Imedemaa siinsamas Teziutlani külje all

Kord detsembris läksin jalutama. Pärast pikki tiire, naasmist, taaslahkumist lõpetasin ühes imelises paigas. Paitasin sel päeval lambatallesid, kes sündisid sama päeva hommikul. Nüüd läksin sinna imedemaale tagasi.

Tee viib otse katedraali eest Miguel Hidalgo tänavast alla kuni Teziutlan viimaks päris läbi saab. Üks kivitee viib vasakule orgu. All on oja.

Täpselt niisamuti läksin ma ka esimesel korral. Üle silla, mille alt ojakene läbi voolab, viib tee taas mäest üles. Tänav, mis viib majade vahelt kiriku ja kooli küljele. Risti üle tänava voolab veenire.

Selja tagant kostab tilisevat muusikat. Tuleb üks auto, buss õigemini. Jäätiseauto.

Muuseas jäätis on siin seitsesada korda maitsvam, sest see on seitsesada korda värskem ja kui on vanilje jäätis, siis on sellel tõeline vanilje maitse, kui on sidrunijäätis, siis sidrunimaitset ikka jagub. Või mango, õuna, guajaava, pistaatsia, kreekapähkli, kohvi, tequila, avokado, juustu, kolme piima maitseline... kõikvõimalike asju võib leida. (Kui Helsingist olen ma Viljandisse jäätist, lagritsajäätist, jala-laeva-bussiga vedanud, siis Mehhikost Eestisse ma hoolimata oma toredatest kogemustest proovima ei hakka...)

Linnake koosneb praktiliselt kolmest puuduliku trips-traps-trullina seisvast tänavast.

Hoovides elavad kanad, haned ja kalkunid; ning pilpad on risti-rästi laiali.

Tehes pöörde nurgal vasakule, koolikesest ja kirikust mööda ning pöörates kohe järgmisel nurgal paremale, jõuab... ma-ei-tea-kuhu, aga see on ilus. Kui ma esimest korda sinna jõudsin, ma jõllitasin sõna otseses mõttes suu ammuli. Sissetallutud rahakese ääres vulises veenire, vasakul karjatati lambaid, paremal tehti heina ja paigutati seda parajasti hobuse selga.

Laiema oja kõrva on kõikjal selliseid pisitillukesi

ja niisama tillukesi ojahakatisi peaaegu tuhat ja igal pool.

Kohalikud lapsed, kes alati seitsmekesi koos mängivad (võib-olla on nad üks perekond), korraldasid veesõda. See oli alles algus ja vee kogumine. Veesõjaks on see paik tõeliselt ideaalne. Mõtlesin, et ehk peaks isegi siin samuti ühe korraliku veesõja korraldama.

Akvedukt. Lagunemata funktsioneeriv akvedukt, kus vesi päriselt voolab. Ei ole mingisugune kultuurimälestis või sildiga ehitis arheoloogiliselt olulisel muuseumiterritooriumil või pilt kunstiajaloo raamatus. Päris akvedukt, millel voolab vesi. Ma ei ole mitte kunagi näinud.

Põlluharimine. Hobusega.

Ma pidin suurest imestusest krambid saama, kui ma seda nägin. See selleks, et ma olen juba esimestest Mehhiko-päevadest saati bussiaknast tähele pannud, et vahel põllul käsitsi töötatakse, aga sellegi poolest pidi too vaatepilt mu jalust maha niitma.

Haritakse põldu hobusega ja jala. Hobusega! (Nojah, härjaga põlluharimine oleks mu ehk tõsimeeli minestama pannud.) Mul oli tõemeeli tunne, et ma olen ajast teab kui kaua tagasi rännanud.