Tajín

Selle nädalavahetuse veetsime Veracruzi osaiigis. Külastasime Tajini ehk palju püramiide. 

Kalenderpüramiid: iga auguke on üks päev.

Kogu Tajín vanaaegses hiilguses, tervises ja ehk veidi vanades värvideski,

sest kõik püramiidis olid värvitud.

Need tegelased on siin, et iidset energiat ammutada.

Kindlatel aegadel aastas on see võimalik, see oli üks selline päev.

Mänguväljak. Ikka seesama vana mäng, mida mängiti põlvede, puusade, õlgade ja küünarnukkidega. Mängijaid oli meeskonnas kolm. Punktid tulid pallimahakukkumisest. Võitjameeskond ohverdati jumalale. Parimate valimine jumalale ohverdamiseks leidis aset kaks korda aastas.

Ilmselt kõige tüüpilisem pilt üldse sellest paigast, aga ise tegin.

Viimaks ootasid meid äritädikesed, keda köiest kaugemale ei lubatud ja kes seetõttu trügisid ja ronisid teineteise otsas, et võidelda, kes oma kauba müüdud saab. Kõige paremini edened ilmselt sellel naisel puuvõra vahel.

Puutumata ei jätnud me ka merd, Mehhiko lahte, mis lähedal oli.

Loomulikult ei olnud mul ujumisriideid kaasas, sest ma isegi ei teadnud täpselt kuhu me läheme. Teadsin, et mingid püramiidid, aga neid on siin ju igal pool. Ma mõtlesin, et me sõidame hoopis teisele poole. Muidugi oli õnneks võimalus endale ühed saja peeso eest kaubelda.

Palmipuud jäetakse metsa kasvama, nagu meil jäetakse raiesmikule püsti üksikud männid.