Plaanisime siia sõita bussiga, aga jällegi vedas sedaviisi, et täiesti juhuslikult kohtasime kaubanduskeskuses McDonald'si ees Rotary rahvast, kellega vesteldes tuli välja, et ka nemad lähevad Taxcosse, kohe-kohe lähevad. Nõnda oli ka meie õnn ja võimalus autoga (bussipiletit ostmata) Taxcosse saada. Ainult meie kohvreid oli vaja. Justnagu kõik maailma telefonid olid levialast väljas ja me tegime uskumatuid imenippe, et helistada. Viimaks ometi õnnestus raadiotelefoni kontakt saada ning meie kohvrid jõudsid meieni ja meie õnn ei läinud vett vedama.
Jõudsime Taxcosse pimedas, tuledes linna ühe mäetipu nõlval. Kõik tänavad on laotud lamedatest hallidest-valgetest kivikestest ja viivad käänulise kitsa praokesena mäest üles või alla. Kõnniteesid ei ole, autod mahuvad tänavale vaevu sõitma ja inimesed kõnnivad nende kõrval nagu mööda majaseinu. Viimnegi kohalik takso on valge Volkswageni põrnikas ning kohalikud eelistavad ka enamasti seda marki. Autod on kõik muidugi vanad, sest mehhiklane on väga vanades asjades kinni ja kasutab kõike viimse hetkeni, aga kui kõik toimib ning liigub (ja liigub ka mäest üles), siis pole ju probleemi ning põhjust muretseda. Taxco on hõbeda linn, eks siin lähedal seda kaevandatakse ja toodetakse kõikvõimalikke asju ning müüakse kogu linnas mitmetes-mitmetes poekestes mõnusa hinnaga. Peatusime paljudest valgetest majadest ühe kodu ees. Sisenesime ühest elutuna näivast mustast uksest (nagu neid tänavate viisi siin on; nagu ka Euroopa kitsaste tänavatega linnades näeme) majja. Trepist üles ja üles ja üles.
Võib vaid ette kujutada, kui ma sisenen maagilises linnas majja üleval mäenõlval ja lähen treppidest üles ja üles ja üles... Mida ma siis pärast aknast näen, kui aken on suunaga mäest alla?
Hõbedakauplus
Katedraal
Turg
No comments:
Post a Comment