Üheksanda septembri õhtul kirjutas mulle keegi Facebookis:
"im from Estonia too but I live in Mexico since 2002 [---]"
Eesti keeles lisas ta veel, et on sündinud Paides.
Mida ma pidin sellest ometi mõtlema, kui ma olen vahetusõpilane Mehhikos ning ühel ilusal päeval kirjutab keegi mulle põhjatus internetis inglise keeles, et ta on eestlane, kuid on elanud Mehhikos 6 aastat (sedasi ta mulle kirjutas, aasta arvuga väga hästi kokku ei läinud)? Eks ma omajagu skeptiline olin, aga huvitav oli ju ka.
Kui vahetusõpilastega SixFlags'i läksime, kuulsin Cuernavaca elanikelt samuti, et nende koolis õpivad eestlased, kes Mehhikos elavad. Ma hakkasin vaikselt veenduma, et see ongi päris, aga samas ma ei suutnud ma seda kuidagi uskuda, sest see oli lihtsalt PEAAEGU võimatu!
Sellest ajast peale mind oodati. Venetsueellane ikka küsis aegajalt, kui mind nägi: "Keily, millal sa Cuernavacasse tuled?"
Täna ma nägin neid eestlasi.
Nad kõik ei olnud ammu näinud ühtegi eestlast, niisiis olid nad minu tulekul väga põnevil, ilmselt rohkem kui mina, palju rohkem.
Tüdrukud eesti keelt ei räägi, vanem neist saab enam-vähem natuke eesti keelest aru, noorem mitte kuigi palju. Väikestena, enne Mehhikosse kolimist, olevat mõlemad rääkinud ainult eesti keelt. Küll aga kõneles eesti keelt nende isa. Ta olevat olnud Paides inglise keele õpetaja, samuti nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis; elanud Eestis, Soomes, (Rootsis või Norras) ja Taanis, praegu Mehhikos.
Esimene moment oli keeruline. Seekord, teades, et ma kohe-kohe näen eestlasi, olin ma mõtteid vähekene sättinud eesti keele lainele, aga sellegi poolest oli natuke ootamatu, kui keegi eesti keeles tervitab, kui autosse istun. Natukene aktsenti, sõnade otsimist sügavalt mälupõhjast, segatud keeli, aga see oli ikkagi eesti keel! Ma muidugi ei saa öelda, et ma niiväga ladusalt oleks rääkinud. Mõtlemine käib pigem hispaania keeles ning ei ole naljaasi eesti keeles rääkida, ikka tahab kuidagi hispaania keel esile tulla, hispaania keeles on palju lihtsam! Pealegi ei saa nõndaviisi vuristada, nagu mul vahel kombeks juhtub olema. Lõppkokkuvõttes olid vestlustes kõik keeled segamini: hispaania, inglise, eesti ja soome keel ning natuke ka saksa keelt ja õige pisut vene keelt. Kõik segamini!
Istusime aias murul ning tüdrukud meenutasid eesti toite: verivorst, hapukapsad, manna, rabarber. Need sõnad kõlasid alati eesti keeles, ükskõik miskeelses lauses neist juttu tehti.
Eesti, Venezuela, Eesti-Mehhiko...
...ja Eest-Mehhiko
Tüdrukute isal oli päev pärast minu sünnipäeva sünnipäev. Õnnitlesime teineteist, samuti ka vanemat tütart, kel oli 4. detsembril sünnipäev; ega ei saanud siis norematki ilma jätta, mis sest et tolle sünnipäev on/oli hoopiski suvel.
Igal juhul uskumatu, mis kõik võimalik on. Igatahes, kui veel eestlasi Mehhikosse tuleb, minge neile külla!
No comments:
Post a Comment