Pärast eksamitest muu seas viilimist ja reisimist tahtsin ma - erinevalt kõigist teistest - hullu moodi esmaspäeval statistika eksami järeltööd teha. Päris üks ühele sama ei olnud, mis ma seni Eestis õppinud olen, isegi mingid uued detailid ja uued valemid eksisteerisid.
Kuigi ma teadsin seda juba esmaspäeval (sest ma justnagu nägin nõnda õpetaja märkmikus (kuigi ma ei saanud aru, kuidas ta nii kiiresti töö üle vaatas)), tuli teisipäeval koolihoovis õpetaja minu juurde ning ütles, et ma sain eksami teises osas maksimumpunktid ja kas ma äkki tahan ka esimest osa, teooriat teha. Olin nõus.
Kui ma nüüd kolmapäeval endale eksamitöö II osa nina alla sain, siis nägin enda ees tervet lehekülge teksti, kus ma õieti midagi aru ei saanud. Lappasin sõnaraamatut, meenutasin sarnaseid sõnu, mida ma kunagi võib-olla matemaatika tunnis kuulnud olen, ja mängisin lotot (sest enamik asju oli valikvastustega). Kogu eksam kokku oli ikkagi 10!
Kui päris aus olla, siis ma ei ole väga huvi tundnud, mis numbreid mu nime järele kirjutatakse, kuid tegelikult olen ma veel mõned hinded saanud. Õigusteaduse kontrolltöö sain kunagi kuue (ma ei kujuta ette, kust need punktid tulid) ja kümne sain biograafia eest, mille ma pidin kirjutama endast, ning mõned eksamid ja tööd on veel olnud. Näiteks informaatikas, kui õpetaja ütles mulle, mis tulemus peab olema (sest nupuvajutus-nupuvajutuselt juhendist ma aru ei saanud), siis sain sellegi valmis kahe minutiga, samal ajal kui mõni teine klassikaaslane ei saanud hakkama kümne minutiga. Ilmselt ei ei ole infotehnoloogiariigi õpilase jaoks kõige suurem asi panna Microsoft PowerPoint'is loetelu kahte tulpa reavahega 1,3 ja kustutada üks pilt ning lisada kaustast uus teisele poole - kogu eksam.
Palju enamat me koolis teinud ei olegi. Mõned üksikud eksamid ning mõned plakatid ja plakateid maalivad ja vormivad kõik suure hoolega, aga pärast seda, kui need on seinale kinnitatud, ei hooli enam keegi - kui kukub maha, siis tallutakse peal ja viimaks veetaks tüki kaupa prügikastile lähemale (ei, mitte prügikasti sisse).
24. septembril oli meil ka esimene n-ö ametlik hispaania keele tund, nädala sees ei olnud, sest kõigepealt sõitis õpetaja ära ning siis sõitsime meie ära. Kui ma esmaspäeval sättisin end tundi minema, öeldi, et täna seda ei toimu. Hea, et ma ei jõudnud enne kohale minna! Ilmselt neljapäevast algab taas hispaania keele tund, kuid siis juba teise õpetajaga.
Ah ja siis see minu hispaania keele oskus...
Ma ei ole õppinud varem ühtegi romaani keelt, ega ma siin kohapeal ka raamatut või sõnadenimekirja väga nina alla ei võta, et järjest tuupima hakata. Õpin enamasti niisama elust enesest.
No kuidas sellega siis ikkagi on?
Koolis ma küll kõigest aru ei saa. Kui ma ehk väga tahan ja kulutaksin neli tundi ÜHE tekstikese tõlkimisele ja ANALÜÜSIMISELE, siis ehk teoreetiliselt on võimalik, et ma saaks kõigest aru. Aga mul on muud ka teha ja pealegi ei ole Mehhiko kool kuigivõrd "õppimise koht" nagu minu eelnevate aastate koolitundides alati on rõhutatud.
Igapäevastel teemadel oskan ma vestelda, näost näkku, sest paljutki on vaja mitu korda ütelda:
* Esimene kord ehk selleks, et ma saaksin aru, et MINUGA räägitakse ja hakkaksin üldse kuulama.
* Teine kord selleks, et aru saada, MILLEST jutt on (kui jutt on "kellest" siis on see topelttöö ja nõuab hiljem ekstra kontrolli).
* Kolmad kord, et SÕNADEST aru saada.
* Neljas selleks, et LAUSE kokku panna.
* Viies selleks, et KONTROLLIDA, kas ma sain ikka õigesti aru.
Mõnikord jääb mõni punkt vahele, mõnikord on vahepealsed lisaetapid, aga sõnaraamat ei pea enam olema mu külge aheldatud ja ma võin ka ilma selleta ringi liikuda (inimeste keskel, kes inglise keelt üldse ei kõnele).
PS! Grammatika on mul parem kui brasiillasel! ; )
No comments:
Post a Comment