Mehhiko

Mehhiko ei ole suur kõrb, kus kasvavad ainult kaktused, ega maa, kus ratsutavad kuivas liivas sobreero ja ponšoga kauboid, kes joovad tequila’t. Mehhiko on imedemaa, mille äärmused ei piirdu ainult orgude ja mägede, kõrbete ja metsadega, luksusliku mereranna ja põllumaaga. Igas piirkonnas elavad erineva temperamendi ja teistsuguse üldise eripäraga inimesed. Ka toit varieerub piirkonniti sedavõrd, et mõne hõrgutisega saab maiustada vaid ühes väikeses regioonis.

Mehhiko põhjaosas võib leida liivakõrbeid ja mere ääres kevaditi vaalu näha. Kaktustega kaetud kuivi tühermaid leidub ka pealinnast Mexicost lääne pool. Ühes sellises mägises paigas asub Taxco, mis on niiöelda hõbeda linn, sest peaaegu iga teine pood on hõbeehete, -kujude kauplus, sest lähedal asuvad kaevandused. Sellistel kuivadel aladel kasvavad ka agaavid, mis on eriti olulised Oaxaca osariigile. Agaav on see taim, millest valmistatakse pulque’t, tequila’t ja mescal’i, millest viimane on justnimelt Oaxaca osariigi sümbol.

Pärast mägist ja vulkaanilist sisemaad, vohavad Mehhiko kaguosas lopsakad vihmametsad, kus mörisevad ja huikavad eriliiki ahvid, lendavad tuukanid ja papagoid ning hiilivad ringi pantrid. Vihmametsa radadele on võimalik giidi juhatamisel ka jalutama minna, hingata rasket niisket eksootilist õhku ning näha lähedalt kõikvõimalikke rohelise värvitoone, vääte, üle mõistuse jämedaid puid, nende plankjuuri, värvilisi seeni, töökaid sipelgaid, linde ning üleüldse uskumatuid kaadreid, mis oleks justnagu loodusfilmist pärit. Sellistes piirkondades leidub ka imeilusaid koski ja jugasid, kus mõnel pool saab isegi ujumas käia.

Vaieldamatult olulisel kohal on Mehhiko olulisimad suvituspaigad. Näiteks valge liiva ja kireva ööeluga Cancun ning Acapulco, kus hotellid on tasuta päevadel, mil päike kordagi ei paista, sest alati on päikesepaistelised ilmad. Erakordsed vaatamisväärsused on vaieldamatult maiade püramiidid ja pühapaigad, millest mõned asuvad vihmametsa keskel, mõned liivasel tühermaal. Neist olulisimad asuvad Yucatani poolsaarel, kuid mõned ka Mexico lähedal või Veracruzis. Püramiidid on ehitatud teadusliku täpsusega. Ühest neist tuleb päikese mõjul madu välja – Chichen Itza püramiidil langeb päikese valgus kord aastas, 22. septembril, mööda astmestikku kuni mao peani.

Kohalik käsitöö on imetlusväärne. Kuid veelgi imekspandavam on põliselanike nobeda töö protsessi nägemine – punudes käivad näpud nagu kaks konksukest nii kiiresti, et näha on vaid liikuv tegevus. Kohalike käsitöö on suurepäraseks suveniiriks igaühele. Mehhiko rahvariided on väga värvilised ja uhked, igas osariigis isesugused. Samas käivad kohalikud maainimesed omaenda lihtsamate igapäevaste rahvarõivastega, milleks on valge pluus lille või looma ornamentidega. Mõnes väga põlises külas kantakse isegi karunaha moodi karvaseid seelikuid. Need inimesed räägivad enamasti ka kohalikke keeli, näiteks nahuatl, maya või totonaco.

Mehhiklased on riigi erinevates piirkondades väga erinevad. Põhjapoolsetest osariikidest pärit inimesed räägivad väga rõhuvalt ja rohkem maainimese keeles ning hääldavad sõnades „tš“ asemel „š“. Veracruzis räägitakse aga väga kiiresti. Samuti on erinevates piirkondades omasugused kombed ja traditsioonid. Ajal on mehhiklaste jaoks omaette tähendus. Kui Mehhikos toimub mõni üritus, ametlik riigikoosolek või pulm, mis algab kell 6 pärastlõunal, on sel kellaajal sündmusplats veel tühi, asjaosalised hakkavad alles kella kaheksa paiku kohale jõudma. See-eest peetakse pere söögiaegadest võrdlemisi rangelt kinni.

Toit on Mehhikos väga olulisel kohal. On raske ära öelda hõrkudest suupistetest nagu tacos del pastor, mis on väikesed, meie mõistes gebabi lihatorni otsast lõigatud lihaga takod, või quesadilla’dest, sincronisada’dest, mis on tortillad juustuga ja teisele on lisatud ka sinki. Veel on takosi loomaliha, sealiha, kamara, keeleliha, isegi sea ajudega. Liha peale saab tilgutada vürtsikat rohelist ja punast salsat, maapähklikastet või marineeritud tšillisid. Muidugi ei saa unustada pozole’t, võrratut maisisuppi, ega sopa azteca’t, mis koosneb kuivatatud tortillaribadest punases kergelt vürtsikas leemes. Toiduvalik erineb ka piirkonniti, näiteks üle Mehhiko kuulsaid pirukaid pastes saab süüa vaid Pachucas. Juchitanis aga süüakse iguaani liha ja kilpkonnamune ning see on selle küla traditsioonide tõttu täiesti seaduslik. Maiuspaladeks võib Mehhikos valida suhkru- või kookosemaiustusi, käsitsi valmistatud jäätist, tarretist või hoopiski äärmuslikke tšillikastmega jäätist või mõnd tšillikommi.

Mehhikos on kõike, mida hing ihaldada oskab: nii kõrbeliiva kui metsaniiskust, nii mägesid kui randasid, nii talvekülma kui päikselõõma. See maa on tulvil erinevatest maitseelamustest, väljakutsetest, mida on vaja proovida ja vastu võtta. Mehhiko ootab käed avali iga külastajat, et pakkuda unustamatuid elamusi.

Keily Tammaru