Vestlus papagoiga

Kui me Acapulcosse jõudsime, seisid esimese asjana vastas kõrged valged majad palmide vahel. Ilmselgelt olid need hotellid. Kakskümmend-kolmkümmend aastat tagasi ei rääkinud keegi veel Cancunist, mis on populaarseim suvituskoht Mehhikos ja ilmselt üks tuntumatest maailmas. Tol ajal oli oluline Acapulco, kuhu nii Mehhikost kui väljaspoolt suvitama sõideti. Acapulcos on alati ilus ilm, mistõttu on hotelle, kus öö on tasuta, kui on vihmane ilm (või oli see nii ka pilves ilma puhul...). Korralduse poole pealt ei tea ma midagi, sest olenemata päikesepaistelisest ilmast meie midagi maksma ei pidanud, aga hotell, kus me need neli konverentsi päeva veedame, on uskumatu. 

Näed suurt ilusat värvilist lindu, tunned ära - papagoi. Muidugi lähed lähedale uudistama. Aga kui see ilus multifilmi-papagoi teeb noka lahti ja ütleb "¡Hola!", siis paneb ikka imestama küll. Ma ei ole varem ühtegi papagoid rääkimas kuulnud ja hakkasin juba vaikselt kahtlema, kas selline asi ikka tõepoolest-tõepoolest olemas on. Aga on! Ja üks papagoi võib rääkida nii selge häälega, et ei tee vahetki, kas ütles inimene või lind. Papagoi, kelle nimi on Lola, tervitas meid mitmel korral. Ikka "hola" ja "hola". Võib-olla mõnel neist kordadest ütles ta ka "Lola" - viisakas lind, tutvustab end. Kuna "hola" peale me ainult imestasime ja jõllitasime suud lahti või kordasime ise ka "hola! hola!" nagu suured sulgedeta papagoid, arvas intelligentne lind, et ehk meiesugused valged turistid ei saa hispaania keelest ja näitas seega oma keelteoskust ja ütles inglise keeles: "Hello!" Me kõik olime nii vaimustuses ja ikka imestasime ja vaatasime ja rääkisime papagoiga. "Lola. ¡Hola!" Papagoi oli tähelepanuga väga rahul ning ronis küüniste ja noka abil madalamale oksale. Karjus: "¡Hola!". Jättis väikse hingetõmbepausi ja hüüdis teist korda veel ning tõstis parema jalatervituseks üles. See oli nii ehtne! Ega ta ei seisnud ühe jala peal nagu toonekurg, vaid tõstis selle üles nagu käe ja ajas küünised laiali. "¡Hola!" Lola pani käpa maha ja ütles veel: "¡Hola! ¿Como estas?" Papagoi huvi minu meeleolu kohta oli küll üllatus. Võttis tummaks, ausõna. Papagoi küsib minult, "kuidas läheb" - see on midagi erakordset! Kuna ma suurest imestusest aga midagi vastata ei osanud ja ainult naersin, siis papagoi ei saanud omav viisakale küsimusele vastust. "WHAAAT?" karjus ta oma käheda häälega ja astus paar sammu eemale. Pärast seda sai ära lepitud ja veel kord tervitatud hispaania ja inglise keeles, aga "¿como estas?" ta enam ei küsinud. Vestluse lõpuks ütles lind vaikselt noka alla "nada" (ei mindagi) ja komberdas külg ees teisele poole puud ning ronis oma kõrgema oksa peale tagasi.