Lõpupidude sadu

Ka siin on asunud kõik koole lõpetama, et augusti keskel-septembri alguses targemate sekka edasi õppima minna. Päev varem peeti lähimas kirikus koolilõpetajatele missa. Jutlusepidajaks oli nooremat sorti kirikuõpetaja leitud, kes üritas väga keskkooli lõpetavate noortega samastuda. Ühest küljest on see muidugi tore, kuid tema pingutas minu meelest üle ning too kõne kohe kuidagi ei sobinud ei kiriklike laulude järele ega armulaua algusesse. Kusjuures armulauale kirikuõpetajalt vahvlit ampsama läks üllatavalt vähe õpilasi, tavaliselt teevad seda ikka kõik kohaletulnud. See-eest käesurumises ning õnne ja edu soovimises olid noored erakordselt usinad ja üritasid püüdlikult kõiki klassikaaslasi tervitada. Iseenesest oli hästi ilus ja huvitav. Missa lõppedes sai erinevate seltskondadega altari ees ka pilte tehtud.

Eile käisin härjavõitlusareenil oma kooli lõpupeo proovis, mis sarnanes väga sõjaväerivistuseks treenimisega. Ikka püsti! toolile! püsti! toolile! keera! hüppa! laula! istu! Pealegi lõpetab minu kool sel aastal koolivormis - ei mingeid kleite ja ülikondi! Jutustati, et mõnedel aastatel on ka peoriietes lõpetatud, kuid kooli juhtkond otsustas, et sel aastal teeme sedaviisi. Mitte keegi ei protesteeri, mitte keegi ei ütle mitte midagi. Sel aastal koolivormis ja nii teeme. Ma ei tea, aga mina oleksin küll pahane, et on eelnevaid põlvkondi, kes lõpetasid kleitide-ülikondadega, ja meie juhtume olema igapäevases koolivormis.

Minu kool on linna suurim, nagu iga kesklinnakool, centro escolar, ikka. Lõpetavad koos nii lasteaed, algkool, põhikool ja keskkool. Kokku olevat ligi 700 lõpetajat. Õpilaste nimed loetakse klasside kaupa kiiresti-kiiresti ette ning selles järjekorras lähevad kõik hanereas lõputunnistusele järele. Muidugi on erinevad esinemised ja etteasted ka olemas. Selleks, kui kõik on tunnistuse kätte saanud, tõusevad ühel pool poodiumit istunud noored püsti, keeravad plastmasstooli, millel istusid, ringi ning istuvad taas, et näoga teise lava suunas olla, sest lõputunnistuse üleandmine ja kontsert ei toimu ühe ja sama lava peal. Ilmselt seetõttu, et laval, millel tunnistus üle antakse, jääb istuma kooli juhtkond. Minu meelest on selle kooli lõpupidu väga vaevavalt ja kohmakalt organiseeritud. Üldises vaates, ma oma kooli lõpetamisele ei jõudnudki, sest mul tulid teised plaanid vahele.

Nimelt kutsuti mind linna ühe mainekama kooli lõpetamisele. Eestlaslikult kiirustades-pendeldades oleksin mõlemale poole jõudnud küll, kuid viimastel tundidel helistati ja pakuti, et mulle tehakse soen ja kõik-puha, tulgu ma vaid tunnike varem kohale. Minu kooli lõpetamisele võis iga külaline kutsuda vaid viis külastajat ning minule ei andnud keegi mitte ühtegi piletit, sest ma ei olnud viimased paar kuud kooliski. Ma usun, et kui vahetusõpilane, kes "mitte millestki midagi ei tea" ja pealegi kui teoreetiliselt lõpetaja, oleks mind sisse küll lastud, kuid kui palju ma ikka tunni ajaga näen ja ega Mehhikos siis täpselt etteöeldud ajal alustata. Nõnda leppisin sellega, mida proovis nägin ja pöörasin oma tähelepanu täielikult eesootavale peenele lõpupeole.

Oma kooli lõpetamisele minemise asemel liimisin kodus kiiruga Momendile vastava Kolalokaga oma ainukeste peokingade rihma kinni (kui tüüpiline!) ning tormasin läbi sombuse linna majja, kus mind juba oodati. Edasi usaldasin ma end neiu kätte, kes plaanib kahe ja poole aasta pärast ülikooli lõpetanuna minna Prantsusmaale modelle üles poole kaela ehtima. Ilmselgelt sain ma rohkem sätitud kui kunagi varem. Peagi jõudiski kohale üks sõber ja teisele sõbrannale läksime autoga järele, jätsime auto hoovi ning viimaks lõpetajast venna järel kõndisimegi peole, mis oli majast ligi 50 meetri kaugusel. Nagu Mehhikos lõpupeo puhul, mida au ja uhkusega Ameerika Ühendriikide eeskujul ka PROMiks nimetatakse, ikka kombeks, algas kõik õhtusöögiga, mis muidugi ei alanud täpselt sel ajal, mis kutses märgitud. Nii jäigi parasjagu aega, et mind erinevatele inimestele tutvustada. Sealjuures kohtusin möödunud aasta vahetusõpilasega Saksamaalt, kes paari päeva eest Teziutlani oli jõudnud, ning Korea neiuga, kes viis aastat tagasi siin vahetusõpilane oli, kuid jäigi Mehhikosse ja praegu õpib pealinna ülikoolis; peagi tuleb kogu tema perekond Teziutlani lähistele elama. Kogu üritus oli hästi elegantne ja kõik kulges võrdlemisi rahulikult.