Saturday, 29 September 2012

SIXFLAGS


Enne lõbustusparki oli eelmisel päeval Pueblas soojendus. Käisime turistibussiga mööda kultuurilinna (või siis kirikute linna) sõitmas ning loomulikult ronisime 100% kõik üles teisele korrusele ja seisime püsti, mitte ei istunud, nagu joonissildi peal rahvusvahelises keeles seletatud oli. Hea vabandus on see, et meil kõigil on kõik keeled sassis.

Vahetult enne bussijaama jõudmist tuli mulle meelde, et kirjutasin e-mailitsi, et saabume kell 3, kuigi jõudsime suurlinna umbes kell 4.15. Ma ausõna üldse ei arvanudki, et sõidame vaid tund aega, aga ilmselt ma lihtsalt ei mõelnud, üldse ei mõelnud. Sellegi poolest kõik oli hästi ja kohtusime teiste vahetusõpilastega ning sõitsime kõik koos järgmisesse peatuspunkti, kuhu asjad jätta ning kus hiljem õhtusöök isevalmistatud hotdog'i-laadsete saiakeste näol oli. 
Läksime toaletti ja jäime sinna rootslase ja venezueellasega juttu ajama. Kõigepealt teemal, kuidas oleks võimalik vett saada ning niisama tühjast-tähjast. Kui me toalettruumist viimaks välja astusime, ei näinud me kedagi. ...esmapilgul. Kõik olid pakitud pisikesse hipilikku autobussi ja muruga kaetud hoovi teisest otsast värava tagant sõideti minema. Meie seisime katuse all, vahtisime ammulisui värava poole ja mõtlesime: mis nüüd? Mis seal siis ikka - jooksime tänavale! Seisin keset teed ja vehkisin oma ruudulise salliga, lootuses, et ehk pannakse mölluhoos ikka meid ka tähele. Kui buss aga ikka edasi sõitis, hakkasime sellele keset tänavat järele jooksma. Õnneks ei ole Mehhiko liiklus kuigi kiire ning peagi märgati, et midagi oleks justnagu maha jäänud. Viimaks jäädi ikka seisma ning meiegi surusime end niigi rahvast pungil täis topitud väikesõidukisse - meid oli kokku 19.

Silmapaaride järgi: Rootsi, Venezuela, Türgi, Türgi, Brasiilia ja veel keegi

Puebla keskväljakul kohtusime kõigi vahetusõpilastega, kes sellest reisist osa võtsid. Kõik koos läksime turistibussile. Iseenesest mõistetavalt oli kõik ülihuvitav ja kõike-kõike oli vaja lähedalt vaadata ja püstiseistes vaadata ja riigilipuga vehkida. Brasiillased eesotsas (ja neid on ka kõige rohkem), kõik lärmasid, lehvitasid rahvale ning rahvas lehvitas vastu ja vaatas huviga seda imelikku rahvusvahelist seltskonda: brasiilia lipp, Venezuela... aga miks ühel on selline riidetükike käes, kus on kokkuõmmeldud sinine, must ja valge värv? Oleks ka imelik, kui tüüpiline mehhiklane tunneks ära Eesti lipu, aga Brasiilia lippu poleks nagu elu sees näinudki. Nõnda ma olin tundmatu lipuga tüdruk.
Nagu ma juba mainisin, oli see sõit lisaks turismile ka eelsoojendus lõbustuspargiks. Praktiseerisime hoolega limbot: nii istudes kui ka püstiseistes. Kõigepealt okstega, siis üle tänava tõmmatud kaunistustega, mis meie kaelade ümber muidugi katki läksid, järgmiseks olid mõned liiklusmärgid ja üksik raudpost üle tänava paigaldatud ning siis algas mäng elektrijuhtmetega ja neid oli tõeliselt palju ning madalal. Esimese lataka, ja päris tugeva, sai üks uljalt keset bussi püstiseisnud brasiillane. Ülejäänud olid väiksemad ja eks me püüdsime oma kalli peakese ikka õigel ajal pingi alla peita. Lõpuks sain minagi tänavalaternates säravat parki vahtides juhtmetega vastu nägu. Haiget ei saanud, aga ära ehmatas, mis asi see nüüd oli - elektrijuhtmed või?


Sõidu vältel meie Käsnakallest seltsiline otsustas emigreeruda vahetusõpilaseks kosmosesse.




Lõbustuspark oli nagu üks õige lõbustuspark ikka. Hingamistpeatavad ameerikamäed, palju väntsutamist, peapealekallutamist, kiirust, pimedust, ehmatamist, ootamatusi ja palju-palju vett seal, kus seda üldse olema ei peaks - nimelt tossides.

Mul ei olnud üldse plaanis märjaks saada, vähemasti jalgade poole pealt mitte. Langesime laevukesega kõrgete veepritsmete ja kiljumise saatel ning ma tundsin, kuidas kõigepealt kõik eest märjaks sai ning hiljem vesi seljalgi nirises. Jalad olid kuivad. Astusime laevukesest välja - jah tõesti kõigepealt õnnestus mul kuidagiviisi nii paadist kui ka kaldast kaldast mööda astuda ja nende vahele kukkuda - ning kiirustasime üle silla, sest kõik aeglased saavad veelgi hullema dušši osaliseks. Ma jõudsin sellest üle, aga trepist alla minna ei saanud, sest tagasijooksvad hullukesed lükkasid mind tagasi. Ja siis sõitis rööbasteil alla uus laevuke, sõitis, sõitis kiiresti ja pritsis kõik-kõik veel meile kaela. Ma olin pealaest jalatallani läbimärg.



Kõige suurepärasem asi oli õudustemaja, või kuidas seda nimetadagi, sest ma ei olnud kunagi ühes õiges sellises käinud. Kollide-vampiiride puhul oli tegemist päris maskeeritud inimestega (aga nad nägid ikka väga väsinud ja tüdinenud välja, väga-väga, väga.) Ausaltöelda, ega kuigi hirmuäratav ei olnud, kui mõni äkilise liigutuse peale ehmatamine välja arvata. Ma pigem naersin. Pidime minema hanereas ning ma olin kõige ees. Kui mõni koll-vampiir vahepeal ette sosistas, kas ma pean minema paremale, vasakule või otse, siis aru ma ei saanud. Paar sõna inglise keelt tuli mõne eluka suust küll, aga kui öeldi "left", siis vahel vasakul ühtegi käiku ei olnud ja kätega suunati hoopis paremale poole. Nojah, aga kõik lapsedki ei tea, kumb on parem ja kumb vasak käsi, mis siis veel ühest kollist rääkida, kes peaks siis seda teadma võõrkeeles..


Kõige väsinum koll-vampiir.

Minu meelest Brita võiks ka endale sellised läätsed muretseda. ;)


Sunday, 23 September 2012

Tajín


Selle nädalavahetuse veetsime Veracruzi osaiigis. Külastasime Tajini ehk palju püramiide. 


Kalenderpüramiid: iga auguke on üks päev.


Kogu Tajín vanaaegses hiilguses, tervises ja ehk veidi vanades värvideski,
sest kõik püramiidis olid värvitud.



Need tegelased on siin, et iidset energiat ammutada.
Kindlatel aegadel aastas on see võimalik, see oli üks selline päev.



Mänguväljak. Ikka seesama vana mäng, mida mängiti põlvede, puusade, õlgade ja küünarnukkidega. Mängijaid oli meeskonnas kolm. Punktid tulid pallimahakukkumisest. Võitjameeskond ohverdati jumalale. Parimate valimine jumalale ohverdamiseks leidis aset kaks korda aastas.



Ilmselt kõige tüüpilisem pilt üldse sellest paigast, aga ise tegin.


Viimaks ootasid meid äritädikesed, keda köiest kaugemale ei lubatud ja kes seetõttu trügisid ja ronisid teineteise otsas, et võidelda, kes oma kauba müüdud saab. Kõige paremini edened ilmselt sellel naisel puuvõra vahel.



Puutumata ei jätnud me ka merd, Mehhiko lahte, mis lähedal oli.

Loomulikult ei olnud mul ujumisriideid kaasas, sest ma isegi ei teadnud täpselt kuhu me läheme. Teadsin, et mingid püramiidid, aga neid on siin ju igal pool. Ma mõtlesin, et me sõidame hoopis teisele poole. Muidugi oli õnneks võimalus endale ühed saja peeso eest kaubelda.



Palmipuud jäetakse metsa kasvama, nagu meil jäetakse raiesmikule püsti üksikud männid.


Saturday, 22 September 2012

Tuletõrjealarm ja puudelt langevad sügisesed OKSAD



Kogu koolinädala kroonsündmus oli neljapäeval, kui meil oli tuletõrjeõppus ja me sel puhul evakueerimist pidime katsetama. ...kooli sisehoovi.
Meil oli parajasti üks rahulikemaid tunde. Ühel hetkel kargas pool klassi püsti. "Evacuación!" Aknaribast välja vaadates nägin minagi, et vähemasti teisel korrusel on klassidest väljunud inimmass kuhugi liikumas. Meie klassis rahustati aga õpilased maha ja õpetaja tahtis tundi jätkata. Küsin klassiõelt, mis märguande peale kõik püsti kargasid. "See oli alarm." Jajah, aga mina ei kuulnud küll mitte midagi.
Natukese aja pärast väljusime meiegi siiski klassist. Väljas ma juba kuulsin mingisugust pininat ning õige pea nägingi kirjandusõpetajat valjuhääldiga, mida ta kohvimasina otsa toetas. Tõesti, nagu sääsk oleks ruuporisse kinni jäänud.
Me kogunesime kooli sisehoovi (kolmest küljest ümbritsetud koolimajaga, neljandal küljel spordinurgake ja direktori elumaja). Seejärel liikusime LÄBI KOOLIMAJA teise sisehoovi, kus oli katus peakohal, kolmes küljes koolimaja ning neljandas lasteaed, mis on osa meie koolist. Seal oli püsti pandud kõlarisüsteem ja meile loeti ette kõik reeglid, mida keegi muidugi kuulata ei viitsinud.
See päev ei olnud juhuslik, nimelt kunagi 19. septembril raputas maavärin Mexico City peaaegu et maatasa.


Täna käisime metsapargis jalutamas. Tähendab mina jalutasin koeraga, teised mängisid jalgpalli. Seisime ja tegime väiksemaid plaane, kui ma kuulsin valju raginat. Vaatasin üles ja nägin, kuidas oksad liiguvad. See juhtus tõesti aeglaselt, selline tunne nagu oks oleks enne üles hüpanud ja alles siis hakanud maakülgetõmbejõu tõttu allapoole liikuma. Jõudsin selle ajaga rahulikult mõelda, et see oks mulle pähe ei kuku ja jäin paigale huviga vaatama, mis edasi saab. Oks muudkui langes ja langes ning prantsatas vastu vihmast peegelkõvaks surutud mulda. Mädanenud puupilpad lendasid erinevates suundades, mõni tugevam oks jäi maapinda püsti, nagu üritaks ikka veel puud mängida. 


* Mulle tuli ükspäev seoses Koeru mõisapargiga meelde, et mul ei olegi siin värvilisi lehti!

Sunday, 16 September 2012

Viva Mexico!


President hüüab ees kiidusõnu Mehhiko vabadusele ja kangelastele
ning kokkukogunenud rahvas kordab:
 VIVA! 





Mehhiko olulisemad kangelased:
Miguel Hidalgo
Josefa Ortiz de Dominguez
José María Morelos



Enamik inimesi läheb ikka tööle, aga samas peaks justnagu olema esmaspäeval vaba päev. Kooli igatahes ei ole.