Ninapidi hüdroelektrijaamas

Meid viidi kohalikku hüdroelektrijaama ekskursioonile. Sõitsime autokastis ja üleüldse ma peaaegu keeldun edaspidi autokabiini sisse ronimast ja autosid, millel kasti pole, ma varsti ei taha nähagi (nii mõtlen ma kuni järgmise vihmase ilmani). Selline autokasti luksus käis asja juurde. Eestis juba ammu ei saa sõita tagaistmel lahtise turvavööga, viiekohalises autos seitsmekesi, rääkimata autokastis sõitmisest.

Üks suur toru, kust kokkukogutud vesi alla voolab.

Jutustati, et seda oli siia mäenõlvale väga raske rajada, sest kallas oli järsk.
Ehitati spetsiaalselt mingisugune imeline masin, et toru paigaldada.

Paar taimekest, mis puuoksal kasvavad.

Veejuga, mis algab pilvedest.

Selle majakese lähedal platsil lõppes toru ühes paksude seintega ehitises,
kust algas vee vabalangemine 380 m veel allapoole elektrijaama põhiosa,
generaatorite ja muude masinate suunas.

Jalutasime kogu tee ikka mäest allapoole.

Meil oli ikka oma saatja kaasas,
kes pika kõvera noaga teed tegi, nagu džunglifilmides.

Sellest asjapuust me jalutasime üle.

Siinsed rippsillad on ikka mitmeid kordi ehtsamad.

Üleval müüris on üks auk. Selle augu kõrvalt vasakult metsast me tulime pärast sillaületamist. Selle kallaku peal me ka kõndisime ning üks meie kiivritest kukkus alla ja sinna kividele ta jäigi, kõige laiema veejoa taha. 

Sõitsime koopast sisse ja lõpetasime elektrijaama tõelises sisemuses.

Siia langeb vesi. Need sinised olevat generaatorid.