Täna ma käisin oma hermano'ga jalutamas. Vaene laps! Ma tahtsin niisama uusi tänavaid läbi käia ja neid tuttavate sümbolitega seostada. Viimaks me võtsime suuna madre töökoha juurde, haiglasse, mis kannab sama olulise mehe nime nagu mu koolgi: Manuel Avila Camacho. Mind tutvustati vist pea kõigile haigla kontoritöötajatele. Eriti kohane oli vastata küsimusele, kui kaua mu lend kestis, et ma olen seitseteist aastat vana.
Tagasi tulima combi'ga, sest hermano oli nii väsinud. Minul oli muidugi naljakas.
Ma tegin combi's ühe pildi ka - nagu näha; ja see parempoolne mees vist vaatas, mis seal taga siis nii huvitavat on, et ma pilti teen. Ma arvan, et ta ei saanudki teada, sest üks combi-laadne buss on ju täiesti tavaline asi. See siin oli täitsa korralik; mõned näevad üsnagi räpased välja ning istmedki on rebenenud.
Pärast me istusime veel koduvärava taga, sest majapidajanna oli sisseoste tegema läinud. Vaene hermano! Palun vabandus, aga nii naljakas on vaadata, kui inimene väsinud on, ja siis ka igasugused tõkked teele ette tulevad. Mulle tundub, et tal oli väga raske päev.
No comments:
Post a Comment