Kahe taeva vahel

Ma tahan lennata! aga mitte eriti ma-da-lal, sest kõrgel! on paa-aa-rem!

Kunagi ammu ammu me laulsime nõnda kenal sünnipäeval vanalinnas.

(See siin on Saksamaa)

Mis seal ikka, lennata on peaaegu 10 000 km ja 12h (ehk pool ööpäeva!). Frankfurdist Mexico Citysse – mul oli tunne, nagu oleksin elus esimest korda lennukiga lennanud.

Õigupoolest tahaks ma peamiselt lennukiga õhku tõusta ja maanduda. Lendaksin meeleldi tagasi Eestisse ja sõidaks veel kord! Muu seas võib atlandinimelise konnatiigi kohal ka mõne surmasõlme teha.

Vahetasin ühe Mehhiko tädi palvel koha ära tema pisikese pojaga, et nood saaks kogu perega koos istuda (üks inimene istus veel ümber) ja sain koha lennuki tiiva taha akna alla. Nõnda hakkasin siis aknast välja jõllitama ja mulle tundus küll, et asendan täie kohaga seda pisikest poissi. Vahtisin huviga, kuidas hiidlennukid üksteise järel lendu tõusevad, kuni jõudis järg meieni. Pilved, mille vahel sõitsime, olid kõige armsamad pilved üldse (kuigi need valged (!) nutsakad on seda ilmselt kogu aeg). Ja hetked täpselt pilvede kohal, sinna oleks küll tahtnud jalutama minna.

Ja siis tuli meri! Kusagil Inglismaa vastas. Paistis kena rand olevat!

Viimaks jõudsime puhta ookeani kohale. Algul mõni vahva paadike paistis, kuid õige pea polnud enam suurt midagi vaadata (sest väikesi kalakesi veesügavustes ma ei näinud).

Küll ma olen nüüd palju näinud: Suurbritanniat, Londonit ühes Themsiga, ookeani, USAd, New Yorki, Philadelphiat, Washingtoni, Mehhiko lahte ja ... (trummipõrin) Mehhikot ennast ka!

Naljakas on, et kellaaeg viitab südaööle, aga väljas on nii valge, isegi pimestav, ja päike lõõmab ning isegi vikerkaar kumab maapinna kohal. Aga see on ju see, millest ma alati unistanud olen: ööpäevas on rohkem kui 24 tundi!!

Meid võeti Mexico Citys uhkelt vastu. Kõigepealt tiirutasime linna kohal ja vaade oli vapustav. Nägin erinevas laiuses ja pikkuses maju, aga lennujaama ei paistnud kusagil, ometi olime juba madalal. Õige pea me pöörasime suure hooga ja sõitsime otsejoones mingisuguse tumeda pilve alla ning akna taga muutus üha pimedamaks ja pimedamaks. Vahetult enne kui lennuki rattad maad puudutasid, sähvatas välk. Küll meil oli uhke vastuvõtt!

No ma räägin: olen nagu väike laps ja klõpsutasin lennuki aknast pilte (ma tean, et udukäkerdised).

Vaata, see on Mehhiko kallas...

ja siin on pilt Mexico Cityst mõni minut enne maandumist...

ning see on pilt pärast maandumist.

Ja ta jõudis õnnelikult Mexico Citysse.