India jõudis Mehhikosse välja

Eile saabus Teziutlani indialaste grupp, kes selle kuu Mehhikos rändavad veetes mõned päevad erinevates linnades, mille hulgas on nad näiteks juba külastanud Acapulcot, Taxcot, Zacatlani ja pärast Teziutlani sõidetakse Tlaxcalasse edasi.

Ka nemad esitlesid oma riiki ja kultuuri ning pidasid maha pikad kõned. Iseenesest prestentatsioon ehk ei olnudki väga pikk, aga kuna nemad rääkisid inglise keeles ja väga paljud mehhiklased inglise keelt ei mõista, siis tõlgiti kõik hispaania keelde, mis võttis mõistagi poole rohkem aega ja seega venis presentatsioon väga pikaks. Aga huvitav oli. Viiekesi tuldi India idaosast ja igaüks rääkis oma osakese riigikultuurist. Kõik rääkisid inglise keelt, omavahel suhtlesid nad hindi keeles ning lisaks sellele oskas igaüks neist veel üht kohalikku India keelt. Lapsena hakkavad nad õppima kolme keelt, mis omavahel üldse ei sarnane. Mulle ajas küll aukartusest hirmu peale. Tuleb mõni viieaastane indialane vastu ja räägib sulle kolmes erinevas keeles. Mis sa vastu paned?

Meile näidati mõningaid videosid India tantsudest. Jätsid väga omapärase mulje. Näiteks tõmmati rätik üle pea, hoiti selle kahest nurgast kinni ja tantsiti. Teises, mis mulle meelde jäi, kanti värvilisi balletiseelikuid, mille külge oli läikiv papist silinder kinnitatud. Nõnda tantsijad istusid nagu hauduvad linnukesed oma seelikuga pesa peal, liigutasid käsi ja ajasid vahepeal "pesale" jalad alla ning jalutasid teise koha peale.

Esitluses oli üks jõulupilt ka. Kirik oli taustaks ja kaameli seljas istusid kaks päkapikku, kaks punase jõulumütsi, punase kuue ja pükstega poisikest.

Täna läksin indialastega kuulama Teziutlani ajalugu, millest mul seni õrna aimugi ei olnud. Jutu juurde kingiti meile ka üks raamat (indialaste seas isegi minule; olin vahetusõpilastest ainuke) Teziutlani ajaloost. Kui ma selle kord läbi loen, eks jutustan siis lähemalt.

Hispaania keelt meie külalised ei osanud, seega suhtlesin nendega inglise keeles. Tähendab: üritasin suhelda inglise keeles, aga see ei tulnud mul kuigi hästi välja. Kui ma augustis kooli läksin, rääkisin alati oma kahe klassikaaslasega inglise keeles, prantslasega alati inglise keeles, sest hispaania keelt ma ei osanud, ei osanud jutus sõnugi eristada. Nüüd ma ei suuda enam inglise keeles rääkida. Ma saan aru kõigest, mis öeldakse, aga ma ei suuda rääkida! Tahan miodagi öelda inglise keeles, aga ikkagi tulevad hispaania keelsed sõnad. Mõnikord panen ingliskeelsete sõnade ette hispaania keele artikleid - see on veel väike asi. Kõige keerulisemaks teeb asja see, et ma tean, et ma oskan, pealegi saan kõigest aru, aga rääkides lähevad keeled segamini. Kus juures, ma mõnikord isegi ei saa aru, et rääkisin kaht keelt korraga. Tõeline Spanglish on see keel, mida ma räägin. (Kusjuures indias pidavat ka eksisteerime Hindlish.)

See, kuidas keeled segamini lähevad, on mindagi uskumatut ja midagi paratamatut. Ma olen selle vastu nii jõuetu. Ma ei taju, mis keelt ma räägin, aga ma ei saa selle vastu mitte midagi teha. Kõige mugavam on hispaania keeles rääkida ja eesti keel tuleb ka veel üsna hästi välja (kui välja arvata, et "ja" asemele langeb pidevalt "y" ning teada-tuntud "nagu" on enamasti ikka "como" ja "como"). Kui üldiselt ajan ma keeled rääkides segamini, siis mõned nädalad tagasi juhtus niisugune uskumatu asi, et ma kirjutasin puhtas eesti keeles ja ühel hetkel kirjutasin keset juttu eesti keele grammatika järgi hispaaniakeelse sõna. Mis juhtus?? Kirjutasin üle poole sõna ära ja alles siis sain aru, mida ma tegin. Ausõna, ehmatas väga ära! Rääkides - hea küll, aga kirjutades!? Kuidas see küll võimalik on?

Ja on veel see foto, mis Facebookis levis. "See hetk, kui sa hakkad mõtlema kahes keeles ühel ja samal ajal." Vaatasin teksti ja leidsin, et jah, täitsa õige, aga ei saanud aru, mis seal nii erilist on. Tundsin, et midagi on nagu imelikku ja sain aru, et see "tiempo" kõlab kuidagi naljakalt. Mõtlesin siis, kuidas see on. "At the same... tiempo." Kiskusin ennast tekstist lahti ja mõtlesin veel: "at the same..." ja "at the same TIME!" See oli selline suur avastus, et "issand jumal ma ei pannudki tähele, et see "tiempo" on hispaania keeles! Kui geniaalne!" Kuna ma sellest tekstist nii vaimustuses olin, lugesin veel korra. Ja siis lugesin veel ühe korra. Lugesin ja vaatasin: oo, siin on nii mõndagi veel hispaania keeles.

See kõlab igaühele, kes seda kogenud ei ole, ehk liialdusena ja millegi võimatuna, aga päris tõsiselt ma ei saanud aru, et see on kirjutatud kahes keeles. Lihtsalt keeled on muutunud vahendiks, et ükskõik, mis keeli ma rääkides kasutan, peaasi, et minust aru saadakse. Mõnda aega tagasi püüdsime prantslasega rääkida üle pika aja inglise keeles. Oli väga raske, sest ikka ja jälle tahtis hispaania keel esile tükkida ning mõnikord me ei pannud isegi mitte tähele, et jälle kasutasime ingliskeelses lauses mõnd hispaania keele sõna. "You are muy beautiful!" Ka praegu mitmeid kordi lugedes seda lauset, tundub see mulle väga normaalne ja kui ma ei teaks, siis ma ei panekski tähele, et tuleks öelda hoopis very. Ma isegi tunnen, et muy kõlab palju paremini, sest seda on lihtsam hääldada. Me rääkisime kaht keelt segamini, aga saime teineteisest aru. Nõnda me jõudsime järeldusele, et ei ole oluline, mis keelt me räägime ja kuidas me keeli kõnes kasutame, ikka saame me teineteisest aru. Keelte püsima jäämise poole pealt on see muidugi halb. Andke andeks, aga ma ei saa sinna tõesti midagi parata. Kuid hispaania ega inglise keel ei ole minu emakeeled ja eesti keelega on mul seni veel hästi. Niisiis: eeskätt iga rahvas enda eest!

Pärast sellist keeltesegadust istusin täna koolis tunnis ja kuulasin, mida õpetaja räägib. Kuulasin ja kuulasin ning tegin korraga suure avastuse, et ma saan KÕIGEST aru, mida ta räägib. Lugesin siis raamatut, mis mulle kingiti augustikuus Rotary üritusel, kus autor pidas ühe vapustava kõne. Ma mäletan, kuidas ma ei saanud mitte midagi aru, mida ta rääkis, aga ta jutustas nii hästi, kõndis rahva ühel ja teisel küljel, rääkis emotsionaalselt (mitte kiiresti), aitas veenvalt kätega ka veel kaasa, et isegi mina sain aru, et ta tegi ettekande, millele võrdväärset ma mitte kunagi kuulnud-näinud ei ole. Raamatu sisusse ma ei hakanud tookord üldse süvenema, aga vaatasin raamatu tagakaant. Ma tundsin sealt ära kaks sõna: izquierdo ja derecho - vasak ja parem. Nüüd lugesin kolmandiku raamatust läbi ja mõtlesin jällegi: appi, ma saan kõigest aru! Selge, et ma ei saa öelda, et tean viimsetki sõna, aga ma saan täielikult aru, mida ma loen. Siis ma olin jälle jahmunud, et kuidas see võimalik on, et ma nii hästi kõigest aru saan. Millal see juhtus? See on vist midagi sarnast kellakeeramisega.