Ma ei ole enam turist!
Ma olen jõudnud oma asjadega järjele ja ma olen olnud kaks päeva peaaegu vait, sest ma ei oska rääkida! Kõik, mis ma oskasin tulles:
Me llamo Keily.
Tengo diecisiete años.
Vivo en Estonia.
Pasado mañana me caso.
Kui ma kunagi kord päev otsa vait olin ja siis mulle aasta aega hiljem ka öeldi, et see ikka veel mõjutab (et ma räägin nii palju), mis saab veel siis, kui ma nüüd viimaks rääkima õpin? Ja et mitte rääkimatusest lõhki minna, räägin ma siis kirjalikult. Alles nüüd läheb huvitavaks!
Vastuvõtt
Kuidas ma ära tundsin, kellega hotellist kaasa pean minema? Mind lihtsalt vaadati sellise näoga, et ma pean nüüd sinna minema.
Eile käisime linna peal. Käisime... Ma sain tervelt KOLM korda JALA üle tee minna! Ma ei ole nii ammu korralikult jalutada saanud, et mul on tunne, et võiksin siit kas või jala USAsse marssida!
Autost saab osta puuvilju, takotainast või aluseid või ma ei tea, kuidas seda poolvalmis toodet nimetada. Auto aknast nägin tänaval kõndimas üht meest, kes oli kana (või kalkuni) ostnud. Ma ei ole küll päris kindel, kas kõik, kes mõne pontsakama linnu ostavad, hakkavad tänaval silma, aga too hakkas. See kana või kalkun (sulgedeta ja ikkagi liha, mitte elus lind) oli pistetud pea ees musta kilekotti ning mees kandis seda seljas nagu jõuluvana. Lind oli aga liiga suur ning seetõttu ulatasid tema tumekollased jalad kilekotist otse taeva suunas välja. Sellist vaatepilti ma näinud ei olnud.
Veel näidati mulle auto aknast kohaliku hermana endist kooli. Ta käib nüüd teises, sest tolle kooli õpetajad olevat olnud paganad, ma eeldan siis, et ristimata või ebausklikud. Sellest ma järeldan, et mina lähen pühasse kooli, kus õpetajad ei ole paganad. Ma loodan, et minusugusele sellest suurt vahet ei ole.
Lisaks sellele on meie maja kiriku kõrval. Kui vaadata veidi arhidektiliku pilguga, siis mulle tundub, et osa majast asub ka kirikus. Ma ei ole seda mõistatust veel päris lahti muukinud, aga ilmselgelt meie toad ulatavad veel pikalt kiriku suunas. Tõenäoliselt minu tuba asub ka kirikus: all peaks olema saal ja kusagil kohal kiriku kell.
Sellise lõigu järel on iseenesest mõistetav, et ma hakkan nüüd igal pühapäeval kirikus käima... Ma ei ole eriline usuvaenlane (kaugeltki mitte pooldaja ka) ning tegelikult olen ma ka ristitud (teisiti ma vist ei elaks selles majas), aga pühapäeviti kirikus käimine on mulle küll väga võõras. Tegelikult natuke huvitav ka - eks ma lasen oma fantaasial lennata.
Üldiselt ma ei tea, mis mind järgmisel päeval ees ootab, vahel ei tea isegi, mis järgmisel tunnil ees ootab, lasen ennast lihtsalt kõigesse kaasa tirida.
Eile õhtul käisime hermana'ga ja tema sõpradega kohvikus. Autoga. Tema juhtis (ta on must aasta noorem). Alguses istusin ma kõrvalistmel, kus on turvavöö, mida SAAB kinni panna ja istme see-pea-asjandus. Natukene hirmutav oli. Hiljem istusin ma ka tagaistmel, kus ei ole seda-pea-asjandust ega võimalust turvavööd kinni panna (jah, nüüd ma tean superhästi kõiki turvanõudeid!). Mehhikos on see tavaline. Üks detail on siin veel: Teziutlan asub mägedes. Tänavad lähevad ikka ligi 45° alla ja üles. Sõidad mäest otse alla ja pöörad kas vasakule või paremale, sest otse eest on väike võrekene ja siis kuristik. Üleüldse ma ei saa aru, kuidas need vaesed autokesed jaksavad siin tänavast üles ronida! Kuigi ma tavaliselt leian alati paanikaks põhjust, siis seekord ma peaaegu üldse ei muretsenud. Võib-olla see oli minu jaoks juba niivõrd ülemõistuse, et ei tasunud paanitseda.
Järele mõeldes, ei ole see asi üldse nii hull. Mäed on mäed ja inimesed on nende keskel üles kasvanud, sõidueksami teinud ja pealegi pole üldse võimalik kuigi kiiresti sõita. Tavapärane autode kriipimine on nii või naa igapäevaselt normaalne (kuigi ma ei ole sellega veel kokku puutunud, aga ilmselt jõuan).
Selle autosõidu jooksul nägin ma ka oma tulevast kooli kooli.
Centro Escolar Presidente Manuel Avila Camacho
PS. Ma loen ühte raamatut "Los Tres Cerditos". Googeldage.
No comments:
Post a Comment