Enne neljapäevast reisi Pachucasse jõudsin ma käia kaks korda kooli mariachi bändi seas proovis, et osaleda tänasel rongkäigul. Nagu Mehhikos ikka, on kõigil lõpmata palju aega ja mitte keegi mitte midagi ei tea ning kõik toimub ahorita, natukese aja pärast (mis võib venida poolest tunnist mitmete päevadeni). Kolmapäeval, mil pidin tegelikult riideid proovima, öeldi, et "teisipäeval enne rongkäiku tule kohale, siis vaatame, kas see vormiriietus, mis meil tagavarana olemas on läheb sulle selga, ning vaatame, mida Sa tegema pead". Hästi, ja kõige selle teada saamiseks pidin ma kah kõik justnagu läbi raputama ja surmakirvega ähvardades sabas käima. Eile veel ma isegi ei teadnud, mis kell ma pean kooliplatsil olema ja kas ikka on kõik ka täna nii nagu plaanitud nädal tagasi. Kas koolitunnid üleüldse on?
Nagu Mehhikos ikka, kõik on nii ülemõistuse lipa-lapa, aga miskitõttu toimib peaaegu alati nagu vaja. Riided läksid mulle ideaalselt selga, ainult valgeid tenniseid ei teadnud ma kaasa võtta (seega pigistasin oma varbad kokku ja kasutasin klassiõe jalanõusid, mis on euroopa mõõtude mõistes ligi kolm numbrit väiksemad). Ega ei ole nagu meil, et lihtsalt jalutad seitse kilomeetrit ühest linna otsast teise ja karjud ning vehid kätega. Ikka marssides või tantsides; ja kaks kilomeetrit, mis on kõigile niigi ülikurnav - vabandame siis välja sellega, et mäest alla ja mäest üles.
No comments:
Post a Comment