Kui esmaspäeval oli mul lausa hirm kooli minna (ja ma isegi ei maganud kuigihästi), sest nii külm oli. Kasutasime kaks päeva elektriradiaatoreid.
Ma täpset prognoosi ei tea, aga oli umbes neli kraadi või alla selle, ning niiske ja udune ehk pilvine ehk elasime jällegi ühe külma ja märja pilve sees. Oli nii niiske, et isegi toalettpaber oli märg. Ausõna, oli külm. Kaks kilomeetrit merepinnast üles poole teeb oma töö, kui päikest ei ole. Teziutlanis tunnen ma rohkem külma kui Eestis, ning ma ei taha enamasti niiske ilmaga välja minna, sest ma tean, et mul ei ole tuppa naasnuna sooja ahju, kuhu ennast selgapidi kinni kleepida ja ennast soojendada.
Neljakraadises jaheduses jalutada on hästi, aga istuda ja õppida – ei lähe kuigi hästi peale. Kuna meie kool ning klassiruum on peaaegu et õues, siis ei tundunud kooliminemine just kõige sümpaatsemana (kuigi ma tegelikult oleks tahtnud minna, et oleks mingi põhjus jälle vara üles tõusta, sest mulle ei meeldi poolt päeva maha magada). Tundsin ennast nagu Mehhiklane Põhjamaal (mitte vastupidi) ja panin hommikul selga kõik oma paksemat sorti riided... peaaegu ei olnudki külm.
Tänaseks tuli juba päike välja (tegelikult enam-vähem juba eilegi) ja oli taas soe, isegi palav, ma ütleks. Ma usun, et küündis suisa 25 kraadini. Nii see on, täna 5 kraadi, homme 30.
Lisaks sellele oli üle pika aja üks huvitav koolipäev. Hommikul teise tunni ajal oli meil õigusteaduse eksam, kuhu sai jällegi igasuguseid toredaid asju kokku kirjuatud, pärast seda tuli loengut pidama ühe (õigupoolest kahe) õpetaja tütar, kes töötab Mehhiko kõrgeima mäe (vulkaani) Pico de Orizaba tipus looduspargis. Kuna kõik peale minu (isegi pranstlane) peavad kohe-kohe otsustama, mida nad ülikoolis õppida tahavad ja kus nad septembris jätkavad, siis seetõttu neiu meile jutustasgi, kuidas ta oma huvitava töökoha sai ning rääkis üldiselt oma elufilosoofiast.
Muidusi saime ka meie (mina, prantslane, brasiillane) oma tähelepanu, muuseas ka sõnadega, et „õppige keeli, teil on see võimalus, teie seas on kolm kaaslast, kes on muust rahvusest, õppige prantsuse keelt, õppige portugali keelt, õppige inglise keelt...“ ...jälle olin ma kõigi jaoks peaaegu ameeriklane, kuigi neiul tuli väga hästi välja ütlemine, et ma eestlene olen, kordagi ei läinud meelest ära (küll aga prantslase rahvus). Igal juhul oli huvitav.
Istusime kooli baaris ning ühtäkki kogunes hulk rahvast juuksurisalongi ümber. Jah, meie koolis on juuksurisalong, olen seda omateada maininud. Vahel mõned õpetajad (teatud õpetajad) lasevad seal oma juukseid lühemaks pügada, õpilasi ei ole ma seal märganud.
Kui mõnikord kontrollitakse hommikuti tüdrukute küüsi, kas need on lakitud või mitte, siis täna kontrolliti poisse. Mitte küünelaki poole pealt muidugi, mõõdeti juukseid. Pärast hommikust kogunemist, kui meid klasside kaupa väravast sisse ruumide poole lubatakse, lubati tüdrukud enne (hilinesin veidi, seega jäin poiste taha pidama) ning kontrolliti poisse ühekaupa. Üks oluline direktsiooni tegelane isiklikult toppis oma sõrmed iga poisi juustesse ja hindas, kas on piisavalt lühikene. Vaesekesed, nende geeliga hoolikalt vormitud soeng oli suures ohus.
Ilmelt juuksurisistunu oli üks neist õnnetutest, kelle juuksed liiga pikaks osutusid (ilmeslt üle 3 cm, täpset reeglit ei tea); tema soenguks sai minutitega siilipea.
Õppetööga ühes rütmis renoveeritakse meie koolimaja. Maaliti parajasti punaseksvärvitud kivide vahesid mööda valgeid piirjooni. Mehed liigutasid pukki, mis ei olnud just kõige kindlamalt üles seatud. Selle peal oli valge värv. Raamatukoguhoidja läks just parajal momendil mööda ühe töökaaslasega ning pukk lagunes laiali. Värvipott prantsatas maha, valge värv lendas laiali ning otsejoones raamatukoguhoidja saapale, mantlile, juustele ning amps suhu ka. ¡Provecho!
Nägime seda kõike pealt. Rääkisime samal ajal seal lähedal kahe tundmatu pranslasega ning ühe musta noormehega Haitilt. Ma ei saanudki täpselt aru, mida nad siin teevad ja kust nad siia said, aga meie kooli olid nad külastama sattunud. Kuna ikkagi prantsuse keele oskajad, siis saadeti (üks juhuslik õpilane saatis) ka meie prantslase nendega tutvuma. Muidugi olin siis ka mina ninapidi juures. Ma ei olnudki kunagi ühtki haitilast näinud (miks ma arvan, et see loogiliselt kõlab?).
No comments:
Post a Comment