Presentatsioon Eestist Teziutlanis

Täna oli viimaks see tähtis päev, mil ma esindasin oma ilusat kodumaad ja kandsin Teziutlani Rotary klubis kõigile ette oma presentatsiooni Eestist.

Kõigepealt küsisin kõigilt, mida nad Eestist üldse teavad. Öeldi selliseid märksõnu: väike, külm, asub euroopas, leidub lund, Venemaa lähedal. Ei osatud öelda kuigipalju, kuid kõik, mis öeldi, oli vähemasti õige! Keegi ei nimetanudpingviine või polaarööd, nagu seda vahel ette juhtub, isegi mainitud seekord, et meie ametlikuks emakeeleks on inglise või vene keel.

Sageli peetakse mind ameeriklaseks või kui juba kuuldakse, et ma Eestist olen, siis mõnikord suhtutakse minusse kui venelasesse. Kui varem tekitas minus vastumeelsust, et mind Venemaaga seostatakse, siis nüüd olen ma pigem nõus olema „venelane“, aga palun mitte ameeriklane. Venemaa on vähemasti lähemal (mis sest, et see on ka Põhja-Koreale lähedal) ja pealegi oleme ka ajalooliselt Venemaaga seotud. Varem üritasin vältida Venemaa mainimist, sest siis olin ma automaatselt venelaseks tembeldatud, kuna Eesti kuulus NSV Liitu, aga nüüd ma pigem ütlengi, et olen Eestist, mis asub Euroopas Venemaa lähedal.

Kõiki ikka võlub see pilt Eestimaast meie lipuvärvides:

sinine taevas, talvises valguses mustana näiv kuusemets ja valge lumega kaetud põld.

Pilt on pärit mõistagi internetist ja mina ei tea, kes sellise vaatepildi tegelikult esimesena kaadrisse sai.

Loodan, et lisaks Eesti ja Viljandi tutvustamisele sain ma ka viimastele oma hispaania keele oskust demonstreerida. Vahepeal olin ma päris tige, kuidas minusse suhtutakse. Nii paljud mõtlesid - ikka veel! -, et ma ei saa mitte millestki aru ning eriti tigedaks ajas mind see, kui kellelegi teisele räägiti, et "ah tema ikka ei saa veel kõigest nii hästi aru". Paneb urisema! On loogiline, et ma ei räägi nagu brasiillased, kelle portugali keel on ligi 70-80% hispaania keelega ühine, või nagu pranstlane, kelle emakeel on samavõrra sarnane ja seljataga on neli aastat hispaania keele õppimist. Aga ma saan aru ja oskan rääkida. Võib-olla mõnikord ei kuule hästi või ei pööra tähelepanu või tahan kindel olla, mis mulle öeldi, soovin, et mulle öeldut korratakse. Nii mõnelgi on automaatne mõtlemisviis: ta ei saanud aru. Ei pea siis kohe nii mõtlema.
Ühel ilusal päeval tegi kohaliku klubi president suure avastuse, et ma räägin nii palju ja nii hästi hispaania keeles, kui ta mind ühel heategevusüritusel kaaslastega vestlemas kuulis. Siis ma seletasin talle: jah, oskan küll rääkida, aga räägin nendega, kes usuvad. Räägin nendega, kes usuvad, et ma saan aru ja oskan rääkida, sest kuidas on mul võimalik rääkida, kui enne suu avamistki juba mõeldakse, et "vaesekene, ta ei oska, ta ei saa". Ja selliseid inimesi on. Nende suhtumine on juba kaugele ära tunda, ma ei tea, lõhna järgi vist.

Õnneks on rohkem neid, kes hea meelega vestlevad minu kui sõbraga, mitte kui "ühe vahetusõpilasega".