Reedel ma jõudsin koolist koju vaevalt enne südaööd, sest me läksime uut müüritagust maailma avastama. Küll otse koolist, aga ikkagi jäi aega väheks ja basseini ujuma me ei jõudnudki, erinevalt esialgsetest plaanidest. See-eest sai palju muud korda saadetud.
Tuhlasime lossi erinevates soppides. Loopisime nuge seina (mis mul isegi peaaegu välja tuli), ronisime sisse riidekapi põhjas avanevast luugist, mis viis veelgi suuremasse garderoobi, riietasime end Metsiku Lääne kauboideks, näppisime erinevaid vanaaegseid püstoleid ja mõõku ja raudrüü kiivrit (et ma välja näeksin, pidin oma õlad kõrvadeni üles venitama). Põnev oli, ülimalt põnev. Kahju oli mul ainult sellest, et selle maja kohta pole ühtegi kummituslugu.
Loomulikult lisaks igasuguse huvitava kola näppimisele, ronisime sinna, kuhu vähegi võimalik ronida on. Igaühel külas käies just sellise näituse osaliseks ei saa.
Nädalavahetus möödus Tlaxcalas. Kuna ühte autosse on niikuinii vaja pakkida päris mitu inimest, siis sain minagi koos ühe kohaliku lehmalellepojaga linnas auto pagasnikus sõita, ise õnnelik. Samuti sain ma ööisel linnatänaval sõites pea autoluugist välja pista, ringi vahtida ja pilti klõpsutada.
Kõik tänavad on kaunistatud rohelise-valge-punase värvides, sest kogu september on Mehhiko iseseisvuspäeva kuu ning ühtlasi ka patriootlikuse ja lipu kuu.
Selline on päevane Tlaxcala.
Nõnda tehakse reklaami tsirkusele või kohalikule loomaaiale.
Laupäeval nägin neid sõidutamas ahvi, pühapäev oli pühendatud kiskjatele.
No comments:
Post a Comment