Pool aastat vahetusõpilase karjääri

Saigi täis pool aastat vahetusõpilase karjääri, Mehhikos olin ma küll kolm päeva enne seda, mis oli pigem reis ja tutvumine, peredega läksime 25. juulil.

Nostalgitseme siis.

Huvitav küll, et minus ei tekkinud korrakski küsimust, kuidas ma ära tunnen, et minu võõrustav perekond mulle järele tuli. Nad pidid tulema kell 11.00 hommikul hotelli fuajeesse. Lennukiga kaugematesse paikadesse lendajad lahkusid hotellist koos meie koordinaatoriga kell kümme. Ma tundsin end tol hommikul väga halvasti, neelasin söetableti alla ning pakkisin kohvrit kokku. Pool tundi enne ühtteist korjasin oma viimased asjad kokku ning sõitsin liftiga alla. Mõtlesin, et saan enne veel natukene internetis istuda. Lifti uksed avanesid. Otse mu ees oli üks punt inimesi, või mis punt see ka oli, neli inimest. Nad lihtsalt vaatasid mind sellise näoga, et nad on mu perekond. Ma ei mäleta, mida nad mulle tol korral ütlesid, ilmselgelt ei saanud ma arugi, ning ma ei tea, kes mind esimesena mehhikopäraselt tervitas. Ma arvan, et see oli mu Hermana I, sest tema rääkis kaks-kolm sõna inglise keelt ning tema ülitoreda „süü“ tõttu ma just nende perre läksin. Lisaks oli minu saabumiskuupäeval, 22. juulil Madre I sünnipäev ning seal (kolm päeva hiljem) andsin ma talle ka kingituse üle (juhul kui ka mind ennast kui elamuse-kogemusepakkujat just selle kingituse osaks pidada ei saa...) ja ütlesin selle imekeerulise väljendi, mida ma nii püüdsin pähe õppida „¡Feliz cumpleaños!“ (ma olin seda kogu aja peas korrutanud), aga ma ütlesin seda valesti, ma ei mäleta täpselt kuidas, aga mõned tähed vaheldusid selles ülikeerulises fraasis, lisaks muule ka keel ei paindunud nii palju kui vaja. Võib-olla pika mõtlemise peale oleks aru saanud, aga paljukest seda mõtlemisaega oli, ma ütlesin igaks juhuks ka abiotsivalt inglise keeles.

Igal juhul nendega ma kaasa läksingi. Kui ma olin Mehhikost arvanud – idülliliselt kõneldes – ikka umbes nii, et kõik on kõrb (kuigi mina lähen mägedesse, eks see ole veidi teistsugune) ja ma hakkan elama kõikidest linnadest kaugel ja lähen kooli igal hommikul hobusega, siis mida ma pidin arvama suurest valgest läikivast autost, mille pagasiruumi mu kohver tõsteti? Pettunud ma ei olnud, aga üllatunud siiski (mitte et ma oleksin lootnud hotelli ees seisvat hobuvankrit kohata). Ma vaatasin autot hindava pilguga, et „vot selle pean ma meelde jätma ja teiste seast alati ära tundma“ (siis ma veel ei teadnud, et peres on autosid 5 (või rohkem??)). Olin lugenud, et Mehhikos ei kasutata turvavöösid, eriti veel tagaistmel. Leidsin üles turvavöö ja otsisin kohta, kuhu seda kinni panna. Tundsin, kuidas nad minu suunas vaatavad ja küsisin: „It’s not common, wright?“ Esimene asi, mis ma küsisin – nad ei saanud minust aru... Vastati hoopis millegi muu kohta. Olgu.

Linnas sõites, valgusfoori ees peatununa nägime maalitud klouninägudega lõbusaid kerjajaid, kes autojuhtide meelelahutuseks kurikaid loopisid. Minult küsiti, kas mulle meeldib. „Sí!” (ka see lihtne sõna oli mulle külge jäänud alles Mehhikos, enne lihtsalt ei jäänud ja ei jäänud meelde – nüüd tuleb see eelisjärjekorras kõikide „jah“-ide, „jaa“-de, „yes“-ide ja „da“-de ees). Seega sai maanteeklounidele paar mündikest kingitud. Külastasime ka Tlaxcalat, külastasime üht tädi, kes sealses kaubanduskeskuses töötas. Kui ma juba teadsin, et me enam-vähem Teziultanis oleme, nägin enda ümber mägesid-mägesid-mägesid ning nendevahelisi orgusid, mis olid täistopitud lopsakat metsa; ülevalpool kasvasid madalate palmide moodi puud ja kaktused. Ma teadsin, et hakkan kuskil siinsamas elama ja nii ilus oli, et hakka või nutma. Nutta ma muidugi ei julgenud: ma olin täiesti kindel, et siis hakatakse mõtlema, et ma olen niihirmus kurb, kodust kaugel, võõras kohas, võõraste inimeste keskel ja nii üksi – katsu siis seletada, et oled õnnelik ja nutad, pealegi hispaania keeles, mida ise üldse ei tunne või inglise keelest, millest keegi aru ei saa. Ma nii tahtsin perekonda, kes inglise keelt ei räägi ja ma teadsin, et Mehhikos on sellist rahvast palju, aga e-mailide põhjal oli mul põhjust arvata, et nad ikkagi kõnelevad inglise keelt. Aga see ei olnud nii! Nõnda ma olin õnnelikult üksinda hispaania keele keskel, mida ma ei osanud ja kunagi varem õppinud polnud.

Saabusimegi Teziutlani. Minu meelest me ei sõitnud otse majja, vaid tegime autoga linnakese peal väikese tiiru. Tänavad tundusid viivat mitte kõigest mäest üles, vaid suisa otse taevasse – olid niivõrd järsud. Viimaks jõudsime kodumaja juurde. Ma olin väga põnevil, kui me sisenesime (puldiga avanevast väravast) lõunamaalikult kitsal tänaval ühte neist hoovidest, kuhu turismireisil kunagi sisse ei näe. Astu aga julgelt edasi – aitäh-aitäh, aga kui ma kõige ees olen, siis ma ju ei näe, kas te TÕESTI ei võta jalanõusid jalast ära, kui majja sisenete.

Saabastega toaskäimise osas harjusin ma uskumatult kiiresti. Selline oli minu põnev algus ja veel huvitavam jätk. Esialgu ikka: istuda, vaikida, naeratada, noogutada ja süüa. Nüüd rääkides ma peaaegu raban kahe käega (=suuga?) inimesi jalust.