Jõululaupäev ehk "Nochebuena" küünlavalgel

Eesti jõuluõhtu magasin ma bussis maha ning hiljem ma ka aru ei saanud, et jõulud oleks olnud. Lihtsalt üks järjekordne fiesta. Mitte, et ma tunneks, et jõulud oleks minu jaoks vahele jäänud, aga jõuludeni on lihtsalt veel aega, umbes 365 päeva.

Kui ma selle kõrvale jätan, et ma kuidagi aru ei saa, et eilne fiesta „JÕULUD“ oli, siis olid ühed suurepärased jõulud! Elekter läks ära. (Ma olen alati unistanud, et jõuluõhtuks elekter ära läheks (loomulikult olen ma selles osas alati ainuke); ükskord jõululaupäeva hilishommikul läkski, aga paari tunni pärast tuli tagasi.)

Jõululaupäev (nochebuena) meenutas väga vana-aasta õhtut. Kuna jõulud on tegelikult 25. detsembril, siis see on päev, mida hilisööni üleval olles tähistatakse ning siis pidutsetakse ja süüakse selle puhul, et jõulupüha viimaks pärale jõudis. Ma ei tea, kas see on vaid minu arusaamine olnud või on tegemist kultuurilise erinevusega, aga mina ei ole küll kunagi öösel oodanud, et ometi tuleks 25. detsember - alati on oodatud päev olnud 24. detsember.

Kell 12 (kuna tegemist on ikkagi Mehhikoga ja mu praegune perekond ei ole väga punktuaalne, siis pool tundi hiljem) kallistati ja õnnitleti ja sooviti „Häid jõule!“. Jõudsime tseremooniaga vaevu lõpule, mõned meist said laua taha istuma...  ja kõik läks pimedaks, kogu lähikond. Aknast nägime, et vaid mäe otsas on tulukesed alles. Süütasime küünlad ning ootasime. Helistati ja püüti organiseerida, et keegi tuleks ja valguse ära parandaks, aga ei. Mõne aja pärast ilmus kõrvalmajadesse valgus. Meie, ja kaks maja veel (sh minu järgmine kodu), olime ikka pimedas ja jäimegi pimedusse. Viimaks loobuti peitusemängust valgusega ja hakkasime sööma, rahulikult, küünlavalgel, hämaruses. Hästi ilus oli ja ma olin nii rahul!

Mida me siis sõime?

Osa mehhiklasi rääkis, et Mehhikos süüakse jõulude ajal spagette. Nii mulle, kui ka prantslasele (Prantsusmaal süüakse jõulude ajal mereande) tundus see erakordselt veider, kuid nagu ikka, kõik sõltub suures osas perekonnast. Oluline on ka kalkun või mingisugusel kindlal viisil küpsetatud mingisugune kindel tükike seast.

makaronisalat

(makaronid, viineriviilud, hapukoorelaadse toote ja majoneesi segu)

mingisugust laadi roosa siider

magus õunasalat

(õunatükikesed kondentspiima ja mingisuguse kreemi segus (mis lõppkokkuvõttes ikkagi vedel oli)

kalaroog

tacod,

mis ei ole Mehhiko toidulaualt kunagi puudu

küpsised

roheline salsa

(ma ei julgenud proovimisele mõeldagi, isegi mehhiklased ohkasid süües)

lihakäntsakas mole-taolise kastmega

Olime kõik kokku umbes 15 inimesega: mina, Madre II, Padre II, kaks Hermana II-st, Madre II vanemad ning 2 õde ja üks vend (ja teine vend vist kohale ei jõudnudki) ning nende 2 abikaasat ja 3 last (kokkuarvestades). Ei olnud väga palju rahvast (Mehhiko mõistes).

Ma sain jõuludeks õllekorkidest käevõru ja roosa lehviga elektripirni, millele oli joonistatud meeleolukas naerunägu ja kuklasse kirjutatud: „PARA QUE TE BRILLEN LAS IDEAS“.

Tegime naljapakke (regalo del borma), nagu mitmed Mehhiko perekonnad. Kõik kingid pandi kuuse alla ning enne sööki hakkasime mängima. Veeretasime järgemööda täringut (ikka mitu ringi) ning paaritu arvu puhul võis kuuse alt ühe paki röövida või kelleltki teiselt tema paki ära näpata. Vahepeal olin ühe pakiga, siis viimaks kolmega, kuid viimaks jagasime ikka nii, et igaüks sai ühe pakikese.

Seejärel tehti lastele veel üks mäng, „päris“ kingitustega. Mind arvati jõulude puhul laste hulka. Olid nummerdatud pakid, nummerdatud sedelid ja jällegi sõber täring. Pidime veeretama number kolme. Mina sain selle esimese korraga ning loosipaki numbri sain samuti kolme. Pakist leidsin Disney märkmiku roosi- ja kroonikujuliste tembeldamismaterjaliga.

Hiljem saime veel ühed pakikesed. Mina sain rohelise salli, millel on taskud, ning mütsi.

Üldiselt ei ole jõulud Mehhikos nii suur kingipüha, kuigi viimastel aastatel on see komme ilmselt Ameerika ühendriikidest sisserännanud. Kinke toovad kolm kuningat 6. jaanuaril, kolmekuningapäeval.