Käisime Mexico City kõige olulisem hoone, mida valvavad suisa sõdurid.
Seinamaal.
Üleval vasakus nurgas on üks kolmnurgakujutistega plats, kus inimesed peal siblivad. See oli Mehhiko traditsiooniline jalgpallilaadne mäng: kaks võistkonda, kummaski seitse liiget; palli löödi puusadega.
Traditsioon oli niisugune, et võitjameeskonnal (!) löödi pea maha. (Väidetavalt olevat nende jaoks üsna sama, kas olla elus või olla surnud - see on vaid protsess.)
Meilegi avaldati avalik saladus: maailma parim jalgpalli tiim on Mehhiko, aga nad lihtsat ei taha võita. (Ilmselt tänapäeval pole elu enam VAID protsess, inimesed tahavad elada.)
Hoones käisid parajasti ehitustööd. Ma panin tähele üht töömeest, kes saagis. Muudkui saeb mingisugust lauda ja keel käib seaga ühes suust välja nagu maol (ainult et sagedamini ja kiiremini); ning ise ta vahtis, mis ümberringi toimub. See oli nii naljakas vaatepilt, et ma ikka veel naeran!
Mexico City oma Veneetsia
Bambuskeppidega lükatakse veesõidukit edasi.
Beware the stare of Mary Shaw,
she had no children only dolls.
And if you see her in your dreams,
be sure to never ever scream.
"Dead Silence"
Xochimilco kaldaäärde on kokku kogutud vanad katkised kadumaläinud mänguasjad ja need on riputatud puudele. Julián Santana Barrera uskus, et nukud on ikka veel elus, kuid unustatud, ning arvas, et nad hoiavad eemale halbu vaime.
No comments:
Post a Comment