Alustasime pisikeste kilpkonnakestega, aga täna jätkasime juba suurtega ja läksime nendega lausa ujuma! Paadiga avaookeanil seilates kohtasime ka delfiine ning hüppasime nende seltsi merre.
Kihutasime mootorpaadiga sadamast merele ja hakkasime jahti pidama. Läksime nelja paadiga, igaüks oma suunas. Meie ootusärev silm oleks meres ehk isegi tiigreid ujumas näinud nagu me nägime enda arvates vaala. Paistis täpselt, nagu tema hiigelsuur saba, mis oli sirutatud taeva poole, kadus vee alla, ilmus siis jälle välja ning kadus uuesti. Hiljem osutus vaala saba hoopiski sinise riidest katusega paadikeseks, mis kahemeetri kõrguste lainete vahel kõikus.
Üldiselt selles kandis on ka vaalasid, kuid hooaeg oli veebruaris-märtsis. Siiski ei möödunud palju aega, kui meist paremale sõitnud paat seisma jäi. Ilmselge, et nad midagi leidsid ning läksime ajsa uurima. Jõudsime delfiiniparveni. Hulk suuri musti kalu ujusid teineteise ligidal, ikka kaarega seljauim veest välja sirutatud nagu multifilmis. Meil lubati nendega ujuma minna. Mõtlesin, kas jätan päästevesti selga või võtan ära. Kuna mugavam tundus ilma ujuda, siis pigem viskasin oranži vesti istmele ning hüppasin üle parda keset lainetavat ookeani. Hakkasime delfiinidele järele ujuma. Ei tea küll, kes on kiirem... Kätte ühtegi igatahes ei saanud, aga nad olid lähedal.
Ukerdasime pea alaspidi jalad ees paati ja kihutasime avamere poole edasi. Päike lõõmas ja kuna me olime mereveest soolased, kõrvetas veel etemini, kuid me ei pööranud sellele kuigi palju tähelepanu, sest ümberringi, kus midagi tegelikult ei olnud, oli nii palju vaadata. Pealegi lained kiigutasid meid üles alla ning me pidime kilpkonnadel-delfiinidel-vaaladel silma peal hoidma. Märkasin, et me sõidame mingisuguse ovaalse hulpiva mätta suunas. Esialgu pidasin seda juhuseks, kuid lõppude lõpuks sõitsime siiski ikka otse selle asja suunas. Mees, kes paadi juhtimisega tegeles ja ühtlasi meile giidiks oli, lülitas sõnalausumata sisse turbokiiruse. Kihutasime tolle ujuva mätta suunas. Lähedale jõudnud, sain aru, et see on kilpkonn ning tema kõrval ujus suur, veel pikem, valge pirakate lõpustega kala. Muidugi nägin seda vaid silmapilguks. Kihutasime kilpkonna poole, mootor lülitati välja, hooga läksime loomast möödagi ja siis hüppas keegi otse kilpkonna juurde, õigemini temale peale. Mõtlesin, et mõni meie vahetusõpilastest läks meres kilpkonna nähes niivõrd vaimustusse ega jaksanud enam sekunditki oodata ja hüppas ootamata merre. Veidi tähelepanu kogunud, sain aru, et hüppaja oli hoopis giid. Ta püüdis kilpkonna kinni, pani köie talle loiva külge ning ujus ise paati. (Köis loiva küljes ei pidavat loomale viga tegema.) Seejärel sikutas kilpkonna järele ja tõstis paati. Kilpkonn oli, ma ütleks, hästitoidetud mehhiko mehe kõhu suurune. Suur ja vana isend, ligi 70-aastane. Vajadusel puhastavad kilpkonnapüüdjad looma teokarpidest või merreloobitud prahist. Meie saak kandis nina otsas üht lapikut teokarpi. Jutustati, et mõnikord veetakse kilpkonn isegi kaldale, et ta kivistunud teokarpidest või muust sodist vabastada. Niisiis ei ole niisama turistide lõbustamine, asja juurde käib ka oluline töö.
Fotod kilpkonnaga tehtud, lubati meil temaga ujuma minna. Hüppasime kõik vette. Seejärel kallutas paadimees end kilpkonn süles üle parda. Mees hoidis kilpkonna kinni ja palus enda juurde ujuda ning kilpkonnast haarata. Ma ei saanud aru, kuhu ma oma käed panema pean. Lisaks sellele mõtlesin, et miks ma tast üldse kinni võtma pean. Kas ta hakkab mind siis vedama või? Olin ette kujutanud, et "läheme kilpkonnadega ujuma" näeb välja nii, et sõidame merele, leiame grupi kilpkonni, kes on aeglase ja rahuliku loomuga, ning läheme nende sekka ujuma. Vees ei ole nad midagi aeglased, rahulikud ka mitte: neil on terve hulk teravaid pisikesi hambaid suus, millega nad lisaks kalasöömisele ka hammustada võivad, kui midagi ei meeldi. Viimaks haarasin kilpkonna kilbi kahelt küljelt, nagu giid juhendas, ning sibasin tema ümber oodates, mis nüüd edasi saab. Midagi ei saanud edasi, kui aus olla. Kilpkonnadega ujuma minemine tähendas ookeanis giidiga kahepeale kilpkonnast kinni hoidmist. Sellegi poolest sain huvitava kogemuse osaliseks ja on ju uhke öelda, et ma käisin kilpkonnaga ookeanis ujumas!
Kuna üks paadimeeskondadest oma kilpkonna kätte ei saanud, tulid nad meie juurde ning andsime neile oma uhke saagi imetlemiseks üle.
No comments:
Post a Comment