval on tseremoonia. Näiteks seekord tegime inimtunneli meie kooli printsessile ja tänavusele linna printsessile. Sellised sündmused õpilasi üldiselt kuigivõrd ei huvita - igaüks tegeleb oma asjadega. Siiski oli see minu jaoks kogu päeva peale ainuke asi, mis koolis üldse toimus. 

Kui ma olen valmis iga hetk koolitunnis tähelepanema ja pool päeva järjest ei tule ja ei tule ühtegi tundi, ilma et seda ette teaks, aimakski, siis on see ju lihtsalt ajaraiskamine. Kui oleks teadnud, siis oleks võtnud selle aja jooksul vähemalt midagi ettegi. Nõnda ma olingi koolipäeva lõpus üsna tige.

Teisipäev oli kohe tunduvalt parem.

Koolipäeva lõpus kutsus direktriss mind endaga vestlema. See sõnum jõudis minuni klassivenna kaudu, kui ma hakkasin kooli territooriumilt juba lahkuma. Direktor oli samuti kunagi vahetusõpilane, nimelt Saksamaal. Pakkus mulle, kas ma eelistan vestelda hispaania või saksa keeles. Mul on oma viis keelt niigi sassis ja neist kahest kumbagi ma ei oska, aga valisin siiski hispaania keele. Direktor küsis niisama tüüpilisi küsimusi, kuidas mul läheb ja kas mulle meeldib Mehhiko, Teziutlan ning kool. Ta jutustas mulle mõnest eelmisest vahetusõpilasest ning niisama üht-teist siit ja sealt, et näha, mis inimene ma sihuke olen.

Õhtupoolikul käisin klassiõel koos kahe kaaslasega külas. Vaatasime õudusfilmi Mustast Daamist. Jutt oli inglise keeles, subtiitrid hispaania keeles. Mina muidugi puhtalt instinktist ja harjumusest lugesin subtiitreid - kokkuvõttes oli see minu jaoks täielik Spanglish, aga ma sain enam-vähem aru, mis toimus.

Võtsin kaasa ka ühe Mesikäpa šokolaadi. See oli nii kuum kaup, et pildistati sellest seitsteteistkümnest küljest pilte ja uudistati igati. Eks ikka uus ja huvitav asi.

Kolmapäeval liitus meie klassiga prantsuse neiu - veel üks vahetusõpilane. Imelik on see, et ta käib minu klassis. Mulle räägiti küll, et see kohe kindlasti ei ole nii. Nõnda me siis oleme kogu kooli peale üks blond (kuigi ta tegelikult väga blond ei olegi) ja teine siniste silmadega. Õigupoolest tuleb veel üks brasiillane, kuid ma usun, et ta näeb välja nagu brasiillane ikka, kuigi ma olen nende puhul üllatunud, et nad siiski nii heledad on, mehhiklased on märksa tõmmumad.

Vaatasime kooliski filmi, peaaegu kogu päeva erinevate tundide ajal kirjandustunni nimel. See rääkis Trooja sõjast; mäletan, et esimesel koolipäeval õpetaja tutvustas sellega seotud raamatut ja rääkis tast midagi. Jällegi kedagi enamasti ei huvitanud, mis teleekraanil toimub. Nii on täiesti normaalne. Nagu ka mina teen aegajalt tüdrukutele soengut, samal ajal kui bioloogia õpetaja (kes näeb välja nagu kõige ehtsam professor) joonistab tahvlile, puid, lillekesi, vilju ja lehti.

Reedel oli üks erakordne imepäev, mil toimus midagi kehalise kasvatuse laadset. Kogu kool tuli jällegi platsile kokku ning valju muusika saatel näidati üleval rõdul harjutusi ette, mida kõik järgi pidid tegema, vähemasti teoreetiliselt. Palju oli viilimist, kuid kohati ehk igaüks natuke liigutas ennast. Tõttöelda nägi see välja pigem nagu mõne vahva suvelaagri hommikuvõimlemine.
Sel päeval sain ma ka oma esimese hinde. Nimelt statistika tunnis hinnati üht ülesannet. Ma sain kolme - enam parem ei või ollagi, sest hindamine on vaid kolme palli süsteemis.