Jõudsime kohusetundlikult kella kuueks bussiparklasse. Oli küll rangelt öeldud, et mitte keegi ei tohi hiljaks jääda, aga siiski enne meid oli kohal vaid kaks õpilast. Imekombel ei läinudki ootamiseks kaks tundi, vaid saime poole tunniga hakkama. Ilmselt tänu karmidele ähvardusele õigel ajal kohal olla.
Enne pärale jõudmist imetlesin bussiaknast teepervele paigutatud värvilisi puidust mudelautosid ja kiikhobuseid. Mujal mulle sellesarnased silma ei ole hakanud, võib-olla on see midagi Oaxacale omast. Kella kaheteistkümne paiku jõudsimegi viimaks pealinna, Oaxaca de Juárez.
Muidugi tuleb reisi esimesel päeval külastada püramiide. Mehhikos on neid tõepoolest iga nurga peal. Seekord külastasime zapoteca'de Monte Albáni nimelist asustust. Nimi tähendavat valget mäge ja seda sealkasvavate puude tõttu, millel on valged õied ning nende õitsemise ajal paistvat kogu mägi valge. Linna on veel eriline selle poolest, et siia ei jõudnud kunagi hispaania vallutajad. Linn oli aga piiratud ning ka kaks viimast perekonda, kes püsimajäämise nimel võitlesid, surid viimaks välja.
Enne arheoloogiliste vaatamisväärsuste keskele jõudmist, kuulsin eemal puu otsas häälitsemas mingisugust valju häälega elukat. Ühest küljest meenutas veidi ritsikat, kuid oli selleks liiga kriiksuv. Hiljem lähemalt kuulates tundus häälitsus sarnanevat pigem katkise traktorga, ikka "põt-põt-põt-põt" ja siis mingisugune veider vile põdistamise vahepeal. Lõpuks tuli välja, et häälitseja on üks must ümmargune musta värvi putukas, keda kutsutakse cigarra'ks.
Ma juhtusin kokkujooksma murenukkudega. Need on pisikesed näpusuurused traditsioonilised nukukesed. Maiade legendi sõnul tuleb neile õhtul enne magamaminekut rääkida talle kõik oma mured ja pained ning panna ta seejärel padja alla. Võib-olla oli mõnituhat aastat tagasi igaühel selline padja all, aga ausaltöelda ei ole ma kuigi kindel, kas sel ajal patjasid üldse kasutati.(Pilt: Internet)
Külastasime maailma suurimat puud. Nimelt maailma kõige jämedama tüvega, suurima diameetriga puu kasvab Oaxaca südalinnast ligi 10 km kaugusel ja kusjuures pärast paari tuhandet aastat kasvab ikka veel väga elujõuliselt. Ei paistnud kuskil kahjustusi ega mädanemist, ainult ühel küljel lebas lõvi. Nagu Mehhikos sageli räägitakse, nähti ka selle puu külge kasvanud käänulises mügarikus kellegi kuju, seekord uhke lakaga isalõvi. Tule puu, nagu seda nimetatakse. Muidugi ei ole sellel mingit pistmist lõkketule või tulemisega. "Tule" tähendab "árbol de iluminación". See puu on tõesti tõeline hiiglane! Tüve sisse mahuks terve maja ära. Kõige laiem diameeter on 14 meetrit ning kasvab veel iga aastaga. Puu on üht tüüpi küpress, mida peetakse kõige muu seas tüüpiliseks Mehhiko puuks, sellesarnaseid leiduvat siin palju.
Külastasime linna kõrval asuvat traditsiooniliste vaipade kudumise koda. Kogu vahetusõpilaste rahvusvaheline seltskond oli toimuvast väga vaimustatud ja huvitatud, minule tundus aga kõik üsna tuttav. Meie ju ka kraasime, ketrame ja värvime lõnga. Isegi kangasteljed ei ole kuigi võõrad. Muidugi taimed, mida värvimiseks kasutatakse on erinevad ning pesemismeetodid samuti. Näiteks villa puhastamiseks kasutatakse teatud taime juurikat ning hõõrutakse villa punutud korvi servade vastu. Ka vokil on teine kuju: meenutab rohkem kehalistunnis tuttavaks saanud kõhna hobust, millele on ratas ja värten lisatud. Ratast ei aeta ringi mitte jalaga vaid vändatakse parema käega. Natraalseks värvimiseks, nagu ikka, kastatakse puukoort, sammalt, seeni, taimevarsi, õisi, kreekapähkli koori ja nopaali parasiite. Kui kreekapähkli koored ütlevad "ohhoo", siis nopaali parasiidid tõmbavad veelgi rohkem tähelepanu. Taime küljes elusana on putukad valgete pallikestena, kuid kui näpu vahel pulber maha hõõruda, tuleb välja tume pallike. Kui parasiit katki pigistada, tuleb välja aroonialilla vedelik, mis ei pidavat olema mitte veri, vaid midagi nopaalist. Kui pigistada värvile sidrunit peale, muutub vedelik hetkega või oranžiks või punaseks ning kui seejärel karbonaati sekka puistata, saab lilla värvi. Kuna meile näidati seda ette peopesal, siis muuhulgas demonstreeriti ka, kui hõlpsalt saab käe sidruniga puhtaks pesta.
Lõng valmis, hakatakse töötama kangastelgedel. Vaipadel kujutati nii maiade jooniseid ja sümboleid kui ka tüüpilist Mehhiko mustrit, mis kujutavad kandilisi spiraale, kolmnurki, siksake, rombe ja nurgelisi rombe, mis paistavad nagu põhjapidi kokkupuandud püramiidid (terava tiputa püramiidid, nagu kõik Mehhikos) ning muidugi palju erinevaid värve ja mõnel puhul kui mitte värve, siis paljusid-paljusid erinevaid naturaalseid toone. Mistahes värvihulka ka ei kasutataks, miskipärast näeb ikka alati kombinatsioon ilus välja.
Sõltuvalt mustrist võtab ühe tavalise vaiba tegemine aega 1-2 kuud. Kõige suuremaga, mille mõõt ulatub umbes viie meetrini, nähtakse vaeva pool aastat või enam ning selle müügihind on 50 000 peesot.
Maiade mõtlemisjumal
(vaiba peal, ma mõtlen)
Tegime öise tiiru Oaxaca kesklinnas. Omapead tänaval tiirutamise järel istusime kõik kohvikus. Nende mõnede tunnikeste vältel taheti meie müüa küll nätsu, maiustusi, järjehoidjaid, lusikaid, kleepse, tunnike mariachi't jne. Enne söögikorra serveerimist koputas keegi mulle õlale. Üks väike poiss, kes värvilisi punutud käevõrukesi. "No, gracias." Siis võtab poiss ühe punutise, paneb mulle käe peale ja ütleb: nii ilus, see sobib sulle nii hästi. Vaene laps. See müümise tehnika tuli tal tegelikult väga hästi välja.
Lahkudes leidsime tänavalt veel teisegi rahateeniva lapse, kes võis olla ehk umbes 5aastane. Istus tänavakivil, mängis akordionit ja laulis: "...cuando me mue-ee-ro-oo!" (...kui mina suren). Kõige muu seas ta laulis seda nii naljakalt ning üleüldiselt selline laul väikese lapse suu läbi kõlab naljakalt.
No comments:
Post a Comment