Ma võin nüüd rahulikult maailma lõpuni viisaga Mehhikos elada ning varsti pärast seda on mul võimalus pool aastat mehhiklane olla, nagu nad ise mulle ütlevad.
Igal juhul ma olin päev otsa istunud. Kui ma viimaks autost välja sain, ei kavatsenud ma minna istuma juuksuri järjekorra toolile, et oodata, millal hermano soeng valmis saab. Ma kõndisin mööda tänavat edasi-tagasi. Inimesed vaatasid mind juba kolmanda pika tiiruga imelikult. Kümnenda ringi paiku hakkas mul endal ka vaikselt imelik, sest mõned seisvad inimesed ja nende pilgud hakkasid korduma liiga sageli.
Viimaks kõnetas mind üks mees hispaania keeles. Ma ei teagi, mis ta täpselt ütles. Mina aga puterdasin vastu, et ma ei oska kuigi palju hispaania keelt. Seejärel hakkas ta inglise keeles rääkima. Vastasin, et olen pärit Eestist ja kukkusin siis vastama, et olen vahetusõpilane ja lähen Centro Escolar'isse, kolmandasse klassi... Seejärel ta lisas, et oskab ainult natukene inglise keelt. Ma siis puterdasin sama loo hispaania keeles - aru ta igatahes sai. Veel tutvustas ta mulle oma last ning loomulikult tuli mul põhjendada, miks ma mööda tänavat edasi-tagasi marsin: sest mulle meeldib jalutada. Tema arvas, et ma otsin midagi või ootan kedagi. Eks see viimane põhimõtteliselt õige oligi, aga ta ei saa seda ilmselt kunagi teada, sest siis pidin ma lahkuma. Ütlesin "it was nice to meet you, adios" ja lippasin; pika mõtlemise peale õnnestus tal vastata "you too" ning viimaks ka lehvitada kui me neist autoga möödusime.
No comments:
Post a Comment