Tähtis päev – hispaania keele eksam

Anton Hansen Tammsaare novellist „Tähtis päev“ ma muidugi kõneleda ei tahtnud. Tänane päev on tähtis õppimise poolest, sest lisaks kultuurile, kommetele, mõistmisele, suhtlemisele, enesekontrollimisele, avastamisele oleme õppinud ka hispaania keelt. Tänasel tähtsal päeval näitasime ette, mida me oskame. Tegime B1 taseme eksamit, kõrgema saab soovi korral kirjutada pärast reisi, milleks mul paraku aega ei jää.

Minu arvates ei olnud väga keeruline: kohati oli liiga lihtne, samas mõne teise punkti juures ajas miski mind segadusse. Kõik küsimused olid vastusevariantidega. Kõigepealt lahendasime kirjalikke lugemisülesandeid, millest üks oli pikem tekst, mille kohta küsiti kolm küsimust, teine osa koosnes mitmetest lühikestest teadetest, millest iga ühe kohta oli küsitud õige-vale küsimus ning viimane osa sisaldas väikesi tekstikesi koolide kohta ning anti ette võrdlus või asjaolu ning pidime märkima, milline on õige. Järgnes kuulamisülesanne, kuhu oli tekste peale loetud nii Hispaania kui ka Tšiili aktsendiga, ning taheti, et täidame poolikud dialoogid, ja sõnavarakontrollimiseks pidime kolmest pildist õige välja valima. Viimaseks oli grammatika osa, mis puudutas rohkem verbe ja kardetud eessõnu ja artikleid ei olnudki ning kõige lõpuks pidime kirjutama sajasõnalise kirja emale, et läheme metsa telkima, kellega, mida kaasa võtame ning mida tal poest tuua palume või organiseerima kontserdile minekuks öömaja mõnes perekonnas, sest hotellid olevat kõik täis.

Kõige keerulisem oli ilmselt Tai ja Taiwani tüdrukutel ning Korea poisil, kes isegi inglise keelt õppinud ei ole. Hiina, tai ja korea keele kõrval on hispaania keel neile omakorda üks hiina keel. Venetsueellased aga olid eksamist vabastatud, sest nad oleksid ilmselt suurest igavusest eksamist läbi kukkunud. Mõned küsivad, miks nad tulevad just Mehhikosse, kui siin on ikka see sama hispaania keel. Tõttöelda, päris sama ei ole, mõned sõnad ja aktsent on erinev, aga siiski üks ja sama Ladina-Ameerika hispaania keel. Üks asi on see, et Mehhiko oli nende viimane ja ainuke võimalus. Peale selle keel on üks väheseid asjaolusid õpilasvahetuse juures. Suurem kaal on hoopiski teistsugusel kultuuril, uskumatul vahetusõpilaste seltskonnal ning reisikogemusel. Nii kirjeldavad nad ise, kuigi vaieldamatult on omaette elamus jõuda keelekeskkonda, kus ei saa esialgu jutust aru niipaljugi, et sõnu eristada ja see tunne hiljem selles samas keeles kõneldes pärast mõnesid lühikesi kuid.